Tuesday, July 31, 2018

Sõltuvustest ja enesekontrollist

Viimane pilt juunis minust alukates,
olete kõik teretulnud arvustama 😎
 
Üleeelmise üle pika aja tehtud kaaluteemalise postituse taha sain anonüümse kommentaari, et ma ilmselt põdevat hullult oma kaalu, ju on mulle märkusi tehtud. Võtsin seda sulaselge inimliku kadedusena, sest nagu ka mainisin vastuses, olen enda arust suht heas vormis kui juuksekasv välja arvata 😜 Kinnituseks kõrvalolev softporr pilt 😏 Kommentaarid olnud pigem "positiivsed" stiilis: "ega sul mingi raske haigus ole, et nii saledaks jäänud". Toda küsijat pidin kurvastama, et lihtsalt loobusin saiast ja õhtusest õgimisest. Jutukäigus mainisin kommentaari kaasale ja minu totaalseks üllatuseks arvas ka tema, et postitustest paistab nagu ma põeks oma kaalu. No kui suvalisi anonüümseid netikommentaatoreid ma ei vaevu arvestama siis kaasa arvamust võtan kuulda. Kummaline kuidas ka tema nii valesti mu postitustest aru saanud. Igatahes uskuge või mitte, minu põhiliseks põhjuseks oli enda peal katsetades välja selgitada kui keeruline see kaalulangetamine on, millega suur osa esimese maailma inimesi palehigis maadleb. No ja kui boonusena paar rasvavolti kõhu pealt kaob pole ka sellest kahju. Nagu eeldasin polnud sugugi keeruline kui veidike enesekontrolli rakendada.

Justkui rusikas silmaauku sattusin raamatukogust võetud "Scientific Americani" 2018 aprilli selleteemalise artikli peale "Conquer yourself, conquer the world". Ilmumise aega mainin välistamaks võimalust, et hakkasin eelmine aasta oma katset tegema plagiaadi korras, olles vastavaid uurimistöid lugenud. Lahatakse enesekontrolli võimet, sellega seonduvaid probleeme ja sõltuvusi. Järgnevalt tsiteerin mõne lõigu:
Võime enda emotsioone ja impulsse kontrollida on asendamatu oskus nii isikliku kui tööelu edukuse tagamises. 
Sõltuvusest tulenevad muutused ei vähenda enesekontrolli võimet, lihtsalt niikuinii madala tahtejõuga isikud annavad lihtsamini järgi ahvatlustele. 
Kokkuvõttes on madala enesekontrolliga inimestel oluliselt suurem võimalus langeda sõltuvuste küüsi sõltumata sõltuvuse tüübist. Samas ei tähenda see, et nad ongi määratud alatiseks ohugruppi. Tahtejõudu ja enesekontrolli saab treenida nii nagu iga teist füüsilist või mentaalset oskust. Osadel nõuab see suuremat, teistel väiksemat pingutust aga soovi korral on absoluutne enamus inimesi võimelised enda hukatuslikest ihadest võitu saama. 

Tihtipeale leiavad sõltlased mugava põhjenduse, et veel pole asi nii hull, et peaksin oma joomist, söömist, suitsetamist, mängimist, ... jne ... piirama. Hiljem on hästi mugav vastutus veeretada enda kaelast ära põhjendusega, et kuna olen sõltuvusse sattunud siis ei suuda sellest vabaneda. Tohtrid või psühholoogid peavad pingutama, nemad saavad ju selle eest makstud, aga mina ise võin piipu popsutades kõrvalt pealt vaadata ega pea lillegi liigutama. No ja kui langen tagasi sõltuvusse pole see mitte minu vaid nende halva ravi süü. Sellise mõttemalliga pole loomulikult lootustki.

Koertega kaljude vahel matkamas
Aga artikli lõpus tehti juttu ka huvitavast uurimusest mille järeldused väidavad, et sõltuvuses püsimine tegelikult nõuab vägagi tugevat enesekontrolli, eriti staadiumis kus see alles hakkab normaalset elu segama. Sõltlase elu pole tehtud sugugi lihtsaks, sest tihtipeale peab ta varjama oma sõltuvust ja hullult aega ning tegevusi organiseerima, et laks ilma suuremate komplikatsioonideta kätte saada. Seetõttu leidub isikuid, kes suudavad pikka aega sõltlastena pealtnäha normaalset ja igati edukat elu elada. Kui lõpuks pauk käib on see kõigile, ka lähedastele, üllatuseks. Järeldus oli, et innovatiivne ravi oleks nende tahtejõu suunamine sõltuvusest vabanemisele mitte sõltuvuse orjamisele.

Neile, kes viitsisid siiamaani lugeda annan kiusu pärast teada ka oma viimase kaalunumbri 83.1kg, mis paraku esmaspäeva hommikune, pühapäeval läks meelest kuna põrutasime hommikul matkama. See näit on tõestuseks asjaolule, et isegi erapooletud numbrid ei pruugi vahel tegelikkust peegeldada kuna tuleb tunnistada, et seoses kaasa mõneks ajaks kodutandrilt lahkumisega sai eelmine nädal head ja paremat vitsutades viimast võtta. Tüüpiline mugav sõltlase põhjendus 😜

Friday, July 27, 2018

Jällekord Poissmees


Et mitte lugejate lootusi asjatult üles kütta lisan parem kohe, et poissmees vaid kolmeks nädalaks ja pealegi veel üksikisa laste ning koertega 😁 Kaasa sai lennukile saadetud, ise tulin koju ja korkisin õlle, nüüd pole vaja muretseda, et lõhnade pärast noomida saaks 😜 Tegelt peaks hakkama homseks toitu kaasa meisterdama, aga ei viitsi. Peale Berlineri mekkimist on kole mõnus aias lamamistooli peal lebotada ja mittemidagi teha. Õhtul on trenn, aga vist sai kolmapäevase hullu andmise käigus parema käe lihast veidi vigastada, täna oli sellega isegi kohvitassi valus tõsta. Ma ei tea kas teistel ka nii, aga mul annavad ülekoormust saanud lihased tavaliselt kõige rohkem tunda mitte järgmisel vaid ülejärgmisel päeval. Ainult kõhulihased ei valutanud, need mul kõige treenitumad ja mitte ainuüksi õgimisest nagu mõni pahatahtlik võiks arvata.

Ma kohe ei tea mis oma poissmehe põlvega peale hakata, nii kaua pole kodus olles seda enam kogenud. Selliste traditsiooniliste soovitustega nagu remont või aiatööd ei maksa välja tulla. Niikuinii anti korraldus aidata lapsel riiulid seinale panna. Paraku osteti need suure tuhinaga spetsiga (minuga) konsulteerimata mistõttu paigaldamisega mõningad raskused. Paljas kipsplaat nimelt neid IKEA raskeid kolakaid ei hoia isegi tühjast peast, vaja seinas olevad prussid välja peilida ja riiul nende külge kinni kruvida. Esteetilises mõttes ei sobi nad minu arust üldse mitte, aga nagu teada pole sihukese nurga alt mõtet naistega vaielda, lihtsam vaikselt omaette vandudes asi ära teha. Niikuinii on ilu vaataja silmades ja ega see pole lõppude lõpuks minu tuba. Lihtsalt otstarbekuse koha pealt lollist peast jorisesin, vihjates kuidas oleks sama või parema tulemuse lihtsamalt saanud. Patt on muidugi sihukese tühja asja pärast nuriseda kui võtta arvesse milliseid hõrgutisi kodus valmistatakse maailma parimast mustast seemnerukkileivast rääkimata. Kasvõi nui neljaks, aga kapid saavad seina!

