"Emaarmastus" ja Remont

Minu ja tütre "nänn" - õiges järjekorras 😜

Võiks nagu loota, et olles üle kolmekümne aasta ühe teise poole esindajaga (ja üle 20 aasta kahe nooremaga, kes eelmainitud kooselu tulemuseks) õige lähestikku koos elanud oled hakanud neid veidikenegi mõistma. Võta näpust, pole lootustki. Sain sellest täna sotti kui olin kaasa lennuväljalt toonud ja jälgisin kodus ootusärevalt kohvri lahtipakkimist. Ma tean, et pea kõike on tänapäeval võimalik osta ka siinpool ookeani aga ikka mõnus saada kodust hõrgutisi. Asi hakkas kahtlaseks muutuma, kui kaasa muuseas vihjas rasketele valikutele, mida kohvri pakkimisel pidi tegema. Hmmm..., kilusid ei olnud, Eesti 100 pralineekarp polevat mahtunud, Eesti kohvikott hunniku kommikottide ja shokolaadide vahel, mitu kilo raamatuid, hulk puutoikaid mingist puiduaidast, mõned merevaigu juustud, tavaline saaremaa juust, leivalaadsed pehmikud, liitrine dzinni pudel, ... Lõpuks siiski lootustandev kuldne välgatus pesu ja riiete vahelt:  üks pakk mu lemmik Presidentti Gold kohvi, aga ema oli ju kolm Maximast soodukaga saanud? Selgus, et kaks jäid seoses Poola lennuliini piiratud pagasikaaluga mind kurvalt Eestisse ootama.

Koerad pöördes alfaemase saabumisest

Raske valik oli Reval Gini pudeli ja kahe ülejäänud kohvi vahel: ebavõrdse võistluse võitis ülekaalukalt Läti päritolu alkopudel. Mõtlete muidugi, et äärmiselt suuremeelne naisest, kes tilkagi alkot ise ei tarbi. Mida ma tänamatu loom üldse virisen: probleem oli selles, et kärakas nooremale tütrele, magusakraam vanemale tütrele, kohvi minule - emaarmastuse äraspidine avaldusvorm mis muud 😛 Kõik eelnimetatud produktid on ju irooniliselt asjaosaliste tervisele vähemal või rohkemal määral kahjulikud. Aga vaadates positiivsest küljest oskan seda kohvi hoopis rohkem nautida. Oleks olnud kolm pakki, tekkiks probleem millal neid avada. Nüüd on selge, et enda sünna ajal ja kui kokkuhoidlikult juua, peaks jõuludeni välja vedama - meil peres keegi teine kohvimokk pole. Tegelikult pole mul üldse põhjust õiendada, tema pagas ja tema otsus mida võtta mida jätta. Lihtsalt esimesel momendil lõi lapsik pettumus ja kadedus välja kui täiskasvanud tütardega kolmekesi ümber kohvri olime nagu viieaastased jõuluvana juures kinkide jagamisel. Tõele au andes tuleb tunnistada, et koridorikapis sihuke enda toodud kohvivaru mille müüki paiskamisega võiksin maailmaturu hinda mõjutada. Nüüd on vähemalt minu hingelt vastutus läinud kui tütar peaks alkohoolikuks muutuma, tean täpselt mis suunas näpuga näidata 😜

Et lugu liiga ühekülgseks ei muutuks tunnistan ka enda patud üles. Lahkudes jättis kaasa maja remondi ja koduste tööde nimekirja, millega oleks harmoonilise kooselu mõttes soovitav tema äraolekul tegeleda:

Maja esikülg puhastada ja üle värvida (suur ettevõtmine).

Vihmaveetorud parandada.

Esiakna raam värvida (aken sai ette aastate eest, aga kuna tuult pidas ja kardina varjust välja ei paistnud siis nii see jäi)

Esiuks puhastada ja värvida (koerad on värvi seestpoolt maha kraapinud kui soovivad meeleheitlikult pissile pääseda või postiljoni murdma minna)

Siseuksed puhastada ja üle värvida (kohati koerte süü, kohati loomuliku vananemise tulemus)

Keldriuksed puhastada ja värvida.

