Sunday, August 5, 2018

Jaapani müsteerium sünnal

Eile täitus mu vanemal võsul järjekordne ring ümber päikese, kuidas muidu seda tähistada kui kohas kus võid kindla summa eest piiramatult idamaiseid hõrgutisi õgida. Meie lemmikuks on seni olnud Hiina „All-You-Can-Eat“ iseteenindus söökla Mandarin (restoran oleks nats palju selle toitlustusasutuse kohta öelda). Seekord otsustasime miskit teistsugust proovida. Tütar kiitis üht jaapanlaste sarnase filosoofiaga söögikohta, kus ta töökaaslastega vahel käinud. „Kiku Sushi“ jäi igati sobivalt neile seiklusrajalt tagasituleku tee peale (tütre sünnakink iseendale). Seiklusrada pidavat olema Ontario parim aga plikade hinnangul Eesti omad ikkagi etemad. Mina ei saanud minna kuna olin laupäeval lausa 12 tundi tööl.

Pidime kell kuus kokku saama, jäin nats hiljaks, sest sõitsin kodust kohale. Isegi suht normaalse liiklusega kulus 45 min, tütar sõidab seda maad iga päev tööle ja tagasi. Esmapilgul tundus sihuke edasi-tagasi vaarutamine päris jube, aga ta on harjunud ja pealegi võib paari kuu pärast tööaega veidi lõdvemalt võtta. Resto leidsin lihtsalt üles, ainult parkimisega oli probleeme. Õnneks sõitis teise tiiru ajal üks masin just nina alt välja. Sammusin sisse, tütred juba esimese ringi lõpetanud, nojah toitumisega seotud viisakusnormidest nagu „perepea esimese ampsu õigus“ meie peres suurt ei hoolita. Minu jaoks uudne ja põnev (ehkki eestis ilmselt ammututtav) oli toidu tellimine lauas asuva iPadiga. Algatuseks määrisin näpud paari praetud krevetiga, mistõttu laps asus mulle menüüd tutvustama ja järjest valitud asju tellima.

Menüü on segu traditsioonilisest ja moodsast Jaapani toidust, sekka ka mööndusi heledama nahatooniga Euroopa päritolu metslaste maitsele. Supid, salatid, praetud riis, ramen, õlis praetud elukad, teppanyaki, grillliha, sadat sorti maki ja sushi, sashimi, pizza valik barbaritele ja magustoidud alates mango pudingist kuni jäätiseni. Silmi eest võttis kirjuks. Alustasin grill-lihade ja sushidega, lisaks austrisupp. Teenindus oli hullult kiire, esimesed sushid jõudsid kohale paari minutiga, enne veel kui jõudsin end nahktoolis mugavalt istuma sättida. Mulle meeldis asjaolu, et portsionid olid suht väikesed. Õnneks ei saanud enne lahkumist aru, et minu poolt mekkimiseks peetu kujutab endast keskmisele asiaadile õhtusööki :D Igatahes sushid tulid enamasti kolme või neljakaupa, grillroad ühe varda või alla kümne pisikese tükina. Nooruses vanaema juures lambasashlõkki tehes oleks ühest kamakast vardal saanud paar siinset peenikest toiduportsu. Vaesed teenindajad jooksid minu pärast jalad rakku aga see ju nende töö ongi :P

Keda Jaapani toit huvitab lisan siia „Kiku Sushi“ resto veebilehe viite, saate näha nii hindasid (meil oli kalleim versioon: laupäevane piiramatu õhtusöök 30CAD ehk 20EUR nina peale). Pilte suurt ei jõudnudki teha, sest põhitähelepanu oli söömisel ja taldrikud enamasti tühjad selleks ajaks kui mobla haarasin. Kõik mida tellisin oli hea, praktiliselt midagi järgi ei jätnud peale kala pea ja selgroo ja kahe sushi, mida ei jaksanud lõpus alla neelata.







Mis mulle siis kõige rohkem meeldis. Suppidest auster seentega, miso suppi sain tütre kõrvalt proovida, samuti üllatavalt hea, salatitest krabisalat. Grill-lihast lammas ja teppanyaki stiilis loomaliha küüslauguga, praetud toitudest krabi tempura ja krevetid.


Sushidest ja makidest krabi, teravamaitselise lõhe ja grillangerja sorti. Sashimidest kaheksajalg, red snäpper ja minu absoluutne lemmik loomaliha tataki, seda tellisin kahjuks alles täitsa lõpus, rohkem kui kaks portsu ei mahtunud ka vägisi.


Magustoitudest võtsin kokkadele õudusunenägusid tekitades igasugu mangoteemalised mõnusateks vahepaladeks lihale. Põnevad olid rohelise tee jäätis ja praetud piim, mis sarnanes creme brulee'le aga vähem magus. Kunagi pole aru saanud miks peaks karmilt pidama kinni järjekorrast: supp, salat, põhiroog, magustoit. Palju ägedama ja mitmekordse elamuse sama raha eest saab kui ühe söögikorra ajal magustoite aeg-ajalt vahele susata.