Hullem palavus on siin viimaks järgi andnud. Kaasa suureks lootuseks oli Eestisse jahedat ja vihmast suveilma nautima minna. Nojah, ei osanud ju arvata, et ta "sajandi kuumalaine" ajaks kodumaale lendab. Pakkusin abivalmilt välja võimalust, et lähen kannatan tema asemel seda hirmsat kuumust, naine peaks ainult sel ajal minu asemel tööl käima. Minu arust igatepidi hea ettepanek, ongi proua viimasel ajal kurtnud tööalast tüdimust, saaks siis veidi vaheldust teistsugust ametit proovides. Paraku pidas ta minu pakkumist halvaks naljaks, ehkki see oli täiesti tõsiselt ja vägagi lootusrikkalt tehtud 😁 Kokkuvõttes võite soovitada mulle lahedaid tegevusi naisevaba aja jaoks, palun ainult mitte praktilisi 😏 Tänaku kihutamist Soome rallil (andku jumal talle rasket gaasijalga) ma juba jälgin nii, et paluks miskit originaalsemat 😝

Sunday, July 22, 2018

Kaalust ja Rahvuslikest eripäradest

Enne Eestisse puhkusele siirdumist andsin teada, et vastupidiselt tavakohasele rannahooajaks paastumisele otsustasin puhkuse ajal lõdvaks lasta ja nii palju sealolles pugida kui vats ihaldab. Oleks ju arulage enesepiitsutamine puhkuse ajal kodumaiste hõrgutiste keskel üritada kaalu jälgida, selline masohhist ma ka pole.

Kõigele krooniks sai üsna alguses minna Eestist nädalaks Kreekasse (mille reisupostitused ikka veel kusagil kõvakettal pesitsevad) ja muidugi "kõik hinnas" hotell valitud. Nagu minusugusele ahnepäitsile kohane ei hoidnud end tagasi hõrkude Vahemere roogadega maiustamisel. Tütar (ja ilmselt ka kokad) imestas kuidas ma jaksan alati mitu taldrikutäit nahka panna. Rootsi lauast sai valitud võimalikult maitsvaid liha sisaldavaid ja seega toitvaid roogasid. Magustoidud mulle eriti ei istunud, kuid kompenseerimiseks pugisin söömaaja lõpetuseks kohvi kõrvale koormate kaupa saiakesi ja pirukaid.

Valitsuse poliitika ajab vägisi jooma
Õllest ja veinist, mis pidada samuti kaloreid sisaldama, parem pikemalt ei kirjuta. Kreekas poleks ma ka liberaalsete Kanada seaduste kohaselt kogu selle nädala jooksul tohtinud rooli taha istuda, sest vere tase soontes voolavas alkolahuses osutus normist madalamaks. Eestis suutsid mu neerud ja maks (andku jumal neile jõudu ja pikka iga) kogu Lätist toodud varu läbi filtreerida. Siinkohal pean lisama tänusõnad seda rasket koormat kanda aidanud sõpradele😉Lõpuks jäi puudugi, viimasel nädalal olin sunnitud Eesti riiki aktsiisiga toetama.

Täna hommikul saabus tõehetk, mida olin juba kuu aega üritanud vaikselt edasi lükata. Esialgne plaan oli kohe puhkuselt saabudes kaalule ronida, et peale esialgset shokki pöörduda tagasi tervisliku toitumise juurde. Mitmetel põhjustel nagu kohapealne jaanituli, kevadest järgi jäänud õllevarud keldris, kaasa kokandus ja mugavalt lihtsalt unustamine lükkasid seda momenti sujuvalt edasi. Eile õhtul tegin sellise saatusliku vea, et seoses palavusega harjutasin allkorruse dojos ilma giita karate katasid. Peeglist vaatas vastu mingi tundmatu punnkõhuga kiilakas Buddha, kes vatsa vappudes üritas hüpeldes blokke ja lööke sooritada. Tuli tõdeda, et peeglid on kuradist aga samas äärmiselt hea abivahend kaalulangetamiseks kui teil vaid julgust neisse pilku heita.

Aeglaselt tugevneva ootusäreva trummipõrina (ettekujuteldava) saatel käisin vetsus, hingasin mitu korda sisse-välja, et ärevushoost võitu saada ja astusin kaalule. Digitaalne tabloo lõi helendama, numbrid hakkasid jooksma. Pidin tahtejõu kokku võtma, et silmi mitte ära pöörata. Aga kui saabus tasakaalumoment ja numbrid stabiliseerusid olin tõsiselt üllatunud. 83.9KG pole üldse halb tulemus, vaid kaks kilo enda seatud normist üle ja seda ilma igasuguse toitumise kontrollita. Tegelt paistab kaalunumber roosilisem kui tegelikkus, sest seoses minimaalse trenniga on ilmselt osa musklimassist rasvaga asendunud. Mugav oleks nüüd nentida, et kuna asi polegi nii hull võib rahulikult suve lõpuni vanaviisi edasi lasta. Siiski hakkasin end juba ise punnis kõhuga veits ebamugavalt tundma, tuleb minna tagasi tervislike eluviiside juurde piirates õhtust pugimist ja jahutoodete ning magusa piiramatut tarbimist. Õnneks suvehooajal palju puuvilju, mida võib kaalutõusu kartmata kere täis parkida.

Teine teema millest tahtsin kirjutada oli BBC veebilehel nähtud küsitlus: "Mis on sinu varjatud rahvus". Mõte oli selles, et kõigil rahvustel domineerivad teatud iseloomujooned. Tavaliselt ei viitsi ma kunagi sedasorti küsitlusi täita, sest tegu ju üldistamisega, mille alusel indiviidi määramine mingisse gruppi täiesti suvaline. Aga kuna vihma sadas ja millegi muuga ei viitsinud parasjagu tegeleda sai asi ette võetud. Üritasin nii ausalt vastata kui oskasin. Selgus, et kõige rohkem sarnanen ma Kongo elanikuga ja kõige erinevamad on jaapanlased. Ise eeldaks risti vastupidist aga ei taha hakata akadeemikutega vaidlema, võin veel lolliks jääda. Nojah, nagu öeldakse, inimest ei maksa hinnata ainult tema välimuse järgi, hingelt olen neeger mis neeger 😁

Kes soovib teada, millise rahvusega tema iseloom kõige paremini kokku sobib võib järgnevale viitele klikkida: "What's your secret nationality". Tulemusi ei maksa muidugi väga tõsiselt võtta ja kaebuste esitamiseks ärge jätke siia vihaseid kommentaare vaid pöörduge otse BBC poole 😜

Thursday, July 19, 2018

Nädalakilde


Teooriad Trumpi presidentuuri kohta:
Päris hea analüüs, mis langeb laias laastus minu arvamusega kokku. Ajakirjanik pakub 3 võimalikku varianti selgitamaks Trumpi käitumist. Viimast varianti on minul personaalselt raske uskuda, kipub pigem sinna konspiratsiooniteooriate valdkonda kuuluma, aga mine sa tea.

