Monday, June 4, 2018

Kalal Vormsi lähedal Voosi kurgus

Kapten ja laeva kokk :)
Reede veetsin kodus, ladusin kuuris puid ja laudu ringi, tekitamaks veidi rohkem ruumi ja organiseerimaks kütte ning tarbepuud eraldi. Õhtul pidin tütre lennujaama viima, too lendas Londonisse sõbrannadega kokku saama. Natuke murelikuks tegi asjaolu, et lend pidi alles tund enne keskööd maanduma. Paljut ei rahustanud lennu hilinemise teade ja uudised Londoni noarünnakutest. Paraku hakkab terrorism muutuma nii tavaliseks, et seda juhtub pea igal pool üle maailma. Ratsionaalselt võttes on tegu äärmiselt madala tõenäosusega ohuga, palju tühisem kui autoõnnetus või tavalise tänavaröövi ohvriks langemine. Personaalselt ärritas mind oluliselt rohkem nüanss, et plika istus netis ega sättinud asju korda. Alles viimasel hetkel hakkas sõbrannadega arutama, kas, kus ja millal kokku saada. Londonis öösel üksi ringiekslemise võimalus tekitas kõhedust. Lõpuks said tänu emme abile ka aimu, millise ühistransaga saaks Paddingtoni ja mis kellani metroo üldse liigub. Viisin ta lennujaama, kallistasin ja lasin läbi turva. Lihtsamaks ja kiiremaks tegi olukorra pagasi puudumine, läks ta vaid seljakotiga.

Noarootsi vana kirik
Õhtul helistas lapsepõlvesõber kutsudes järgmiseks päevaks kalale. Muidugi tulen, ei kõhelnud ma hetkekski. Hommikul kuue ajal laadisime paadi ja spinnad autosse ning panime ajama. Noarootsis viskasime kiirelt pilgu kohalikule kirikule ning kalmistule enne sadamasse sõitmist. Paadi lasime sisse Österby sadamast. Teoreetiliselt saab hea organiseerimise korral kummipaadi kokku ja vette vähem kui poole tunniga. Samas kui vahepeal mõned õlled võtta ja kohalikega kalamehe juttu puhuda, võtab taoline tegevus pigem poolteist tundi. Lõpuks olime valmis, lükkasime paadi kaldast lahti, kapten tõmbas mootori käima ning seadis minu üllatuseks kursi hoopis Haapsalu poole. Põhjus oli proosaline, lai laht enamasti vaid pool meetrit sügav kohati ainult 20 senti vett. Kui ei taha sõudekruvi ära rikkuda on ka kummipaadiga parem navigatsioonikanalis sõita. Ilm oli perfektne: pilvitu taevas, nõrk tuul ja 20 kraadi sooja.

Österby sadam
Poole tunniga jõudsime sõbra arvates sobivasse kohta. Harutasime spinnad lahti, landid otsa ja vette. Mulle tuli spinna käsitsemine lahti seletada, sest viimati kasutasin taolist kalapüügivahendit oma 20 aastat tagasi. Algul tundus suht keeruline nende stopperite ja regulaatorite asukoha ja otstarbe meelde jätmine, isegi ridva õieti käes hoidmist tuli mitu korda korrigeerida. Püüdmisprotseduur kujutas endast suht ebasportlikku tegevust, paadiga popsutasime 6-7 sõlmega vajuvad landid 20-30 meetrit taga lohisemas. Paraku näkkas esimene tuulehaug mõne minutiga kapteni landi külge, signaaliks järsk spinnarulli pirin. Kõige olulisem moment oli ettevaatlikult ja rahulikult kala paadi juurde kerimine. Tuulehaug on nimelt nii pisikese suuga, et talle lant suhu ei mahu, enamasti hakkab landi taga 10 sendi kaugusel järgi lohisev kolmeharuline konks kehasse kinni. Kala langeb uudishimu ohvriks, sest päkese käes helkiva piraka landi suurune kala kuidagi kurgust alla ei mahuks.

