Thursday, August 2, 2018

Kus nad kõik on?


Olen ka varem kirjutanud maavälisest elust ja kohati läheb kordamiseks aga kuna tegu nii põneva teemaga (minu jaoks) siis ei saa jätta refereerimata Space.com artiklit „kummalisi teaduslikke põhjuseid, miks me pole veel kohanud ufolasi“. Paadunud skeptiku ja tähenärijana asendaks „kummalisi“ pigem sõnaga „võimalikke“. Postituse pealkiri on laiemale üldsusele tuntud kui Fermi paradoks. Väljapaistval Itaalia päritolu füüsikul, esimese tuumareaktori loojal ja aatomipommi arhidektil Enrico Fermil kerkis 60 aastat tagasi ühel pimedal ööl üles just selline küsimus. Kui maailmaruum on nii tohutu suur siis paljalt statistilise analüüsi põhjal peaks leiduma vaadeldavas ilmaruumis tuhandeid kui mitte miljoneid tsivilisatsioone. Aga miks pole seni ühtegi vettpidavat vaatlust või fakti ainsamagi kohta, kus nad kõik on???

Järgneb mitu võimalikku põhjust, miks me pole ufolasi veel kohanud.

Maaväline elu esineb enamasti planeetidel või kuudel paksu jääkihi all olevas ookeanis. Elu tekkimiseks ja püsima jäämiseks on selline keskkond palju soodsam. Avastanud pole me neid seepärast, et palja teleskoobiga vaatlemisega polegi see põhimõtteliselt võimalik. Nemad pole jää alt välja roninud, sest võivad pidadagi jääalust piirkonda kogu nende universmiks.

Ufolased gravitatsiooniliselt „vangistatud“ „supermaade“ peal, kust keemilisel energial põhineva raketitehnoloogiaga võimatu lahkuda. Paar korda tugevama gravitatsiooni kannataks ka paljud maapealsed organismid välja.

Me otsime täiesti valesid märke tsivilisatsioonist, sest kogu arenenud mõistlik elu põhineb robotitel ja tehisintellektil. Arvestades, et vaid 50 aastat peale raadio avastamist ehitasid inimesed esimese arvuti, veel 50 aasta pärast hakkasid tõsiselt tegelema robotite ja tehisintellektiga ning järsk läbimurre sel alal on vaid aja küsimus, tundub taoline võimalus mulle üks tõenäosemaid.

Oleme juba leidnud maavälise elu kuid pole suutnud seda ära tunda ufolastena. Kas põhjusel et ta on liiga sarnane maapealsega või hoopiski nii erinev, et me ei suuda isegi eluna näha. Ka võimalik, et see elu pole tuvastatav meie poolt kasutatavas elektromagnetlainetuse spektri (nähtav valgus, infrapuna või ultraviolett kiirgus, raadiolained, röntgeni kiirgus, ... jne ... ) piirkonnas.

Vahetus läheduses polegi vaadeldaval ajamomendil tsivilisatsioone, sest nad on nii lühiajalised. Tsivilisatsioonid tihtipeale ei suuda kontrollida enda teaduslikke avastusi või enda poolt tekitatud keskkonna muutust ja ressursside tarbimist. Lõppude lõpuks hävitavad iseennast kas globaalse sõja või elukeskkonna pöördumatu hävimise teel. Maa pealt on meil terve hulk lokaalseid näited kus võimsad tsivilisatsioonid kas kukuvad tehnoloogiliselt ja sotsiaalselt kokku (Egiptus, Rooma, Maiad, ...) või hävivad täielikult viimase isendini (Gröönimaa viikingid, lihavõttesaare pärismaalased, ... )

Sama mis eelmine punkt kuid tsivilisatsioonid hävivad looduslike katastroofide tõttu. Võimalik, et elu tekkimine pole haruldane küll aga püsima jäämine, eriti veel nii pikaks perioodiks, et mõistusega elu ja tsivilisatsioon saaks tekkida. Praeguste arusaamade järgi vähemalt miljard aastat võtaks elu tekkest mõistusliku eluni, samas põhineb see arvamus vaid ühel näitel ja hulgal eeldustel olles ainuüksi statistiliselt vägagi umbmäärane hinnang.

Lõpetuseks: Meie olemegi ufolased. Ehk siis elu ja/või meie pärineme originaalselt teistelt planeetidelt. Väga spekulatiivne ehkki teoreetiliselt võimalik, samas ei lahenda põhiprobleemi, kuidas tekkib elu, mõistusega elu ja kus nad on ???

3 comments:

  1. Ufovärk on kõige levinum kvaasi-religioon. Teaduslikult lähenedes on meie planeet ainus omataoline ja elu kandev taevakeha (seni teadaolevalt, muidugi). Igasugused hüpoteesid selle kohta, kuidas kusagil mujal elu vmt toimib või hävis vmt, on mõttetud mõtisklused. Kõige kummalisem on inimeste ootus, et mingis vormis elu leidmine kusagil teisel planeedil teeks meid kuidagi õnnelikumaks. Absurd.

    ReplyDelete
  2. On tõsi, et maa on momendil ainus planeet, kus teadaolevalt elu. Samas on äärmiselt suur tõenäosus, et ainuüksi meie galaktikas leidub tuhandeid planeete, millel meile tuntud elule soodsad tingimused. Tähti linnutee galaktikas umbkaudu 250 miljardit, planeete kõigi eelduste järgi kordi rohkem. Kaldun arvama, et nii elu kui mõistuslikku elu leidub (leidus) meie galaktikas, kontakti võtmine aga liiga keeruline ja mõttetu valguskiiruse piiri tõttu. Otsitakse maavälist elu põnevuse pärast, sest vaevalt mingit praktilist väärtust elu leidmisel oleks, samas kunagi ei või teada: uued avastused võivad ajalugu ja tehnoloogiat viia suunda, mida isegi ette ei oska kujutafa.

    ReplyDelete
  3. "Tähti (...) umbkaudu 250 miljardit, planeete (...) kordi rohkem."
    Lihtsalt eksperimendiks - kujutage nüüd ette, et Maa ja selle elu ongi ainus. Tõsiselt - mõelge sellele, et see võib nii olla (tõestada ei saa seda kunagi ega kuidagi). See on isegi teaduslikum, kui usk, et küllap kusagil veel on mingid eluvormid. Kui tunnetada, et meie oleme ainsad, siis peaks üht-teist veel mõnevõrra muutuma tunnetuses, ma arvan, et heas suunas.

    ReplyDelete