1. Trump lihtsalt on Trump, ühesõnaga hoolimatu ignorantne tropp - tõenäosus 65%
2. Trumpi santazheerib Kreml kasutades nii äri kui eraelu puudutavat kompromiteerivat materjali - tõenäosus 25%
3. Trump on Kremli agent - tõenäosus 10%
Kes jagab inglist ja tahab täpsemalt end mõttekäigu ja analüüsiga kurssi viia, siis klikkige New York Timesi artikli lingile "Trump and Russia: One Mystery, Three theories"

Järelkaja töövaidlusele:
Teisipäeval läksin parasjagu kontorist mööda kohviku poole. Direktor ajas mingi teise pintsaklipslasega juttu aga kui mind nägi astus ligi, surus käe pihku ja küsis kuidas läheb? Ei noh ok, kuidas sul, ei saanud nagu aru millega olin tähelepanu ära teeninud. Ma andsin ametliku korralduse, et edaspidi selliseid üleaja pakkumisi ei tehtaks, nii et see probleem on lahendatud. Tore, äitähh, ei osanud miskit muud kosta. Ja ära häbene, anna teada kui sul muid mõtteid tehnikaosakonna töökorralduse asjus on. Eee... ok, no muidugi. „Keep up the good work“ ja pöördus tagasi eelmise jutupartneri poole. Paar töökaaslast, kes kaugemalt pealt nägid suutsid vaevu oma uudishimu taltsutada. Noh kas said peapesu, oli esimene küsimus. Mis peapesu, direktor palus abi tehnikaosakonna töökorralduse organiseerimiseks, ei saanud kuidagi kiusamise mõttes liialdamata jätta. Nähes pikale veninud nägusid rahustasin, et lihtsalt andis teada ületundide pakkumise mõistlikumaks muutmise kohta. Loodetavasti ei saa ma nüüd külge juhtkonnale pugeja tiitlit, üldise arvamuse alusel saab kõrgema ülemusega rääkimisel olla vaid kaks võimalust, kas pugemine ja töökaaslaste kohta infi ette kandmine või karistuse vastu võtmine :P

Kuumaga õllenautinime:
Olen juba mõnda aega kasutanud Kreekas nähtud trikki, kus rannabaarides pakuti õlut sügavkülmas hoitud massiivsete klaasist õllekannudega hoidmaks õlut võimalikult kaua külmana. Tõepoolest funksis, nii head sõnaotseses mõttes jääkülma õlut pole varem saanud. Kolmekümnekraadises palavuses päikese käes maitseks jäisena ilmselt ka keskpärane õlu taevalikult. Kodus on see probleem, et õllekannud pole piisavalt massiivsed, ega jaksa kesvamärjukest kaua külmana hoida. Lihtne lahendus oleks mõne minutiga õlle ära joomine aga mulle meeldib naudingut pikendada ja vähehaaval pisikesi lonksusid võtta. Viimaste päevade niiskes leitsakus sulas härmatis kannult paari mindiga ja õlle temperatuur hakkas tõusma. Lahenduseks proovisin uut trikki: enne sügavkülma panemist lasin kannu põhja pool senti vett, mis ära külmus. See oli just paras kogus, et õlut seni külmana hoida kuni otsa sai, samas maitse märgatavalt ei lahjenenud. Lisaks ekstra soojusmahule annab jää sulamissoojus arvestatava efekti, eriti tänu laiale kokkupuutepinnale. Soovitan kõigile, kellele meeldib nautida jääkülma õlut luristamata seda paari minutiga kõrist alla.

Arbuus:
Meil siin ameerikamaal müüakse enamasti seemnevaba arbuusi. Vahel harva saame seemnetega ka, aga see on oluliselt kallim. Põhjuseid kaks, esiteks on seemnetega arbuus paar kolm korda suurem ja teiseks palju maitsvam, ikka „päris“ arbuusi maitsega. Kui avastasin poest teiste taga peidus oleva suure kasti megaarbuusidega ei suutnud vastu panna ja ostsin ära ehkki marju on aias momendil rohkem kui jaksame süüa. Arbuusi saab ju vaadata kui jooki, leidsin hea õigustuse. Pirakas roheline elukas maksis 9 CAD ehk 6 Euri ja kaalus 12.3 kg nagu hiljem kodus veendusin. Kilohind seega suht mõistlik, 10 liitrit naturaalmahla ei saa kusagilt nii soodsalt. Ukse vahelt rohelist kera sisse veeretamise peale said tervitama tulnud koerad paraja shoki. Külmkappi ei mahtunud kuidagi, lõikasin ülemise kolmandiku maha, et kõige kõrgemasse vahesse pitsitada. Mõned suuremad kamakad panin klaaskaussi teistele pereliikmetele ning võtsin ülejäänu: koor koos paari kilo punase mahlase sisuga, õue. Tagaaias meeldib mulle arbuusi süüa, sest seemned võib rahulikult murule sülitada. Tõepoolest super hea magus, õhukese koorega ja mahlane arbuus. Surfasin netis, sülitasin seemneid ja pugisin kõik nahka. Koore alla jätsin veidi punast, mida koerad lõpuks isukalt ründasid. Meie kutsad närivad esihammastega arbuusi seestpoolt üsna rohelise kooreni välja. Seekord said heakskiitva mörina saatel mugides kõhu täis.

Tuesday, July 17, 2018

Trump - Clear and Present Danger to US National Security or just a Clown.

Tom Clancyl oli sihuke põnevuslugu narkokartellide vastu võitlemise teemal. Pealkiri vihjas väljamõeldud seadusesättele, mis lubavat presidendil kasutada praktiliselt igasuguseid meetodeid kõrvaldamaks "Selget ja Käesolevat" ohtu USA riiklikule julgeolekule. Tegelikkuses puudutab sellenimeline seadusesäte hoopiski isikuvabaduste piiramisega seotud olukordi.

Esmaspäeval vaadates Trumpi ja Putini pressikonverentsi oli minul nagu paljudel teistel raske uskuda oma kõrvu. Kui ameerika president ütleb avalikul pressikonverentsil, et ta usub pigem endisest KGB'lasest vaenuliku riigi presidenti kui enda luureteenistust saab olla tegu kas hullumeelsushoo või riigireetmisega, sest sihukesel teemal nalja ei tehta.

REPORTER: President Putin denied having anything to do with the election interference in 2016. Every US intelligence agency has concluded that Russia did. My first question for you, sir, is, who do you believe?
TRUMP: My people came to me... they said they think it's Russia. I have President Putin; he just said it's not Russia. I will say this: I don't see any reason why it would be.

USA's ei julgenud ka kõige tulisemad Trumpi toetajad kaasa plaksutada, pigem olid ehmunult vait. Natukese ajaga tegid Trumpi enda poolt ametisse määratud luureorganite ülemused avalduse, et nemad jäävad enda faktidel põhinevate väidete juurde. Tõenäoliselt hakati tõsiselt valmistuma võimaluseks, et president tuleb sundida tagasi astuma.

Ilmselt tegi öö jooksul Trumpi meeskond presidendile selgeks, et kui ta ei tagane oma väitest ei saa ei jumal, kurat ega ka kõik pühakud enam aidata. Küllap kaaluti mitmeid erinevaid võimalusi ja otsustati valida välja lihtsaim. Tänasel pressikonverentsil väitis president, et oli sõnaga komistanud ja mõtles hoopis

... I don't see any reason why it would'nt be.

