Tuesday, July 3, 2018

Putini - Trumpi Pakt ?

Viimasel ajal on olnud kuulda üsna hüsteerilist muretsemist teemal, et Trump müüb eeloleval Helsinki tippkohtumisel osa Ida-Euroopast koos Eestiga Putinile maha. Kui veidigi realistlikult olukorda analüüsida, siis sellist võimalust tegelikult pole olemas. Selle sajandi algus pole eelmise sajandi kolmekümnendad, ehkki nii mõnedki riigijuhid ja isegi hulk lollitatud valijaskonda toda aega taga igatseb.

Esimene ja kõige olulisem põhjus on Ameerikas endiselt valitsev demokraatlik riigikorraldus. Ärimehest presidendile, kes on harjunud ainuisikuliselt otsuseid vastu võtma, neid allkirjastama ja ellu viima, muidugi üldse ei sobi. Samas näitab lähiajalugu ilmekalt, et vaatamata arulagedatele pressiavaldustele või totratele säutsudele sotsiaalmeedias, midagi kardinaalset pole ta suutnud läbi viia. Trumpile jõuab aegamisi ja raskustega kohale arusaamine, et riiki ei saa juhtida samamoodi kui erafirmat. Lisaks presidendi institutsioonile on ka kongress ja esindajatekoda, kes lihtsalt ei lase läbi hullumeelseid otsuseid isegi siis kui president kellegagi nelja silma all kokku lepiks ja mingile paberile allkirja annaks. Ameerika demokraatia tugevust näitab fakt, et riigijuhiks võib olla ka hull, aga riik kestab ikka edasi ehkki majandusele võib aastateks põntsu panna.

Lisaks ei maksa unustada fakti, et Eesti kuulub NATO'sse ka siis kui USA peaks sealt välja astuma, mida paraku isegi Trump ei suudaks läbi viia. NATO on ka ilma ameeriklasteta üüratult võimsam kui Venemaa ja nagu jällegi lähiminevikust näha, siis hirm on parim meetod ühtsuse kindlustamiseks. Ainult tänu Venemaa tegevusele Ukraina rindel on meil esimest korda arvestatavad NATO üksused riigis, ehkki formaalselt mitte alaliselt. Tegelikult on päris hea, et Trump asus jõuliselt eurooplastelt kaitsekulutusteks pappi välja pressima. Vana Euroopa ei raatsi kuidagi sõjaväele kulutada ja parteidel oleks ilma akuutse hädaolukorrata kaitsekulude kardinaalne tõstmine poliitiline enesetapp.

Milleks siis üldse Helsinkis kokku saada kui sealt eeldatavasti mingeid radikaalseid otsuseid või kokkuleppeid ei tule. Trumpile meeldib oma ego silitada ja näidata, et ta on võimeline ainuisikuliselt lahendama probleeme, millega ülejäänud presidendid on aastakümneid ilma tulemusteta maadelnud. Lähim näide Põhja-Korea kohtumine, millest kõigi eelduste kohaselt pikas perspektiivis mingeid tulemusi pole oodata aga Trump (ja Kim) said oma rambivalguse momendi kätta. Suure tõenäosusega tuleb Ukraina jutuks ja millegi pärast arvan, et presidendid võivad tulla välja ideega rahvusvahelise kontrolli all toimuvast referendumist, mis otsustaks vastavate piirkondade autonoomia või isegi riikliku kuuluvuse. Kui see ka välja käiakse, ei saa Ukraina taolise mõttega kuidagi nõustuda ja ilma Ukraina nõusolekuta seaduslikku referendumit ei toimu. Teine oluline teema võib olla kaubandus, praeguse tollisõja tingimustes võib oodata kummalisi avaldusi, eriti seeetõttu, et Vene ja USA kaubavahetus tähtsusetult madal on. Paraku pole Venemaal USA'le midagi olulist pakkuda mida viimasel endal poleks.

Kokkuvõttes ootan avaldusi vormis: "Meil olid väga-väga head läbirääkimised, Härra Putin on suur juht, otsustasime lahendada need teised ja kolmandad probleemid koos, ... ". Ühesõnaga palju kõrgelennulisi avaldusi ja vastuolulisi säutsusid aga minimaalselt tegelikke tulemusi. Mingi kardinaalselt olulise kokkuleppe sündimist takistab esiteks asjaolu, et USA presidendil lihtsalt pole selleks volitusi ja teiseks Venemaa oma autoritaarne maailmapilt, mis seda ei mõista. Ei poisid, pole te samal tasemel mis Hitler ja Stalin, ehkki püüdlikult üritate 😛

No comments:

Post a Comment