Vannitoa remont (seinaplaadid ja vann puhastada, dush parandada, vanniäärte tihendussegu vahetada, ... ).

Köögi lagi pahteldada ja värvida.

Köögi kraan korda teha.

Noorema plika seinakapp üles panna,

Magamistoa voodi ümber ehitada.

Esimesel nädalal olin päris entusiastlik ja muudkui planeerisin ning utsitasin lapsi koos alustama. Naise suurim viga oli selles, et tema jutu järgi pidavat plikad aitama ja minu viga, et jäin sihukest ulmet uskuma. Otse loomulik, et ei tulnud ette momenti, kus kõik kolm koos asuks laulu saatel tööle nagu nõuka aegses BAM'i propaganda filmis. Nädalaga muutus minu entusiasm frustratsiooniks kuna aur kulus igapäevatööde ja plikadega (eriti nooremaga) jagelemise peale. Aiatööd võtavad oma maja juures nii neetud palju aega, et miskit hullu. Tüdrukud pole kunagi erilised aiandushuvilised olnud, mistõttu nende saatmine õunapuu oksi lõikama või viinamarju ja kiivisid pügama oleks vastutustundetu õnnetuse kaela kutsumine. Muru niitmine oli ainus, millega nad vahepeal väljas aitasid, sedagi tegin pooled korrad ise. Saavutuseks tuleb lugeda olukorda, kus elamine oli korras, köök puhas ja nõud pestud - suures osas põhjusel, et polnud kellegi kaela jätta.

Nii need nädalad veeresid, trennipäevadel polnud jaksu miskit peale aias nokitsemise ette võtta. Korra käisin ronimas, korra laskmas, korra koertega rannas, mõned õppesõidud maanteel, sugulaste kasside toitmine, kaks päeva kulus sünnadele. Toidutegemine võttis kah arutult aega, siin küll andsid lapsed oma panuse. Oleks elu küsimus, küll suutnuks kohe töölt tulles ja teiste tööde vahepealt poole tunni kaupa asju ette võtta. Paraku on sihuke tegutsemine äärmiselt ebaefektiivne ja häiris asjaolu, et vaatamata minu utsitamisele üritas järelkasv pidevalt leida põhjusi miks just täna ei saa seda või teist teha. Lõpuks eelviimasel päeval puhastas noorem plika esiukse seestpoolt ja mina värvisin selle viimasel päeval, lõpetasin pool tundi enne lennuki maandumist. Õnneks oli lennuväljal mingi jama nii, et värv jõudis kuivada enne kui kaasa uksest sisse astus 😝

Kokkuvõttes sai nimekirjast vaid poolteist punkti tehtud: seinakapp ja välisuks poolest saati (väljastpoolt ju ikka värvimata). Tuleb tunnistada, et objektiivselt võttes pole ma isegi seda ühte kohvipakki ära teeninud, kuidas küll kaasa aimas. Ju vist tunneb mind paremini kui mina teda, teab mida oodata ja mida mitte. Enda õigustuseks võin siiski mainida, et selle aja jooksul ei saanud kordagi arvuti taha mängima ja niisama logelemist sisuliselt polnud. Isegi õlle nautimine tagaaias toimus rohimise või vaarikate lõikumise kõrvalt. Enam ei tee ka murelikuks asjaolu, et Jaapani külalised nädala pärast saabuvad. Kurat, kui lapsel kama kaks, milleks peaks mina muretsema mis mulje jätame. Milleks üritada endast jätta paremat muljet kui tegelikult oleme. Teismelisena torisesin alati kui mind sunniti oma tuba koristama põhjendusega, et külalised tulevad - nüüd saan täie rauaga tagasi - Karma is a Bitch.