Minu absoluutne lemmik - Beef tataki
Mingi moment igatahes esitati meile viisakalt küsimus, kas see on teie viimane tellimus. Oh ei, mõningad magusroad veel vastasin naiivse naeratusega ja haarasin iPadi, et nad seda kogemata ära ei võetaks. Lõpetuseks tellisin mango pudingi, jogurti mango tarretisega ja mango jäätise, vanem tütar toetas mind ühe mango pudingiga, noorem ei jaksanud enam midagi süüa. Koos magustoitudega saabus arve, ehkki olin lootnud, et sellise söömisvõime eest tehakse meist raklaamvideo ja edaspidi saame tööd näidissööjatena, keda tähtsamatele investoritele esitletakse. Mõnevõrra üllatusin kui nad keeldusid mu krediitkaarti vastu võtmast, et nagu mis mõttes, kas ma pole piisavalt usaldatav. Ei-ei söör, see on lihtsalt meie komme, et ainult sulas või pangakaardiga. Tahtsin torgata, et sõbrad, me ei ole enam kiviajas, aga milleks tüli üles kiskuda, teinekord tahaks veel tulla. Hea et mu eesti pangakaart rahakotis, ajas asja ära, sest sula ma tavaliselt suurt kaasas ei kanna. Jootraha oleks rohkemgi jätnud, aga ebaviisaka vihjega viimase tellimuse kohta said vaid 10 prossa arvest.

Eelhoiatus lugejatele, keda häirib kaaluteemaline huumor, sarkasm või selline teema laiemalt – loobuge edasi lugemisest: jahun jälle toidust, õgimisest ja sellega paratamatult kaasnevast kehakaalu muutusest enda võrdlemisi ebapopulaarse vaatenurga alt. On ju teada tõde et inimesed eelistavad pigem meeldivat valet kui ebamugavat tõde, viimasel põhineb iga religiooni kogu jõud ja mõte.

Nüüd jõuan lubatud Jaapani müsteeriumini. Ärge arvake, et minu ja kaaluaparaadi suhe liiga intiimseks hakkab muutuma. Paraku tekkis huvitav idee ja põnevuse mõttes astusin enne restosse minekut kaalule – 83.3kg. Tagasi koju jõudes uuesti kontrollides võisin rahuldusega konstateerida, et olin 2.3 kilo jaapani roogasid sisestanud kuna peale õhu muid väljundeid sel perioodil ei esinenud - number 85.6kg. Natu alla 10 euri kilo delikatesside eest on päris hea tulemus. Õhtul võtsin kaks õlut ja suurte süümekatega mõned kartulikrõpsud ning jätsi konjakiga. 

Pühapäeva hommikune „korraline“ kaalumine näitas 83.6kg. Öösel oli 2 kilo õhku haihtunud. Nagu mis mõttes, number kahte ma selle aja jooksul ei sooritanud ja pole võimalik, et üle 80% toidust veeks osutus. Tekkis tõsine kahtlus virtuaalse söögipettuse ohvriks langemises. Peale lühikest faktide analüüsi panin kokku konspiratsiooni teooria, mis pole millegi poolest vähemusutav kui lapiku maa hüpotees. Ega ometi viida Kiku Sushis kliendid hüpnoosi alla ja sisendata neile, et naudivad igasugu maitsvaid roogasid tegelikult teragi söögipoolist pakkumata. Hüpnoosi järelmõjud kestavad veel paar tundi muidu poleks ma kodus näinud, et olen kenasti kaalu lisanud. Öö jooksul aju puhastub ja hommikul taastub endine seis, mida ka kaal kinnitas. Ainult papist olen ilma, arve rahakoti vahelt polnud kuhugi haihtunud. 

Võib-olla selle pärast jaapanlased on nii saledad, et nende kokad on virtuaalse söömise kunsti shinto nõiduse abil ennekuulmatusse kõrgusse viinud. Tegelt kui järgi mõelda on tegu olulise avastusega dieediteaduse maailmas. Tänapäeval on söömise puhul tegu naudingu tagaajamise mitte ellujäämise vajadusega. Mis oleks parem kui tõmmata aju lolliks tundega, et oled õginud hulga head paremat ja vats lõhkemiseni pungil. Hommikul kaalu peale minnes alles avastad, et tegelikult pole ivagi hamba alla saanud. Ma nüüd torman patendiametisse, et mõnele virtuaalse reaalsusega tegelevale suurfirmale virtuaalse restokülastuse programmi idee maha müüa ja oma pensipõlv kindlustada.

No comments:

Post a Comment