Õige nigel ja ebausutav vabandus, sest ei sobi absoluutselt kokku kogu ülejäänud jutu ega ka miimika või zhestidega.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et maailma võimsaima riigi juhiks pole mitte "väga stabiilne geenius" nagu ta ise väidab vaid hoopiski "psüühiliselt haige kloun". Julgen arvata, et haigus vaid süveneb ja edaspidi võime mitmeid arulagedaid avaldusi oodata, ehkki eelmainitu totruse taset suudab vaid tõeline "geenius" ületada. Mul on tekkinud tõsine kahtlus kas Trump veab välja oma ametiaja lõpuni, huvitav mida Inglismaa kihlveokontorid sellest arvavad 😉

Eesti jaoks miskit olulist ei juhtunud nagu oligi oodata. Mõningate kommentaatorite arvamused, nagu oleks sõlmitud mingi meid puudutav "salapakt" on sama naeruväärne kui Trumpi esinemine. Salakokkulepet saavad sõlmida vaid dikdatuuride esindajad, demokraatlikes riikides peab igasuguse vähegi olulisema välispoliitilise leppe heaks kiitma valitsus ja parlament. Trumpi Euroopa turneest sündis pigem kasu, sest ilmselt suutis tüüp ülejäänud NATO liikmed nii ära hirmutada, et nood lobisemise asemel tõepoolest asuvad kaitsekulusid tõstma. Putini saavutatud propagandavõidul suurt tähendust pole, ei maksa unustada, et NATO põhieesmärgiks oli, on ja jääb Venemaa vaoshoidmine ja jõupositsioonilt rahu tagamine Euroopas.

Monday, July 16, 2018

Depressiivne pühapäevaõhtu.


Mõni päev lihtsalt on sihuke, kui viskab üle ja tekitab masendust ja järsku märkad vaid igasuguseid negatiivseid momente. Pühapäeva esimene pool kuni õhtuni oli tipp-topp, töötasin lausa 12 tundi jutti teenides kolm vaba päeva. Boonusena vaatasin samal ajal töökaaslastega Jalka MM finaali suurelt ekraanilt juues kõrvale ülemuse poolt välja tehtud Tim Hortoni kohvi, mida sa hing veel oskad tahta. Lõuna ajal helistasin koju paludes kaasal paar õlut külmikusse mind ootama visata.

Koju sõites naudin mõttes juba ette mind ootavat jääkülma õlut. Ootusrikkalt külmikut avades saan esimese märgi, et päev hakkab kiiva kiskuma. Vaatamata kahele meeldetuletusele polnud ühtegi purki kesvamärjukest mind ootamas. Sihukesest "hoolimatusest“ mossis hakkad märkama igasuguseid muid ebameeldivaid asju nagu koristamata tubasid, musta pesu kuhja, pesemata nõusid, tühja koerte veekaussi, umbrohus ja kuiva käes vaevlevaid tomateid, naatidest täis kasvanud vaarikapeenart, ... Jääb mulje, et terve pühapäev kodus vedelenud pere pole isegi nõusid viitsinud enda järgi pesta muudest vajalikest toimetustest rääkimata. Kuna naine koertega väljas Pokemone püüdmas käratad korra hommikust saati arvutiekraani taga uimerdanud lapsele, et koerad janusse surnud. Too muidugi kõrvaklapid peas ei kuulegi.

Proovid end kokku võtta, viskad pesu masinasse, haarad leige õlle keldrist (õnneks eelmine päev sügavkülma pandud massiivne Iitala õllekann pakub mõningast jahutust) ja lähed aeda. Ettenägelikult suskad paar purki külma, sest loota saad ainult endale. Voolik tomateid kastma ning naatide kallale. Tunni aja intensiivse rohimisega saad käed põldmarja okastest korralikult verele kriibitud. Kuna ajutegevust rohimine eriti ei nõua hakkavad mõtted tuima töö käigus laiemas plaanis ringi rändama. Pinnale kerkivad igasugu negatiivsed momendid ja muud jamad mis muidu varjus. Oled niigi mossis tundest, et teed ainsana siin peres koduseid töid, mis pole küll tõsi, aga sel momendil tundub ja seejuures veel eriti tugevalt kuna paistab nii ebaaus.

Maja vajab remonti, lapsed suureks kasvanud, naine penskar, vanemad hoopis vanad, töö on nõme, ülemused lollid, elu igav, keegi ei viitsi või pole neil aega sinuga matkama, süsta või rattasõidule tulla, ... Kurat, kas sellist elu tahan ma elada. Mõtled mis vahet universumile teeb kui vaarikapeenras naadid rahulikult edasi kasvavad, aga rebid neid tuima tüdimusega edasi. Vahepeal liigutad voolikut, et ka mustsõstrad kastetud saaks. Vaarikaid ja põldmarju on see aasta meeletult, paraku täna ei maitse hästi. Siis märkad eelmisel päeval aialauale jäetud kurvalt sorgu vajunud tillipundart ja vannud endamisi. Aias on kõige muu vajaliku asemel kaasa suutnud hirmraske grilli oma õigelt kohalt pirnipuu alla lohistada. Ilmselt eesmärgiga grill-liha ja ahjupirne ühe hoobiga valmistada. Selge, et ajast ja jõust puudust pole, küll aga tahtmisest olulisi asju mõttetute asemel teha.

Tahaks olla noor nagu ennevanasti kui sai pidevalt igasugu põnevaid ja toredaid asju ette võtta. Jama on selles, et ise oleks nii tahtmist kui jaksu aga pole enam seltsilisi. Nii pere kui siinsed sõbrad ja tuttavad kas ei viitsi, ei jaksa või pole neil aega füüsilist aktiivsust nõudvaid tegemisi ette võtta. Karates käivad lapsed vaid korra nädalas, rattaga pole teistega koos teab mis ajast sõitmas käinud, süsta oleme vaid kord see aasta vette lasknud, suusatamaski käisin pooled korrad üksinda. Aga mulle meeldib koos käia, üksi kipub igav olema. Põhiline viga vist selles, et Eestis elavad sõbrad (oma valitud ikkagi) on rohkem minu moodi, sihuke aktiivsem seltskond. Siinsed tuttavad juhusliku laadi, kellega puuduvad ühised huvid ja ühine minevik. Minusugusele aktiivsele tüübile on praegune Kanada elu lihtsalt faking IGAV!

Naadid rohitud istun teise õllega tagaaias läpaka taha surfama. Pole miskit eriti huvitavat uudisi, vaatan mõned youtube videod ja lõpuks hakkab õlu mõikama. Elu ei olegi enam nii kole kui enne. Väiksemad mured nagu koristamata toad või pesemata nõud tunduvad tühised. Suurematel avastan ootamatult positiivseid külgi. Remonti pole vaja teha, veab need viis aastakest niisama ka välja, mis siin maal peab välja kannatama. Lapsed suured - muret vähem, lähevad ise tööle - kulud väiksemad. Naine penskar, ehk jääb rohkem aega koristamisele ja hõrgutiste valmistamisele. Vanemate tervis siiski selle vanuse kohta päris hea, milleks ette muretseda. Töö on nõme aga maksab hästi, pole koormav, pole vastutust, võimaldab pikalt rohkem puhkust kui kusagil mujal. Ülemustest pole mõtet välja teha. Nüüd lõpuks sain aru miks inimesed joovad: peale kolmandat õlut hakkab pooltühi klaas pooltäis paistma 😁 Igavus ainus probleem, mida õllega ma lahendada ei oska ja ei tahakski. Arvutimängud natu leevendavad, minu eas kostab muidugi kummaline kõrvaltvaatajale.

