Monday, July 16, 2018

Depressiivne pühapäevaõhtu.


Mõni päev lihtsalt on sihuke, kui viskab üle ja tekitab masendust ja järsku märkad vaid igasuguseid negatiivseid momente. Pühapäeva esimene pool kuni õhtuni oli tipp-topp, töötasin lausa 12 tundi jutti teenides kolm vaba päeva. Boonusena vaatasin samal ajal töökaaslastega Jalka MM finaali suurelt ekraanilt juues kõrvale ülemuse poolt välja tehtud Tim Hortoni kohvi, mida sa hing veel oskad tahta. Lõuna ajal helistasin koju paludes kaasal paar õlut külmikusse mind ootama visata.

Koju sõites naudin mõttes juba ette mind ootavat jääkülma õlut. Ootusrikkalt külmikut avades saan esimese märgi, et päev hakkab kiiva kiskuma. Vaatamata kahele meeldetuletusele polnud ühtegi purki kesvamärjukest mind ootamas. Sihukesest "hoolimatusest“ mossis hakkad märkama igasuguseid muid ebameeldivaid asju nagu koristamata tubasid, musta pesu kuhja, pesemata nõusid, tühja koerte veekaussi, umbrohus ja kuiva käes vaevlevaid tomateid, naatidest täis kasvanud vaarikapeenart, ... Jääb mulje, et terve pühapäev kodus vedelenud pere pole isegi nõusid viitsinud enda järgi pesta muudest vajalikest toimetustest rääkimata. Kuna naine koertega väljas Pokemone püüdmas käratad korra hommikust saati arvutiekraani taga uimerdanud lapsele, et koerad janusse surnud. Too muidugi kõrvaklapid peas ei kuulegi.

Proovid end kokku võtta, viskad pesu masinasse, haarad leige õlle keldrist (õnneks eelmine päev sügavkülma pandud massiivne Iitala õllekann pakub mõningast jahutust) ja lähed aeda. Ettenägelikult suskad paar purki külma, sest loota saad ainult endale. Voolik tomateid kastma ning naatide kallale. Tunni aja intensiivse rohimisega saad käed põldmarja okastest korralikult verele kriibitud. Kuna ajutegevust rohimine eriti ei nõua hakkavad mõtted tuima töö käigus laiemas plaanis ringi rändama. Pinnale kerkivad igasugu negatiivsed momendid ja muud jamad mis muidu varjus. Oled niigi mossis tundest, et teed ainsana siin peres koduseid töid, mis pole küll tõsi, aga sel momendil tundub ja seejuures veel eriti tugevalt kuna paistab nii ebaaus.

Maja vajab remonti, lapsed suureks kasvanud, naine penskar, vanemad hoopis vanad, töö on nõme, ülemused lollid, elu igav, keegi ei viitsi või pole neil aega sinuga matkama, süsta või rattasõidule tulla, ... Kurat, kas sellist elu tahan ma elada. Mõtled mis vahet universumile teeb kui vaarikapeenras naadid rahulikult edasi kasvavad, aga rebid neid tuima tüdimusega edasi. Vahepeal liigutad voolikut, et ka mustsõstrad kastetud saaks. Vaarikaid ja põldmarju on see aasta meeletult, paraku täna ei maitse hästi. Siis märkad eelmisel päeval aialauale jäetud kurvalt sorgu vajunud tillipundart ja vannud endamisi. Aias on kõige muu vajaliku asemel kaasa suutnud hirmraske grilli oma õigelt kohalt pirnipuu alla lohistada. Ilmselt eesmärgiga grill-liha ja ahjupirne ühe hoobiga valmistada. Selge, et ajast ja jõust puudust pole, küll aga tahtmisest olulisi asju mõttetute asemel teha.

