Monday, June 4, 2018

Tagasi palavas Eestis

Mõtlesin, et kodus aega rahulikult blogistada aga kus sa sellega. Sihukeste ilusate ilmadega oleks ju lausa piin toas läpaka taga istuda, isegi või eriti siis kui aken lahti ja linnud õues päikese käes laulavad. Toas maldan olla vaid seni kuniks hommikusöök söödud, vahel näksin sedagi aias. Homseks lubab vihmasemat ja jahedat, loodetavasti jõuan ka Kreeka blogidega järjele. Momendil 5:30 lihtsalt läks selle harjumatu varavalgega uni ära, tegin kohvi lugesin uudised ja üritan lühidalt toksida viimaste päevade tegemistest.

Esimesel tagasisaabumise õhtul ei viitsinud miskit ette võtta. Samas järgmiseks päevaks oli vanade tuttavatega kokku lepitud rattasõit. Esialgu kahtlesin veidi kas olen piisavas vormis peale Kreekas lebotamist aga otsustasin ikka minna. Esiteks on inimeste elugraafik nii tihe, et kunagi ei tea kas ja millal tekib järgmine võimalus kohtuda, teiseks sõitsime Viimsi poole, kus pole kunagi varem ringi uidanud. Hommikupoole sai lapse pealekäimisel tehtud lühiajaline piiramatu interneti lepe Tele2'ga, kuna 30GB oli läbi saanud ja peagi saabuvad tema sõbrannad. Plika lubas ise kinni maksta, seda muidugi emme antud taskurahast, eks pangas ju trükitakse juurde kui puudu peaks tulema :D No muidugi ei olnud tütrel peale neti taastumist isu rattaga kaasa tulla.

Vaade Rohuneemele idast
Rattasõit korraldati õige mugavaks. Kuna läbi linna suht tülikas Meriväljale sõita võtsin "Porgandi" linna, sealt korjati mind koos rattaga autosse, startisime Pirital parklast. Teekond mereäärt pidi Rohuneemele, kus jäi silma üks õige iseäralik loss, mis isegi lollidemaa ehitistele silmad ette andis. Kahjuks läks pilditegemine meelest, maitselagedus lõi lihtsalt tummaks. Veelkordne tõestus faktile, et raha ja hea maitse ei ole positiivses korrelatsioonis. Rohuneeme tippu Lennarti elamist vaatama ei saanud, tõkkepuu risti ees. Randa pidi oleks ju igamehe õiguse seaduse põhjal pidanud saama aga nii palju me vaeva ei viitsinud näha,

Muuga sadam
Kui seni oli suht lage ala, siis neeme idaranda katab suures osas mets, äärmiselt sarnane Suurupi või Vääna kandi rannikuga. Mulle teatav üllatus, sest olin millegi pärast alati ette kujutanud, et Tallinnast ida poole jääv rand on "tööstusmaastik". Paraku paistab, et Muuga sadamani on tegu täitsa kena alaga. Pisikeste lahtede probleemid samad, soppidesse koguneb adru, mis pikemalt seisma jäädes kipub mädanema ja haisema minema. Kohalikud nimed sisaldavad ülekaalukalt "neeme" nime. Elamud vaheldumisi nõuka aja suvilad ja äsja ehitatud või alles kerkivad villad, sekka paar esimese vabariigi rannakaluri maja. Muidu tore koht elada, aga ühistransa pidavat sisuliselt puuduma. Tagasi sõitsime kena ringiga Mähe kaudu, kokku tuli distantsi üle 30 kildi.

Humalakoda
Õhtul läksime istusime Balti Jaama juures asuvasse aasta tagasi avatud Humalakotta. Tegu on mõnevõrra viisakama asutusega kui endine Balti Jaama õllekas, mida omal ajal julgesin vaid kaugemalt vaadata. Hinnad muidugi peegeldasid õige värvikalt uut reaalsust, lahtise õlle eest tuli 4 euri välja köhida, põhiroa eest 12 kuni 20, mis isegi Canada mõistes üle keskmise. Samas oli õllevalik meeldivalt lai, proovisin Hella Hundi Tumeda, mis polnud miskit erilist, pöördusin tagasi vana hea Pilsner Urquelli juurde. Tellitud pardijalg riisipastaga teriaki kastmes oli maitsev. Pisikest pruunikstõmbunud linnujalga taldrikul takseerides kangastus silmi ette õnnetu ühe jalaga part Snelli tiigis, kust kardetavasti neid kodutud Humalakoja tarbeks püüavad :P Koju tagasi 20 mindiga oranzhi porknaga.

No comments:

Post a Comment