Ja siis teatab noorem laps, et vanem helistas lennuväljalt, peaks järgi minema. Las emme läheb, hüüan vastu. Ta ei saa, ta peseb juukseid. Et nagu mis mõttes, las kuivatab ära või sõidab märja peaga. Ma ju palusin tal õlled õhtuks külma panna, ja ehkki seda polnud tehtud jõin viimases hädas paar sooja ära. Kas tal ei tulnud pähe, et peab ise minema kuna mul pole õllesena mõistlik sõita. Lähen tuppa asja selgitama ja saan peaaegu südari nähes, et tegelikult tegeleb kaasa hoopis juuste oranzhiks värvimisega 😕 Ma ei oska muud küsida kui: MIKS??? Ilmselt peegeldub mu silmist nii sügav arusaamatus, et ta peab vajalikuks selgitada. Mulle on alati punapead meeldinud ja olen juba noorena tahtnud juukseid punaseks värvida. Suht ebadiplomaatiliselt vastasin silmi pööritades lausega, millega punkte just ei teeni: "Et nagu ootasid sellega kuni lähed pensile".

Kokkuvõttes loputasin punaselaigulisse kraanikaussi suu piparmündimaitselise Lysteriniga ja haarasin autovõtmed. Ukselt hüüdsin pahaselt, võtke vähemalt pesu masinast välja ja pange kuivama. Lennujaama sõites nohisesin omaette kui vastutustundetud ikka võidakse olla, esiteks ei panda õlut külma ja siis aetakse veel rooli kah 😜 Kodus pidin muidugi ise pesu kuivama panema, sest selline tühine asi oli meelest läinud. Vahepeal küll tekib isu keldrisse oma mancave ümber asuda, seal on kõik eluks vajalik nagu arvuti ja õlu ning ei mingeid muid kohuseid kui tühjade purkide välja viimine. Prügikast pizzakarpide ja muu sodi jaoks, isegi kraanikauss hammaste pesemiseks, dushiruum, vets ja pesumasin ka all olemas. Peaks naisele ütlema, et oleksin juba noorena tahtnud nii elada 😄 Praeguse palava perioodiga tundub päris hea mõte 🍻

Tööteemal: ületunnid, lisapuhkus ja ülemustega suhtlemine.


Järgneva jutu paremaks mõistmiseks selgitan töö juures kehtivat ületunnisüsteemi. Kui ületunnid satuvad sama kuupäeva peale, mis tavaline tööpäev saad esimese kahe ja poole tunni eest pooleteist kordse ja järgnevate eest kahekordse tasu, kui ületunnid puhkepäeval saad kõigi eest kahekordse tasu. Tasu võid omal valikul võtta välja palgas või vabades päevades. Mina olen alati võtnud vabade päevadena, sest esiteks ei maksa ma sentigi (minutitki) maksusid lisa vaba aja eest (palga pealt läheks ligi 40% maksudeks kuna lisaraha meie progresseeruva maksusüsteemi juures liitub sissetuleku tippu). Teiseks hindan ma vaba aega oluliselt kõrgemalt kui lisaraha poolt võimaldatavaid luksusvidinaid. Lõpuks saan selliselt umbes kolm kuud puhkust ettenähtud kuu asemel, millest kohe kuidagi ei piisaks. Olen nimelt selline tüüp, kellele meeldib nii tööd teha kui puhata intensiivselt (palgatööd paraku intensiivselt teha ei saa, käin vähemalt kohal intensiivselt).

Seni oli meil sihuke süsteem, et ületunde pakuti enamasti täistööpäeva pikkuses, ehk kaheksa tunni kaupa. Kui liitus tavalise tööpäeva otsa pidid 16 tundi jutti koha peal viibima. Mingit probleemi ei tekitanud kuna meie töö pole intensiivne ning uniseks minemise korral läksid viskasid puhkenurgas pikali ja tegid uinaku. Mõni tüüp tukkus otse tööpostil nagu see sõjaväes kombeks oli. Vahel pakuti peale vahetust 4 tundi lisaks, mis eriti popularne polnud, sest esimesed 2.5 tundi vaid pooleteistkordselt tasustatud. Sel ajal kui ma puhkusel viibisin oli uus tehnikadirektor (kes meie olusid ei tunne) süsteemi muutnud. Tema leidis, et 16 tundi järjest tööl olla nõuab ebainimlikku pingutust ning on tööohutuse seisukohast väär (mis mõnes teises kohas võib tõsi olla). Järgnes korraldus: ületunde võib anda vaid 4 tunni kaupa. Meie kahtlustame, et selle taga oli hoopis soov kõrgema juhtkonna ees silma paista palgaraha kokkuhoiuga, sest 4 tunni kaupa on 1.5 kordse tasu osa võrreldes kahekordsega oluliselt suurem kui 8 tunni puhul.

Seoses ületundide eest heldelt tasustamisega on võrdsuse tagamiseks loodud süsteem, et kõigile peab ületundide võimalust pakkuma võrdselt, mille tagamiseks on loodud tabel, kus kõigile pakutud võimalused numbriliselt kirjas. Kui sulle pakutakse 8 tundi läheb sinu number üles 8 võrra sõltumata sellest kas võtad vastu pakkumise või ütled ära, ainult siis kui oled puhkusel või väljaõppel ei saa sulle võimalust pakkuda. Ületunde tuleb pakkuda alates neist, kes seni kõige vähem saanud ehk siis kelle number kõige väiksem. Kui juhtkond ekslikult jätab su pakkumise käigus vahele saad tasuta lisatasu või vaba aega sõltuvalt palju järgmisele pakuti. Kuna paarile ülemusele valmistab liitmine ja arvutamine 10 suuremate numbritega raskusi, tekib aeg-ajalt olukordi, kus saad paar vaba päeva kuna sind jäeti vahele. Uus süsteem muutis olukorra veel keerulisemaks, sest sama hulga ületundide puhul tuli nüüd kaks korda rohkem pakkumisi teha ja arvutada, suurendades vigade võimalust. Kui keegi tahaks soovitada selle süsteemi jaoks Exeli tabeli kasutamist siis ei maksa, sest ka lihtsaimat arvutikasutamisoskust valdavad juhtkonnas üksikud. Lisaks vigade hulga drastilisele suurenemisele tõusis ka töötajate rahulolematus. Kokkuvõttes tüüpiline näide juhi kiirest läbimõtlemata otsusest.

Neljapäeval tund enne tööpäeva lõppu pakkus ülemus mulle ületunde kell 22:00-02:00 ja tööle tagasi 06:00-14:00. Ma algul mõtlesin, et teeb nalja, sest selline tööajajaotus on totraim võimalik. Küsisin üle, kas ta tõepoolest arvab, et ma peaks öösel paariks tunniks koju sõitma, et varahommikul uuesti tööle tulla. Jah, nüüd on meil selline kord, et tööohutuse kaalutlustel 16 tundi järjest ei pakuta. Kuule mõtle peaga, ehkki nominaalselt on tegu 12 tunni tööajaga siis tegelikult olen ju 16 tundi hõivatud. Ma saan aru, aga nii see on sain vastuseks. Sellisel juhul ma keeldun teatasin pahaselt, ehkki ületunde tahaks teha. Mul oli lihtsalt raske uskuda sihukest jama, mõtlesin natuke ja otsustasin tehnikadirektori jutule minna, tema oli ju kogu asja algataja, põhjendades uut korda tööohutusega. Minu põhiseisukoht oli, et kui ta peab 16 tundi järjest tööohutuse kohast ebasobivaks siis 16 tunni jooksul südaööl koju sõita ja paari tunni pärast tagasi sõita on oluliselt ohtlikum.

