Thursday, June 28, 2018

Läbi see lõbu :(

Müstiline Ürgmeri Loodusmuuseumis

Täitsa jama aga rohkem kui kuuenädalane puhkus on läinud nagu oleks lehm keelega tõmmanud. Ainus lohutus, et kord kolm kuud järjest puhates oli lõpus täpselt sama tunne. Viimased kaks päeva sai siiski asjalikult veedetud. Esmaspäeval astusime läbi loodusmuuseumist, kus peresõber tutvustas väga põnevat ürgmere ekspositsiooni. Oculuse virtuaalreaalsus prillidega sai kogu värki ka 3d surround videona vaadata. Uus tase, ja kindlasti äärmiselt põnev neile, kes pole varem prille kasutanud. Tavaekspositsiooni juures meeldis loogiline ülespanek ja järjekord, paraku tekst vaid  eestikeelne, kusagil siiski pidada inglisekeelsed lehed olema. Minu kui kivihullu jaoks oli liialt vähe kujutatavatele loomadele ja taimedele vastavaid tegelikke kivistisi. Igatahes soovitan soojalt kõigile, Müstilise Ürgmere näitus on avatud 30 septembrini.


Selle puuduse kõrvaldas aga haruldane võimalus heita pilk kollektsioonidesse, mida tore ja abivalmis töötaja tutvustas. Temagi jaoks olime vist ühed vähesed tõepoolest põnevil kliendid. Igatahes palusin visiitkaarti, et saaks küsida ekspertarvamust enda kogutud fossiilide ja mineraalide kohta. Kodus pildistasin mõningaid laste ja enda korjatud kivistisi, mis üle aegade mererannalt ning kivimurdudest korjatud (sendine münt mastaabiks juures). Kunagi ei tea, vahel sattub ka amatöör mõne harulduse otsa. Mulle endale meeldivad ülekõige kaks pirakat fossiili, üks Osmussaarelt ja teine Vormsi rannast leitud. Lõunasöögi tegime kohe kõrval asuvas teatri kohvikus, kus hinnad vanalinna kohta üllatavalt mõistlikud ja toit hea. Jällegi julgen täiega soovitada. Tagasi Balti jaama jalutasime ringiga läbi vanalinna, lasin lapsel endast kui "turistist" raekoja platsil pildi võtta.


Viimasel päeval käisin kiirelt suvilast läbi. Vaatasime üle katuse kahjustused, mis eriti suurteks ei osutunud. Ajutiselt nihutasin ülemise eterniitplaadi katma purunenud kohta. Teist pisemat auku veranda kohal ei hakanudki lappima, ehk aastaga miskit hullu ei juhtu. Metsa all võtsime ühe kuiviku maha. Tööd veidi rohkem kui oskasime oodata, sest puu kahe teise vahele kiilunud. Lõpuks siiski langes hirmsa raksuga murdudes mitmeks tükiks. Jämmemad palgid said uuteks isteteks lõkkekoha juurde, pisemad garaazhi alla kuivama. Jõudsin isegi rannast läbi joosta ja vette hüpata. Üllatavalt soe või olen lihtsalt harjunud jaheda veega, mine võta kinni sest rahvast oli rannas vähe ja vees üksikud.


Viimaseks õhtusöögiks ema valmistatud ülimaitsev põdrapraad kuuseriisikate kastmes. Lõpuks tegime korraliku sauna, vihelda sai oma kase okstega. Ainus probleem, et pirakad urvad lagunesid vihtlemise käigus, kogu saun urvapuru täis. Kaselõhn leilitamise ajal on üks meeldivamaid mida tean. Jalutasin isaga bussipeatusse, aega oli nii, et kokkuvõttes tegime enne bussi saabumist pika ringi arutades igasugu maailma asju. Koju jõudes vaatasin veits vutti, tegin lennupiletite check-in, mille kohta ei saanud aru kas õnnestus või mitte, sest miskit kinnitust emailile või telefonile ei tulnud ehkki veebilehel oli see olemas. Pole hullu, sellise tühise asja pärast nagu piletite puudumine pole ma kunagi maha jäänud.

Mida edasi seda raskemaks läheb iga kord Eestist lahkumine, ootan pikisilmi aega kui saab rahulikult siia jääda ja ei pea mõtlema, millal lend väljub.

No comments:

Post a Comment