Ronimisest, sünnast, laulupeost.

Beibedel linnamineku meik peal 😁

Enne kui ma hakkan ronimise teemal jahuma pean ühe hiljutise sündmuse suhtes võla likvideerima. Nimelt oli nooremal järeltulijal nädala eest sünna. Kavatsesime jälle välja sööma minna, sest keegi ei viitsinud pidusööki valmistada (emme ikka veel ookeani taga). Paraku töölt koju saabudes avastasin kodust peolised eest, laps tegi sõbrannadega lollusi ja teatas, et läheb hoopis nendega linna peale. OK, pole enam titt, et issi peaks peo pärast pead valutama. Kui paarist long dringist lõbus seltskond oli end üles löönud viisime nad edasi ühe sõbranna juurde ja suundusime kahekesi vanema plikaga IKEA'sse kerge einega noorema sünnat tähistama. Muuseas sai sealt kaks riiulikasti ostetud ühendades meeldiva kasulikuga.

Fakt, et ma ronimisest pole postitanud ei tähenda, et poleks selle peale iga päev mõelnud. Ma tean küll et mõtlemisest üksi ei aita, tegusid peab tegema. Kui muidu ei usuks siis kõiketeadev Google ja Youtube igatahes on mu uue huviala välja nuhkinud. Ühes tuleb reklaame, teises on hakanud ronimiseteemalisi videosid karate, ralli, arvutimängu ja ajalooteemaliste vahele ilmuma. Aga eile võtsin ette pikema ronimistuuri, mis kohati vähemalt V1 taset eeldas. Nimelt turnisin oma maja esiküljel suur galloniline värvipott ühes käes ja pintsel hammaste vahel. Maja esikülje värvimine oli heaks vahepalaks, mis oluliselt tõstis ronimise raskusastet. Ootamatult avastasin, et kohad kuhu tundus võimatu olevat ilma tellinguteta ligi pääseda, õnnestus edukalt värvida redeli negatiivse kalde pool rippudes. 

Üldfüüsilist sai ka parasjagu, sest redeli tipus räästa alla võimalik minna vaid pintsliga, mida keerutasin aeglaselt peos, et värv välja ei tilguks. Üles-alla tuli nii mitukümmend korda käia. Kaaslinlastele pakkus vaatepilt ilmselt mõnusat meelelahutust, sest lõpuks olin siit ja sealt valgete täppide ja laikudega kaetud, kaasaarvatud habe ja rinnakarvad. Kes ütles, et ronimisoskusel puudub praktiline väljund 😜 Aga päris boulderdamisele saan loodetavasti ülejärgmine nädal, karate trennis värbasin paar uut huvilist, lubades kordumatut elamust. Seega jääb veidi aega teooriaga tutvumiseks ja papude ostmiseks. Nädalavahetus kulub meil jaapani külaliste võõrustamisele ja suurel igaaastasel "Canadian National Exhibition" näitusel käimisele, kus vanem plika "Gaming Garage" paviljonis oma firmat esindab.

Karaoke laulupidu Torontost vaadatuna otse eetris 

Pühapäeval elasin läpaka taga Tänakule kaasa ja peale ralli edukat lõppu vaatasime telekast otse Lauluväljaku üritust. Öelge mis tahate, aga minule igatahes meeldis väga. Eriti karaoke formaat, tänu millele sain ka ise aktiivselt osaleda ja (kaaskodanike huvides) õlu rinnus vaikselt kaasa mõmiseda. Ei ole ma mingi laulumees kuid hulk vanu lugusid olid üldrahvaliku uue kuue saanud. Minu lemmikuks mutionu laul. Kui oleks valida siis läheksin pigem sellisele igamehe rahvapeole kui härdalt pidulikule ametlikule laulupeole. Rahvast vaadates mõtlesin äkki, et taolised üritused on vist ühed vähesed, kus 99% ulatuses koos vaid eestlased kui "eksootilised" turistid välja arvata. Või eksin, ehk oskab keegi kohalkäinuist kommenteerida. Aga kui mul õigus, siis just selliselt, põhimõtteliselt erinevates kultuuritaustades avaldub näitlikult Eesti ühiskonna põlisrahva ja muukeelse elanikkonna sügav lõhestatus.