Direktor oli oma kabinetis, koputasin lahtisele uksele ja uurisin kas saan paar sõna vahetada. Seletasin talle kiirelt olukorra ära küsides kas tema personaalselt peab eelkirjeldatud 16 tunnist tsüklit mõistlikuks. Muidugi mitte, mina küll ei võtaks sellist pakkumist vastu. Aga osakonnajuhataja just praegu tegi mulle sellise pakkumise. Oi ei, see pole kindlasti õige, ma ütlesin neile, et nii ei tohi aega planeerida. Tore, siis oleme samal meelel, olin rahul ja tänasin. Osakonna juhatajale teatasin, et direktor just kinnitas mulle personaalselt, et tal pole õigust sellist üleaja pakkumist teha. Ei-ei vastas see, reeglite järgi saan ainult neli tundi pakkuda ja sinu nimi oli järjekorras. Kuule, läheme koos direktori juurde ja selgitame olukorra, siis kuuled otse tema käest. Tüüp ajas vastu, et tal pole aega aga astusin kiirelt direktori endiselt lahti oleva ukse juurde teatades, et osakonnajuhataja tahab veel paar detaili üle kinnitada.

Viimasel ei jäänud muud üle kui direktori kabinetti mulle järgi tulla. Rääkisin loo uuesti lühidalt üle, olukord oli selge kuni osakonnajuhataja tuli oma reeglite jutuga lisades, et keegi teine pole kurtnud, et selline ajastus ei sobiks. Mida kuradit, see oli mulle ausalt öeldes üllatus, sest omavahel olles kõik töötajad hädaldasid ja avaldasid rahulolematust. Järelikult polnud keegi julgenud osakonnajuhatajale arvamust avaldada, direktori jutule minekust rääkimata. Ütlesin vahele, et ma pole volitatud teiste nimel rääkima aga isiklikult ei pea sellist ajajaotust tööohutuse seisukohast õigeks, kui ma peaks roolis magama jääma ja midagi juhtub tekitab see probleeme ka teile. Mul polnud vaja lisada, et neid ei lasta mitte ainult lahti vaid võidakse ka kinni panna. Meile nimelt on pähe taotud reegel: kui keegi leiab mingi ülesande tööohutust rikkuvat siis tuleb sellest keelduda ja ülemusele ette kanda. Direktor teatas lühidalt: sellisel juhul peab reegleid muutma, sest 16 tunni jooksul inimest edasi tagasi sõitma panna, eriti öösel, pole kindlasti ohutu. Make it happen – tee ära oli suunatud osakonna juhatajale, Are you satisfied – oled rahul, minule. Täiesti rahul, vastasin ja tänasin veelkord tema aja eest.

Ülejäänud töötajad käisid pärast minu käest uurimas, kuidas sa julgesid direktori jutule minna, mis juhtus ja kas oli suurem konflikt. Mingit konflikti polnud, väga viisakas jutuajamine ja olukorra selgitamine kusjuures jõudsime ühisele arusaamisele üleaja tundide koha pealt. Hiljem ametiühingu tüübilt kuulsin veidi telgitaguseid. Direktor oli tõepoolest neljatunnise üleaja reegli kehtestanud tööohutusele rõhutades aga ilmselt polnud kas tuttav üleaja süsteemiga või ei mõelnud läbi võimalikke esilekerkivaid probleeme. Igatahes kasutasin tema enda tööohutuse põhjendust enda õiguse saamiseks. Järgmine päev rääkisin pealelõunase vahetuse bossiga, kes ainus peaga tüüp juhtkonnas. Too vangutas pead ja parandas mulle lisatud tunnid ära, nimelt oli keegi tohm mind Kreeka puhkuse ajal üleajal tööl käinuks märkinud. Ega ma kurtnud poleks kui palgalehel lisaraha või lisapuhkus oleks kirjas, paraku polnud kumbagi.

Laupäeva õhtul helistati ja pakuti ületunde pühapäeval, super sest nii saan kogu aja eest kahekordselt makstud sel ajal kui jalgpalli finaalmängu puhkeruumis vaatame :D Kokkuvõttes läks veel paremini kui olin lootnud, suht lihtsad tööd sain, mis võimaldasid kirja panna täistööaja samas kaks tundi vutti vaadates. Kahju ainult, et horvaadid kaotasid ja et töö juures õlut ei tohi juua. Lõpuks veel küsiti kas saaksin neli tundi edasi olla ja kaks veorihma paigaldada. Aga muidugi, sest neid konkreetseid oskasin vähem kui tunniga paika saada. Seega veel kolm tundi niisama aja viitmist ja kokkuvõttes olin pühapäevaga kolm lisa vaba päeva saanud. Lõin numbrid kokku, juba ongi mul natu üle nelja nädala lisapuhkust teenitud!

Lõpetuseks on minu jaoks täielik müstika, miks inimesed kardavad ülemusi, ega julge nendega isegi rääkida. Nad on ju samasugused inimesed nagu kõik teised lihtsalt juhtuvad momendil veidi kõrgemal positsioonil olema. Miks peaks mingit aukartust või lausa hirmu tundma. Ma saaks aru kui tegu monarhistliku või totalitaarse ühiskonnaga, kus autoriteete kummardatakse, aga Kanada on ju pika demokraatliku traditsiooniga riik. Mõnede puhul näed kuidas nad silmnähtavalt kokku tõmbuvad kui boss suvatseb tähelepanu osutada, millest küll sihuke ärahirmutatud suhtumine tuleb, no ei saa aru.

Thursday, July 12, 2018

Jalkast ja iluideaalist

Kui Delfi lugu "Juhistest teleoperaatoritele" uskuda siis FIFA suutis poliitilise korrektsuse tagaajamisel järjekordse totruse rekordi saavutada. Väidetavalt olla Venemaal rassismist suuremgi probleem seksism. FIFA bürokraatide nõukogu (kahtlemata hästimakstud) eesotsas Frederico Addiechi nimelise härraga leidis, et teleoperaatorid näitavad liiga tihti mängupauside ajal ekraanil publiku hulgas olevaid ilusaid naisi. Kui nende soovid peaks läbi minema peab FIFA ilmselt moodustama iluduse hindamise komisjoni ja arvestades tehnoloogia arengut tellima mõnelt tarkvara firmalt vastava programmi, mis kõik kaadrisse jäävad naised kenasti ära hindaks. Koledaid võib täisresolutsioonis näidata, sekka sattunud ilusamate nägu või muud liiga ahvatlevad kehaosad tuleb kas uduseks teha või hoopis kinni katta, või lihtsalt neile Frederico pea õlgadele kleepida :D Selliseid asju lugedes tekib kahetsus, et ühiskonnaohtliku lolluse eest pole kriminaalkaristust ette nähtud. Loodetavasti käib bürokraatlik masinavärk aeglaselt ja kahes järgijäänud mängus ei hakata ilusaid ning seksikaid naisi pildilt kustutama, muidu jääks ju pool naudingut mängust saamata 😜

Edu Horvaatidele !!!

Sunday, July 8, 2018

Vutist ja poliitikast.

Eile oli terve õhtu kuidagi hea tuju. Kui hakkasin mõtlema miks, oli põhjus kohe selge: venelased said jalkas kroaatidelt pähe. Kummaline, et paljudel minu põlvkonna eestlastel, vanematest rääkimata, on ikka veel nõuka aja pärandina säilinud spordis venevastasus. Omal ajal oli see üks vähestest protestivormidest, mida võis endale lubada sanktsioone kartmata, kui sa just tänavale ei läinud "neetud kapitalistide" võitu tähistama. Eks ju öeldakse, et kahjurõõm on suurim rõõm nagu ka kättemaks on magusaim maks. Kaine mõistusega võttes peaks sport olema väljaspool poliitikat ja ideoloogiat. Nõuka ajal üritati meile pähe taguda arusaamist, et iga nõukogude sportlase võit näitab poliitilise ja ideoloogilise süsteemi üleolekut. Täielik totrus muidugi, aga näe idee on külge jäänud ainult asendunud varjusurmas olnud tundega rahvuslikust üleolekust.

