Friday, May 4, 2018

Ritsiku kooliküsitluse järelkaja

Kaaperdasin Ritsiku blogipostituse "Blogiintervjuu: Milline on kool" ideed (loodetavasti ta ei pahanda), ta nimelt tegi kooliteemalise küsitluse uurimaks mida lapsed tänapäeval koolist arvavad, katsejänesteks võttis käepäraseimad ehk siis oma järeltulijad. Mulle meeldis see mõte nii väga, et otsustasin ka enda lastele küsitluse teha, saatsin juba küsimused emailiga. Paraku on üks momendil Eestis ja teine hängib sõpradega peale edukat kooliaasta lõppu, mistõttu momendil pole nende vastuseid veel käes (kui saan vastused avaldan need ka). Ja siis tärkas mõte üritada ise vastata võimalikult täpselt ja ausalt nii nagu nooruses mõtlesin, siit ka oleviku vorm. Laiendusena otsustasin keskkooli ajale ka ülikooli lisada, huvitav kas ja kuidas suhtumine muutus: K oleks kooliea vastus, Ü tudengi vastus. Täiskasvanuna on muidugi nii mõnedki vaated muutunud, see kaldkirjas viimasel kohal juhul kui oluline.
P.S. Minu arvamus on ilmselt kallutatud seoses asjaoluga, et olen Gustav Adolfi vilistlane.
Järgnevad küsimused on otse Ritsikult ilma redigeerimata maha plagieeritud, Äitähh Ritsik !!!

Iseloomusta kooli kolme sõnaga.
K Kohustus, klassikaaslased, õpetajad.
Ü Pidutsemine, eksamisessioon, maleva.
Tüütu kuid vajalik ettevõtmine, ma ei arva, et ükski süsteem suudaks muuta koolis käimist nauditavaks seni kui tegu kohustusega. Pidasin seda juba kooliajal vajalikuks hinnaks, et hiljem saaks toredaid asju teha. Enam-vähem nagu praegu tööl käimine: töötan et saaks elu nautida mitte ei ela selleks et tööd nautida.

Mis on koolielus positiivset? 
K Sõpradega koos olemine, kehalise kasvatuse tunnid, koolipeod.
Ü Muretu nooruse jätkumine, tüdrukud, sõbrad, peod, maleva, asjalikum suhtumine.
Elus edukalt hakkamasaamise aluste omandamine, iseasi kui efektiivne see on aga kindlasti parem kui mitte kooliskäimine.

Mis on koolielus halvasti? 
K Varane ärkamine, mõttetud kohustuslikud ained, erineva taseme tõttu tihti igav kuna õpetaja kontsentreeris tähelepanu nõrgematele ja keskmikele, koolivorm.
Ü Kohustuslikud poliitained ja nõuk. vene sõjaline õpetus, paindumatud programmid, töölesuunamine, vähene praktiliste oskuste õpetamine võrreldes teoreetilistega.
Ebaefektiivsus. Pean kõige efektiivsemaks meetodiks eelkõige just kodus õppimist ja koolis vaid konsultatsioonis käimist arutamaks kohti millest päris lõplikult aru ei saanud. Samas vaevalt suudaks enamus lapsi sellise süsteemiga edukalt hakkama saada. Nüüd muidugi saan aru, et hulk „mõttetuid“ aineid aitasid kaasa avarama maailmavaate kujunemisele. Mõned siiski minu jaoks mahavisatud aeg nagu võin pealt 50'sena tunnistada.

Mida sa direktorina teeksid, et koolis oleks parem elu? 
K Direktor ei saa suurt miskit teha, olulisi otsuseid saab vastu võtta alles ministeeriumi või parlamendi tasemel.
Ü Sama ilmselt ülikoolis.
Ministrina muudaks koolisüsteemi diferentseeritumaks, rohkem riiklikke erikoole kuhu saamise ja püsimise otsustaks õppeedukus, natuke nagu jalgpalliliigades. Ma ei vaidlegi, et see tekitab stressi aga ehk ongi parem juba varakult tutvust teha päriselus ette tuleva konkurentsi ja stressiga. Kasvatame tugevamad lapsed, mis ei tapa teeb ainult tugevamaks. Usun et paljud lapsed eelistavad õppestressi tavakooli jõmmidest koolikiusajate põhjustatud stressile.

