Sunday, July 8, 2018

Vutist ja poliitikast.

Eile oli terve õhtu kuidagi hea tuju. Kui hakkasin mõtlema miks, oli põhjus kohe selge: venelased said jalkas kroaatidelt pähe. Kummaline, et paljudel minu põlvkonna eestlastel, vanematest rääkimata, on ikka veel nõuka aja pärandina säilinud spordis venevastasus. Omal ajal oli see üks vähestest protestivormidest, mida võis endale lubada sanktsioone kartmata, kui sa just tänavale ei läinud "neetud kapitalistide" võitu tähistama. Eks ju öeldakse, et kahjurõõm on suurim rõõm nagu ka kättemaks on magusaim maks. Kaine mõistusega võttes peaks sport olema väljaspool poliitikat ja ideoloogiat. Nõuka ajal üritati meile pähe taguda arusaamist, et iga nõukogude sportlase võit näitab poliitilise ja ideoloogilise süsteemi üleolekut. Täielik totrus muidugi, aga näe idee on külge jäänud ainult asendunud varjusurmas olnud tundega rahvuslikust üleolekust.

Meedia omakorda võimendab kuidas jaksab. Tulemuseks fakt, et tihtipeale tuntakse riike või rahvaid nende kuulsate sportlaste pärast. Kahtlen sügavalt, et sportlased ise üritavad kaugemale visata, kõrgemale hüpata või rohkem väravaid lüüa riigi või rahva nimel. Enamasti ikka soovist näidata, et nad on maailma parimad, mitte mingi riigi või selle juhi auks ja kuulsuseks. Viimased üritavad kuulsusesärast võimalikult palju endale kahmata, mida autoritaarsema rezhiimiga tegu seda tugevamini ja häbitumalt. Poliitikud on varmad sporti nagu ka paljusid muid elualasid, kus saab võrrelda "meie" ja "nende" olukorda, oma eesmärkide nimel ära kasutama. Eelnev ei välista, et sportlasel oleks hea ja uhke tunne oma riigi lipu all medal kaela saada, lihtsalt tegu tagajärje mitte põhjusega.

Sporti nimetatakse rahvuste ja riikide vahelise veretu võitlemise-võistlemise vormiks, millest vaid ehtne sõda on emotsionaalsem. Elame endiselt maailmas, kus erinevad grupid vastandavad end üksteisele. Üksiksportlane on tõepoolest mingi rahva liige ja riigi kodanik, paraku kipub järjest tihemini juhtuma, et rahvus ja riik ei lange enam kokku. Tunnistagem ausalt: kui võidab eesti lipu all venelane ei tundu ta sisimas ikka päris oma, eriti kui veel intervjuud andes keelega hakkama ei saa. Võistkondadega on asi hoopis keeruline, paljude riikide puhul on rohkem kui pooled mitte ainult võõraste nimedega teisest rahvusest vaid ka oluliselt teise välimusega kui põliselanikud. Tänapäeva globaliseerunud maailmas ilmselgelt paratamatu trend.

Kaks "Euroopa" meeskonda, kes esimeses poolfinaalis vastamisi lähevad.

Prantsuse vutimeeskond 2018
Belgia vutimeeskond 2018
Pikas perspektiivis aitab ehk sihuke segunemine riikide vahelisi konflikte ära hoida, samas võib siseolukord pingeliseks kiskuda nagu juba praegu siin seal aeg-ajalt näha võib. Väidetavalt olla poolfinaalidest alates tegu "Euroopa meistivõistlustega", meeskonna piltide põhjal küll nii ei tundu 😜 Ida-Euroopas on tänu nigelamast majandusolukorrast ja vähem peidetud rassismist tulenevale madalamale immigratsioonile siiski kohalikud ülekaalus. Samas mängib isegi Venemaa koondises tänu Putini isiklikule määrusele brasiillane, kes kroaatide vastu ka viigivärava lõi. Eelnevaga ei taha ma öelda, et immigrandid kuidagi viletsamad on, otse vastupidi, muidu ei pääseks nad ju koondisse. Lihtsalt tänapäeval ei esinda tihtipeale rahvuseid ja riike mitte põliselanikud vaid sisseostetud talendid, mis loogiliselt võttes peaks välistama põhjendamatu natsionalistliku uhkustunde. 

Ise olen spordi jälgimisel juba pikemat aega suht emotsioonitu olnud. On jah hea meel kui mõni eestlane kusagil välja paistab või isegi ilma teeb. Samas ei ela nende kaotusi ja ebaõnnestumisi üle nii nagu ennevanasti. See on ju ainult sport 😑

4 comments:

  1. Kui "vibrant & diverse" Prantsusmaa ja Belgia juba on, hea meel kohe! Aga Horvaatias elavad horvaadid :)

    ReplyDelete
  2. No muidugi horvaadid, ilmselge ingliskeelse mõjuga globaliseerumise kärbes on mind hammustanud :D

    ReplyDelete
  3. Elan Šotimaal ja kohalikud jalgpalli fännid elavad kaasa Šotimaale ja sellele meeskonnale, kes parajasti Inglismaa vastu mängib, peaasi, et inglased ei võidaks. Enamik loodavad siin, et Inglismaa tiim kaotaks, sest siis ei jõua ära kuulata seda uhkeldamist. Ükski inglise spordi kommentaator ei saa mainimata jätta 1966 aastat..

    ReplyDelete
  4. Hehee, nii tuttav tuleb ette, eks seal nahakse inglasi ka natu nagu okupante :D

    ReplyDelete