Meedia omakorda võimendab kuidas jaksab. Tulemuseks fakt, et tihtipeale tuntakse riike või rahvaid nende kuulsate sportlaste pärast. Kahtlen sügavalt, et sportlased ise üritavad kaugemale visata, kõrgemale hüpata või rohkem väravaid lüüa riigi või rahva nimel. Enamasti ikka soovist näidata, et nad on maailma parimad, mitte mingi riigi või selle juhi auks ja kuulsuseks. Viimased üritavad kuulsusesärast võimalikult palju endale kahmata, mida autoritaarsema rezhiimiga tegu seda tugevamini ja häbitumalt. Poliitikud on varmad sporti nagu ka paljusid muid elualasid, kus saab võrrelda "meie" ja "nende" olukorda, oma eesmärkide nimel ära kasutama. Eelnev ei välista, et sportlasel oleks hea ja uhke tunne oma riigi lipu all medal kaela saada, lihtsalt tegu tagajärje mitte põhjusega.

Sporti nimetatakse rahvuste ja riikide vahelise veretu võitlemise-võistlemise vormiks, millest vaid ehtne sõda on emotsionaalsem. Elame endiselt maailmas, kus erinevad grupid vastandavad end üksteisele. Üksiksportlane on tõepoolest mingi rahva liige ja riigi kodanik, paraku kipub järjest tihemini juhtuma, et rahvus ja riik ei lange enam kokku. Tunnistagem ausalt: kui võidab eesti lipu all venelane ei tundu ta sisimas ikka päris oma, eriti kui veel intervjuud andes keelega hakkama ei saa. Võistkondadega on asi hoopis keeruline, paljude riikide puhul on rohkem kui pooled mitte ainult võõraste nimedega teisest rahvusest vaid ka oluliselt teise välimusega kui põliselanikud. Tänapäeva globaliseerunud maailmas ilmselgelt paratamatu trend.

Kaks "Euroopa" meeskonda, kes esimeses poolfinaalis vastamisi lähevad.

Prantsuse vutimeeskond 2018
Belgia vutimeeskond 2018
Pikas perspektiivis aitab ehk sihuke segunemine riikide vahelisi konflikte ära hoida, samas võib siseolukord pingeliseks kiskuda nagu juba praegu siin seal aeg-ajalt näha võib. Väidetavalt olla poolfinaalidest alates tegu "Euroopa meistivõistlustega", meeskonna piltide põhjal küll nii ei tundu 😜 Ida-Euroopas on tänu nigelamast majandusolukorrast ja vähem peidetud rassismist tulenevale madalamale immigratsioonile siiski kohalikud ülekaalus. Samas mängib isegi Venemaa koondises tänu Putini isiklikule määrusele brasiillane, kes kroaatide vastu ka viigivärava lõi. Eelnevaga ei taha ma öelda, et immigrandid kuidagi viletsamad on, otse vastupidi, muidu ei pääseks nad ju koondisse. Lihtsalt tänapäeval ei esinda tihtipeale rahvuseid ja riike mitte põliselanikud vaid sisseostetud talendid, mis loogiliselt võttes peaks välistama põhjendamatu natsionalistliku uhkustunde. 

Ise olen spordi jälgimisel juba pikemat aega suht emotsioonitu olnud. On jah hea meel kui mõni eestlane kusagil välja paistab või isegi ilma teeb. Samas ei ela nende kaotusi ja ebaõnnestumisi üle nii nagu ennevanasti. See on ju ainult sport 😑

Saturday, July 7, 2018

Head Afeeli Päeva !!!

Image result for earth aphelion
Et mis imelik päev see 6 juuli võiks olla. Tegu on päevaga, mil maakera aasta jooksul päikesest kõige kaugemal. Kui kellelgi peaks tekkima küsimus, miks päikesest kaugemas punktis olles meil suvi on soovitan kooliaja astronoomia õpiku käsile võtta. Vihjeks lisan, et aastaajad ja sellega seotud keskmised temperatuurid sõltuvad maakera pöörlemistelje nurgast ja vaid õige vähe päikese kaugusest kuna viimane muutub suhteliselt vähe. Sama teemaga seoses võib tekkida küsimus, mis on pööripäevade (aastaaegade alguse) füüsikaline astronoomiline sisu. Eelneva vihje põhjal peaks taibukamad suutma teha "educated guess" isegi kui asjast endast suurt ei tea. Nojah, kuna tegu on maamunalt vaadatuna konkreetse päeva-öö pikkuse suhtega (pikim päev, lühem päev ja kaks korda aastas päev ning öö võrdsed) siis saab tegu olla vaid maakera telje orientatsiooniga ümber päikese tiirlemise tasapinna suhtes. Sai jälle veidi targutada, kohe parem hakkas 😜


Tuesday, July 3, 2018

Putini - Trumpi Pakt ?

Viimasel ajal on olnud kuulda üsna hüsteerilist muretsemist teemal, et Trump müüb eeloleval Helsinki tippkohtumisel osa Ida-Euroopast koos Eestiga Putinile maha. Kui veidigi realistlikult olukorda analüüsida, siis sellist võimalust tegelikult pole olemas. Selle sajandi algus pole eelmise sajandi kolmekümnendad, ehkki nii mõnedki riigijuhid ja isegi hulk lollitatud valijaskonda toda aega taga igatseb.

Esimene ja kõige olulisem põhjus on Ameerikas endiselt valitsev demokraatlik riigikorraldus. Ärimehest presidendile, kes on harjunud ainuisikuliselt otsuseid vastu võtma, neid allkirjastama ja ellu viima, muidugi üldse ei sobi. Samas näitab lähiajalugu ilmekalt, et vaatamata arulagedatele pressiavaldustele või totratele säutsudele sotsiaalmeedias, midagi kardinaalset pole ta suutnud läbi viia. Trumpile jõuab aegamisi ja raskustega kohale arusaamine, et riiki ei saa juhtida samamoodi kui erafirmat. Lisaks presidendi institutsioonile on ka kongress ja esindajatekoda, kes lihtsalt ei lase läbi hullumeelseid otsuseid isegi siis kui president kellegagi nelja silma all kokku lepiks ja mingile paberile allkirja annaks. Ameerika demokraatia tugevust näitab fakt, et riigijuhiks võib olla ka hull, aga riik kestab ikka edasi ehkki majandusele võib aastateks põntsu panna.

Lisaks ei maksa unustada fakti, et Eesti kuulub NATO'sse ka siis kui USA peaks sealt välja astuma, mida paraku isegi Trump ei suudaks läbi viia. NATO on ka ilma ameeriklasteta üüratult võimsam kui Venemaa ja nagu jällegi lähiminevikust näha, siis hirm on parim meetod ühtsuse kindlustamiseks. Ainult tänu Venemaa tegevusele Ukraina rindel on meil esimest korda arvestatavad NATO üksused riigis, ehkki formaalselt mitte alaliselt. Tegelikult on päris hea, et Trump asus jõuliselt eurooplastelt kaitsekulutusteks pappi välja pressima. Vana Euroopa ei raatsi kuidagi sõjaväele kulutada ja parteidel oleks ilma akuutse hädaolukorrata kaitsekulude kardinaalne tõstmine poliitiline enesetapp.