Tahaks olla noor nagu ennevanasti kui sai pidevalt igasugu põnevaid ja toredaid asju ette võtta. Jama on selles, et ise oleks nii tahtmist kui jaksu aga pole enam seltsilisi. Nii pere kui siinsed sõbrad ja tuttavad kas ei viitsi, ei jaksa või pole neil aega füüsilist aktiivsust nõudvaid tegemisi ette võtta. Karates käivad lapsed vaid korra nädalas, rattaga pole teistega koos teab mis ajast sõitmas käinud, süsta oleme vaid kord see aasta vette lasknud, suusatamaski käisin pooled korrad üksinda. Aga mulle meeldib koos käia, üksi kipub igav olema. Põhiline viga vist selles, et Eestis elavad sõbrad (oma valitud ikkagi) on rohkem minu moodi, sihuke aktiivsem seltskond. Siinsed tuttavad juhusliku laadi, kellega puuduvad ühised huvid ja ühine minevik. Minusugusele aktiivsele tüübile on praegune Kanada elu lihtsalt faking IGAV!

Naadid rohitud istun teise õllega tagaaias läpaka taha surfama. Pole miskit eriti huvitavat uudisi, vaatan mõned youtube videod ja lõpuks hakkab õlu mõikama. Elu ei olegi enam nii kole kui enne. Väiksemad mured nagu koristamata toad või pesemata nõud tunduvad tühised. Suurematel avastan ootamatult positiivseid külgi. Remonti pole vaja teha, veab need viis aastakest niisama ka välja, mis siin maal peab välja kannatama. Lapsed suured - muret vähem, lähevad ise tööle - kulud väiksemad. Naine penskar, ehk jääb rohkem aega koristamisele ja hõrgutiste valmistamisele. Vanemate tervis siiski selle vanuse kohta päris hea, milleks ette muretseda. Töö on nõme aga maksab hästi, pole koormav, pole vastutust, võimaldab pikalt rohkem puhkust kui kusagil mujal. Ülemustest pole mõtet välja teha. Nüüd lõpuks sain aru miks inimesed joovad: peale kolmandat õlut hakkab pooltühi klaas pooltäis paistma 😁 Igavus ainus probleem, mida õllega ma lahendada ei oska ja ei tahakski. Arvutimängud natu leevendavad, minu eas kostab muidugi kummaline kõrvaltvaatajale.

Ja siis teatab noorem laps, et vanem helistas lennuväljalt, peaks järgi minema. Las emme läheb, hüüan vastu. Ta ei saa, ta peseb juukseid. Et nagu mis mõttes, las kuivatab ära või sõidab märja peaga. Ma ju palusin tal õlled õhtuks külma panna, ja ehkki seda polnud tehtud jõin viimases hädas paar sooja ära. Kas tal ei tulnud pähe, et peab ise minema kuna mul pole õllesena mõistlik sõita. Lähen tuppa asja selgitama ja saan peaaegu südari nähes, et tegelikult tegeleb kaasa hoopis juuste oranzhiks värvimisega 😕 Ma ei oska muud küsida kui: MIKS??? Ilmselt peegeldub mu silmist nii sügav arusaamatus, et ta peab vajalikuks selgitada. Mulle on alati punapead meeldinud ja olen juba noorena tahtnud juukseid punaseks värvida. Suht ebadiplomaatiliselt vastasin silmi pööritades lausega, millega punkte just ei teeni: "Et nagu ootasid sellega kuni lähed pensile".

Kokkuvõttes loputasin punaselaigulisse kraanikaussi suu piparmündimaitselise Lysteriniga ja haarasin autovõtmed. Ukselt hüüdsin pahaselt, võtke vähemalt pesu masinast välja ja pange kuivama. Lennujaama sõites nohisesin omaette kui vastutustundetud ikka võidakse olla, esiteks ei panda õlut külma ja siis aetakse veel rooli kah 😜 Kodus pidin muidugi ise pesu kuivama panema, sest selline tühine asi oli meelest läinud. Vahepeal küll tekib isu keldrisse oma mancave ümber asuda, seal on kõik eluks vajalik nagu arvuti ja õlu ning ei mingeid muid kohuseid kui tühjade purkide välja viimine. Prügikast pizzakarpide ja muu sodi jaoks, isegi kraanikauss hammaste pesemiseks, dushiruum, vets ja pesumasin ka all olemas. Peaks naisele ütlema, et oleksin juba noorena tahtnud nii elada 😄 Praeguse palava perioodiga tundub päris hea mõte 🍻

10 comments:

  1. Päris naljakas lugemine oli, sorry 😂

    Aga nii see elu on, m6nikord näed igal pool tonti ja m6tled sama moodi, kui sa siin kirjutasid :) 6nneks läheb see yle :)
    Kas te kolite 5 aasta pärast Eestisse tagasi pensip6lve pidama?