Milline on hea õpetaja? 
K Õiglane, autoriteetne, oma erialast vaimustuses, huumorisoonega.
Ü Sama.

Mida kool sulle on peale teadmiste andnud? Mingeid koostööoskusi, loovust? 
K Õpetanud sotsiaalset grupisuhtlust, minu ajal grupitöid koolis polnud.
Ü Sama kuid lisaks ka näpuotsaga koostööoskust.

Mida kool pole õpetanud, aga oleks võinud? 
K Kõige rohkem tundsin puudust konkreetsest kutsesuunitlusest, mida õppides kelleks võimalus saada või ka mida peaks õppima, et teatud erialal tööle hakata.
Ü Ülikooli õppeprogramm oleks võinud olla paindlikum ja praktilisema suunitlusega, samas oleks ilma eelmise punktita olnud raske õigeid valikuid teha. Mul polnud isegi ülikooliajal selge kelleks saada tahan.

Kas õppekavade maht on liiga suur?
K Ei ole, kuid peaks olema keskast alates palju diferentseeritum, reaalhuvilistele reaal, humanitaaridele nende huviained.
Ü Ei ole, aga kordan: õppeprogramm oleks võinud olla paindlikum ja praktilisema suunitlusega.

Kuidas puhata? 
K Kool võiks hiljem alata, nii 10 paiku. Vähem öösel pidutseda, sest õppimisest küll väsinud polnud kui paar eksamieelset päeva välja arvata.
Ü Sama.

Mida teed, kui kool saab läbi? 
K Kindlasti lähen ülikooli.
Ü Peab vist tööle minema :P
Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et just nii läks.

Lisada tahaks, et Tallinna Tehnikaülikooli haridus on Ameerikas täiesti konkurentsivõimeline.

2 comments:

  1. Rõõm kuulda, et tipikad saavad ka mujal hakkama!:) Ega ma selles kahelnudki. Mina ülikoolis õpitud "punastesse"ainetesse eriti kriitiliselt ei suhtuks - paradoksaalselt andis stuudium mulle hea ettekujutuse sellest, kuidas asjad ei peaks olema ja boonusena andis poliitökonoomiat eriliselt triksis nooremas keskeas naisterahvas, keda kõik noormehed, lisaks vaatamisele ka kuulasid:D Ülikool oli sel ajal eelkõige ajugümnastika ja andis edasiseks eluks vajaliku laialdase tutvusringkonna, tänapäeval on minu arusaamist mööda kõrgharidus diferentseeritum ja märksa praktilisema suunitlusega ning ka laiapõhjalist tutvusringkonda on tänu õppevormide erinevusele raske saavutada. Malevast (EÜE saab sel aastal 55) ma üldse ei räägi!:D

    ReplyDelete
  2. Meil oli ülikoolis vene keele õpetaja see, kelle pärast kogu poistest koosnev grupp loengus käima hakkas, varased said esiridadesse kohad. Õpetaja nimelt oli supervormis seksikas blond pikkade juustega preili, kes kandis lühikest seelikut ja väga nappe alukaid milles esiridades istujad võisid oma silmaga veenduda. Kõige naljakam oli see, et vene keele loenguga hakkas toimima Pavlovi refleks, ainuüksi vennasrahva keelt kuuldes läksid poistel mõtted alukate peale, mis 20 aastastele mehehakatistele mõjus liigagi erutavalt :P Mina, kes varem põhimõtteliselt venkude keelt ei õppinud sain eksami viie. Koolis pole vaja muud kui innovatiivset lähenemist!

    ReplyDelete