Umbes kilone ilus haug
Järgmise ja ülejärgmise vedamise juures ei näkanud kellelgi aga kui ma teistest aeglasemalt lanti sisse kerisin jõnksatas ritv järsult ning rull pani pirinal lippama. Õnneks ei läinud esimese ehmatuse peale meelest juhendid mis anti: lükka regulaator keskele ja hakka tasapisi rulli sisse kerima kui pinge nõrgem, ritva hoia risti tamiiliga, et ridva paine järske tõmbeid neutraliseeriks. Kui kala lõpuks paadi juurde olin kerinud ja sõber kahvaga välja tõstis, segus et poleks pidanud muretsema. Tavaline umbes kilone haug oli landi nii sügavalt suhu ahminud, et miski rabelemisega poleks see lahti tulnud enne pigem pea otsast tulnud. Klassikaliselt ilus täpiline haug, raskemat kala pole varem püüdnud.

Järgmised kaks tundi sõitsime ringi, korra hakkas kala sõbra pojal otsa aga läks kohe ka ära. Enamasti õnnestus meil vetikapuhmaseid püüda. Päris Voosi kurku jõudes Seasaare ja Uusrahu vahel sain minagi tuulehaugi. Nakkas suht kenasti, aga siis läksid minu ja kapteni tamiilid sõlme. Oma viis minti kulus enne kui lõpuks sai lahti harutatud, ta oli sunnitud mõlemad katki lõikama ja uuesti kokku siduma. Vahepeal ujus kala ringi kuid mingi ime läbi landi otsast lahti ei tulnud. Tasapisi kerisin ta paadi juurde, just sel momendil kui kahvaga välja tõstsime tuli nooljas vee-elukas konksu küljest lahti ja libises läbi kahvasilma. Õnneks juba paadi kohal nii, et potsatas kummika põhja. Ilus pirakas tuulehaug, kindlasti kõige pikem kala mille olen kunagi saanud.

Ilus nooljas terava nokaga tuulehaug
Püüdsime edutult veel veidi aega kuni kõht läks tühjaks. Eine võtsime paadis, asjaolu et leib oli maha jäänud suurt ei seganud, suitsuvorsti ja sashlõki loputasime õllega alla. Kuna noorim meeskonnaliige pidi kuue paiku linnas olema hakkasime tagasi liikuma. Kõige kitsamas kohas näkkas meil pea samal ajal, korraga kaks spinnat panid pirisema. Jälle läksid tamiilid sõlme, seekord minu ja poisi omad. Sel ajal kui harutasime oli kala paar korda ka näha poisi landi küljes. Lõpuks sikutasime käega tamiilipidi paadi ligi, kartsime et läheb otsast kui liiga pikalt harutame. Poleks pidanud kartma, ilus tuulehaug oli suutnud ennast lisaks kolme konksu otsa haakimisele ka minu tamiili sisse mässida. Jällegi ei jäänud muud üle kui sasipundar katki lõigata. Edasi ei hakanud rohkem kalasid külge, aga enne sadamasse jõudmist oli au näha, mis toob kaasa meremärkide eiramine. Keset lahte seisis põlvesügavuses vees rullnokk oma uhke mootorpaadi kõrval. Eks tüüp oli üritanud otse üle lahe uhada. Häda tal miskit polnud, kuna appi meid ei kutsunud arvas sõber: las mõtleb järgi ja ootab mõned tunnid "tõusu" kuni saab uhkusest üle ning kutsub päästeameti appi. Selline nali pidi ka kukrut kergendama, eriti kui su promillid üle lubatu küünivad.

Kokkuvõttes igati äge eksprompt ettevõtmine. Algaja õnn nagu öeldakse, mina sain kaks eri tüüpi haugi, teised kumbki ühe tuulehaugi. Tõele au andes ei sõltu taolise püügi juures kalasaak püüdjate oskustest, pigem ikka koha valikust ja õnnest. Sissekerimine ehk ainus moment, kus kogemused abiks. Kalad annetasime poisile, kes õppinud kokapoisina saab nende toiduks valmistamisega kõige paremini hakkama. Korra kaalusin haugi koju toomist aga pole kunagi kala küpsetanud, kardetavasti oleks tulemus ka kohalikud kassid eemale peletanud.

No comments:

Post a Comment