Sunday, August 5, 2018

Bouldering on sitketele

Moment enne alla potsatamist
Täitsa üllatav kui keeruliseks võib osutuda sport, mis youtube alusel nii lihtne tundub. Lapsena oleme vist kõik puu otsa roninud ja lõppude lõpuks ahvidest põlvnenutena peaks turnimine veres olema. Aga võta näpust, ega ikka pole lihtne kui need nukid millest kinni võtta vaid näpuotstele tuge annavad ja üle 80 kilost keret vaja järgi vinnata. Painduvusest parem ei räägigi, seda pole mul lihtsalt kaasa sündinud. Ega ma ise poleks kunagi sihukest asja ette võtnud, looduses küll meeldib mägedes ronida, aga hoones mingil betoonseinal turnimine tundus õige kunstlik ja mõttetu. Tütar vedas kaasa mind ja tuttavat neiut eestist, meil mõlemil esimene kord boulderingu asutust lähedalt näha.

Tütar sai sealt niuhti üles
Päevapilet ja ronimissusside laenutus maksid sama palju kui eelmise õhtu restoeine. Rahvast oli suht vähe ning seinu hullult palju hulga erinevate radadega. Algatuseks täitsime vormid, mis vabastasid firma igasugusest vastutusest. Siis saime igavesed kitsad ronimiskingad jalga ja tehti lühike instruktaazh. Mattidel viibida vaid siis kui ronid, ära mine vahtima ronija alla, ära röögi vaimustusest (valu kohta vist ei kehti see reegel 😜), ära vea toitu ronimisalale. Järgmisena viidi seina
Keidy turnimas
juurde ja selgitati nukkide põhimõtet, värvisüsteemi ning tutvustati tähistusega. B on algajate rada mida lasti kohe proovida. Osutus lihtsaks, selle ronisime mõlemad sutsti ära. Laske käia, pilet kehtib üheksani õhtul lisati muige saatel. Tähendust mõistsin paari tunni pärast, aga ei maksa ette rutata.

Proovisime veel paar B rada, suht kerge nagu oodata võis. V0 peal tuli sutsu rohkem pingutada aga polnud ka eriti keeruline. V1 oli igatahes meie jaoks järsk hüpe keerulisuses. Äkki tuli mõtlema hakata milliste nukkide peale ja mis järjekorras jalgu asetada, käepidemed kippusid kipakateks muutuma, hoida sai kohati vaid sõrmeotstega. Kokkuvõttes jäimegi meie algajad sellega maadlema samas kui tütar kolmesid ja neljasid katsetas. Päris kummaline, et käed hakkasid väsima ehkki suurt nagu ei pingutanud. Paraku pidid tihti olema nii ebamugavas asendis, et tugevaid muskleid ei saanud rakendada. Minu puhul oli takistuseks täielik kogemuste puudus, nõrgad näpud mida pole rippumiseks kunagi treeninud ja muidugi üle 80 kilone kehakaal. Kaks naha ja kõõlustega kaetud kondiklibu lasi mööda seina nagu ämblike paar. Ei nad nii lihtsalt kalpsaks kui oleks minu kaal kanda.



40 sekundit nukkide küljes rippumist andsid vatti käsivarre lihastele

Mingi moment tundsin, et käed mõistlikuks ronimiseks liiga kutud, samas õllekannu peaks jaksama kergitada. Hüppasime autosse, padavai koju. Relaxisime äärmiselt ebasportlikult pool tunnikest tagaaias viinamarjade varjus kannu jääkülma õlle ning kartulikrõpsudega. Tagasi ronima jõudes võtsin ette ühe kaare aluse lillade nukkide raja, mille tähistust polnud näha. Eeliseks olid sellel veidi suurema haardepinnaga nukid ehkki rada hullu negatiivse kaldega. Tütar tegi mängeldes, piinlik alla jääda. Paraku ei aidanud isegi äsjarüübatud õlu. Algus läks suht hästi, siis üritasin liiga pikalt haarata. Näpud sain peale aga jalg libises ja sadasin alla kui kartulikott mitte elegantselt nagu Newtoni õun.

Sai proovitud veel mõnda 1 ja 2'ga märgitud rada. Poolpatuga tegin ühese ära. Üht pealtnäha lihtsat kolmest proovides oli algus suurim probleem, oleks sealt mööda saanud võinuks toore jõuga end tippu sikutada. Paraku selgus ka klienditeenindaja muige põhjus, nimelt olid käsivarte lihased nii väsinud, et edaspidisest ronimisest suurt välja ei tulnud, paljast tahtejõust seal kahjuks ei piisa. Algajatena olime kolme tunniga käed süldistanud, hiljem kodus tegu koera süllevõtmisega. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et oluliselt kasvas respekt boulderdajate vastu, eriti selliste, kes väljanägemiselt normaalsete kehadega mitte nagu maratonijooksjad. Ah et kas ma lähen tagasi. Vist küll, samas on mõistlik enne eelkõige näppe treenida. Nii 20 kilo kaalukaotust oleks muidugi ka abiks, paraku pole minus sellist fanaatilisust, et mingi rajanumbri pärast lisaks õhtusöögile ka lõunast loobuda 😛

Järgmise hommiku lisa:
Sellised igapäevased tegevused nagu külmiku avamine, kraani keeramine või kohvitassi hoidmine on valulikud, koerte jalutamine täielik piin - lihased tõmbasid krampi. Käed altpoolt küünarnukki suht kasutud keha jätked, kui paremaks ei lähe tuleb vist amputeerimist kaaluda 😛
Igatahes esimene soovitus algajaile: enne mõtle siis roni.
Teine soovitus oleks seda teha siis kui läheduses ei viibi ilusaid noori neidusid, veel parem täielikus üksinduses kus su feilimist keegi pealt ei näe 😉
Muidugi on mõistlik enne uue spordialaga alustamist veidikenegi eeltrenni teha, sest suure tõenäosusega koormad mõningaid lihasegruppe, mida sa pole varem suurt kasutanud.

4 comments:

  1. Mulle väga meeldis su postitus, aga kuna kommentaar läks nii pikaks, tegin vastuse hoopis postituse kujul (luban, et palju ei nori):
    https://rameshwar.wordpress.com/2018/08/07/roninou-algajale-ronijale/

    ReplyDelete
  2. Rents tuhat tänu juhiste eest, ma jätsin sulle igavese pika kommentaari algaja ronija postituse taha. Loodetavasti võib vajadusel sinu poole pöörduda ronimisalase nõu järgi. Vastutasuks võin pakkuda karate või enesekaitse teooriat ;)

    ReplyDelete
  3. Said sa selle raamatu kätte, mida dropboxis jagasin, või pean mingile muule meiliadressile jagama?

    ReplyDelete
  4. Suur aitahh!!! sain katte, juba lehitsesin ka. Vastas mu jargmisele kusimusele, et kas bouldering aitab paris kaljudel ronimisele kaasa. Ma nimelt natuke olen oma lobuks vaga ettevaatlikult roninud aga just ohutuse kaalutlustel pole ponevamaid kohti prooovinud. Siin Ontarios on sihukest eesti sorti paekallast ohtralt aga palju paremini ronitavat. Permanentsete koitega varustatud ja puha.

    ReplyDelete