    ReplyDelete
  2. Isegi sinul on vahel mustad mõtted?
    Ma päris üllatusin praegu.

    ReplyDelete
  3. No nii suured tütred võiksid kodus ehk midagi teha! Selles mõttes õigus küll. Ikka 20a võiksid ennast liigutada. Muidu elavad nagu hotellis eks ole.

    ReplyDelete
  4. Tahaks kohe oranži peaga Enet näha. Pilti? ☺

    ReplyDelete
  5. Ma ka naeran, hästi kirjutatud :)
    Ja samas tean seda tunnet!

    ReplyDelete
  6. Tüüpiline muidugi, et hädaldamine mitte toredaid juhtumisi kirjeldav postitus on populaarne :D

    ReplyDelete
  7. Põrgukiz, no just, samas hea kui suudad olukorda iroonilise vaatevinkli alt näha, õlu muideks oli tegelt abiks, blogistamise ajal juba muigasin omaette :D Plaanis tõepoolest viisaastaku möödudes Eestisse penskaripõlve pidama minna, samas plaanid ei pruugi alati reaalsusega kokku minna.

    ReplyDelete
  8. Millegi pärast ei läinud eelmine komm vastusena, Põrgukizi kommi taha, kaasa disainis mu blogi, süüdistage teda. Ma siis vastan kõigile järgnevaile ühe hooga :)

    Ritsik, ei usu, et oleks inimest kel vahel poleks "musti" mõtteid, mõned meist lihtsalt kas ei räägi sellest või saavad paari õllega sutsti üle, või on lihtsalt pohhuistid ;)

    Anonüümik, pean ausalt tunnistama, et pisikesed liialdused on osaks mu kirjutamise stiilist ;) Samas tundub et praegune põlvkond on laisem kui meie nagu meie olime laisemad kui mu talutööd rüganud vanemad :P

    Sille, pilti ei julgenud panna aga ma võin uudishimu rahuldamiseks FB samateemalist uudisvoogu jagada mis järgnes kaasa ähvardusele järgmisena juuksed siniseks värvida :D
    Tom: Omg, siis värvin habeme lillaks, ajan seljakarvad maha, aga siilisoengu asukoht jääb sulle üllatuseks 
    Liis: Meest sõnast! Ära seda unusta :D
    Tom: Liis, mul on õrn lootus, et naine jääb ikka täie mõistuse juurde ;)
    Liis: :D mina aga loodan, et saab peagi punase pea ja lilla habemega pilti näha ?
    Katrin: :D mina aga loodan, et saab peagi punase pea ja lilla habemega pilti näha ?
    Tom: Seda ma kartsin, nuud muidugi kiusu parast laheb varvimiseks :P

    Marit, tore kuulda, et ma pole ainus, kel sihukesed mossu hood peal käivad, õnneks lähevad sama kiirelt üle kui tulevad.

    Kokkuvõttes paistab, et populaarsuse kogumiseks pole lihtsamat teed kui oma ebaõnnestumistest ja läbikukkumistest kirjutada :P

    ReplyDelete
  9. Ma tõin lapselapsed kohale. Lootuses, et nemad märkavad ja hakkavad koristama, kastma, marju korjama, nõusid pesema jne. Aga pisikesed peavad olema, neis on rohkem entusiasmi, suurematega teeb aeg oma töö ;) Ise? Ise lähen homme juuksurisse! Punaseks? Ma mõtlen veel!
    Aga tegelikult on nii et stabiilne 30+ kraadi õues võtab igasuguse mõtlemisvõime...
    Muidugi võiks prooviks mõned õlled külmikusse panna, aga suurt lootust ei hellita...

    ReplyDelete
  10. Vanasti oli jah lihtsam, andsid teada lastele kuhu laheme või mis vaja teha ja neil ei tulnud pahegi et ei peaks tegema. Aga tana noorem valmistas mulle suua kui koju tulin, akki saab veel asja ;)

    ReplyDelete