Milleks siis üldse Helsinkis kokku saada kui sealt eeldatavasti mingeid radikaalseid otsuseid või kokkuleppeid ei tule. Trumpile meeldib oma ego silitada ja näidata, et ta on võimeline ainuisikuliselt lahendama probleeme, millega ülejäänud presidendid on aastakümneid ilma tulemusteta maadelnud. Lähim näide Põhja-Korea kohtumine, millest kõigi eelduste kohaselt pikas perspektiivis mingeid tulemusi pole oodata aga Trump (ja Kim) said oma rambivalguse momendi kätta. Suure tõenäosusega tuleb Ukraina jutuks ja millegi pärast arvan, et presidendid võivad tulla välja ideega rahvusvahelise kontrolli all toimuvast referendumist, mis otsustaks vastavate piirkondade autonoomia või isegi riikliku kuuluvuse. Kui see ka välja käiakse, ei saa Ukraina taolise mõttega kuidagi nõustuda ja ilma Ukraina nõusolekuta seaduslikku referendumit ei toimu. Teine oluline teema võib olla kaubandus, praeguse tollisõja tingimustes võib oodata kummalisi avaldusi, eriti seeetõttu, et Vene ja USA kaubavahetus tähtsusetult madal on. Paraku pole Venemaal USA'le midagi olulist pakkuda mida viimasel endal poleks.

Kokkuvõttes ootan avaldusi vormis: "Meil olid väga-väga head läbirääkimised, Härra Putin on suur juht, otsustasime lahendada need teised ja kolmandad probleemid koos, ... ". Ühesõnaga palju kõrgelennulisi avaldusi ja vastuolulisi säutsusid aga minimaalselt tegelikke tulemusi. Mingi kardinaalselt olulise kokkuleppe sündimist takistab esiteks asjaolu, et USA presidendil lihtsalt pole selleks volitusi ja teiseks Venemaa oma autoritaarne maailmapilt, mis seda ei mõista. Ei poisid, pole te samal tasemel mis Hitler ja Stalin, ehkki püüdlikult üritate 😛

Monday, July 2, 2018

Kaks ühe hoobiga - Jaanid siin ja sealpool Atlandit

Suviharja laulupidu Seedriorul
See aasta õnnestus nii planeerida, et sain osa võtta nii Eesti kui Kanada Jaanituledest. Esimesest olen juba jutustanud, nüüd siis Seedrioru Suviharja pidustuste lühikokkuvõte. Ilm tegi selliseid rekordeid, et mul oli tõsine kahtlus kas üldse minna üritusele. Kui ikka ähvardab +35C varjus ja niiskuseindeksiga +45C võtab vähe jahedaks või siis pigem palavaks 😜 Pealegi tulin otse töölt kusjuures veel 12 tunnine päev. Viskasin kaheksa õlut koos kuue jääpudeliga külmkasti. Muideks suvehooajal soovitan teistelegi tavalise bensujaama jääkoti asemel ise kodus jääpudelid külmikus teha. Liitrised neljakandilised plastikust keefiri pudelid sobivad ideaalselt. Sellised jääkamakad hoiavad toidu ja joogid külmad palju kauem kui jäätükkide kott, pealegi jääb sulavesi pudelisse. Pudeleid ei tohi ääretasa vett täis lasta, muidu viskavad korgi maha või lähevad hoopis katki - kui koolipõlvest ei mäleta või puudub kogemus talvel õue jäänud õllepudeliga siis tuletan meelde, et jää on suurema ruumalaga kui vesi 😉

Peitepilt: Kus on "laps" ?
Igatahes keerasime õhujahutaja autos põhja ja sõitsime kohale. Pilet suht soolase hinnaga $50 täiskasvanule ja $30 tudengile, samas toimub see üritus vaid kord aastas ja takkajärgi võin kinnitada, et vähemalt minu jaoks oli väärt iga senti. Jõudsime aktuseks ja minilaulupeoks. Jube palav oli aga koorid laulsid kenasti kangelaslikult Irvo Surva juhatusel. Ikkagi Eesti 100 aastapäevale pühendatud üritus. Laps ei viitsinud pikalt kuulata, läks otsima ümbruskonna matkaradu. Mina sattusin kokku ühe tuttava rahvatantsu neiuga, kellega lobisesime laulupeo lõpuni. Tema läks proovi, mina uue õlle järgi ja ujukaid jalga ajama, et tiiki hüpata. Jõudsin just õlle haarata kui telefon piuksatas, tütar kutsus tagasi auto juurde soovitades tee peal silmad lahti hoida. Mitte ei saanud aru millest jutt kuni järgmine mess käskis seisma jääda ja ringi vaadata. Mis mõttes, kusagil sind pole. Lõpuks märkasin puu otsas liikumist, 22 aastasest poleks nagu oodanud sihukest üllatust.

"VIP" vastuvõtt
Edasi otsustasime malevasõbrannale minna tere ütlema. Seal selgus ootamatult, et nende juures toimub niinimetatud VIP'de lõunajook ja söök kuhu nüüd ka mind kutsuti osa võtma. Natuke ajasin viisakusest sõrgu vastu aga kui õllepudel suhu suruti polnud miskit teha, maha või rinna peale ei saa ju lasta voolata. Tuttavaid oli ohtralt, aeg läks lennates. Vahepeal korraldati pisike kohapealne laulmine ja ringmäng. Vestluspartneritest suurt kedagi ei mäleta, mingi tüüp Costa-Ricast jäi meelde, sest enne olime just tütrega arutanud kuhu järgmisele reisile snorkeldama minna. Suure joomise ja söömise sildi all hakkas juba hämaraks minema kui rahvas suundus tantsuetendust vaatama. Mul tuli tee peal tuttavaid vastu, jõudsin alles lõpu eel kohale.
Järgmiseks Terminaatori esinemine, mis kujunes minu jaoks õhtu naelaks. Ei ole ma miski muusikainimene aga see bänd tõi elavalt silmi ette 30 aasta tagused ajad. Ääretult lahe musa ja nostalgilised lood. Suht universaalne muusika, nii noored kui vanad kargasid koos rocki rütmis. Isegi silmi ei pidanud kinni panema, et end kolmkümmend aastat ajas tagasi mõelda. Paremat punti selliseks rahvapeoks on raske ette kujutada. Tuju oli nii hea, et enam ei lugenud õllepudeleid. Tõmbasin isegi paar kõhvi sigarit, mida tuttav pakkus, sihukest pattu pole maleva ajast saati teinud. Takkajärgi tuleb tunnistada, et vastik maitse oli veel hommikul keele peal.
Õhtu lõpetas ilutulestik, ja ehkki oleksin hea meelega edasi jäänud kippus laps koju. Ei vaielnud vastu, sest hommikul oli meil kavas randa sõita, ja liiga hilja peale jäädes poleks kellelgi olnud jaksu rooli minna.

Tütrega Terminaatorit kuulamas
Malevasõbrannadest korraldajad - ÄITÄHH
Paraku juhtus nii, et ei jõudnudki me järgmine päev randa. Tütrel kadus isu ja rahvatantsu neiuga, kes oleks meeleldi meiega liitunud, tekkis mingi kommunikatsiooni probleem, kuidagi ei jõudnud teated õigel ajal kohale. Aga kokkuvõttes julgen kinnitada, et parim Suvihari kus olen käinud. Ilmselt oligi hea, et ööseks sinna ei jäänud, küllap oleks veel õllekest libistanud ja kes teab mida muud joomasena proovinud. Hommikul oli niigi veidi kummaline tunne nagu ennevanasti peale malevapidu 😛 

Allpool postitamata jäänud laul Eesti Jaaniõhtu kontserdist 😜