Friday, August 31, 2018

Tasuta AirBNB+ jaapanlastele


Karate "gang" sõidab dojosse ehk
kuidas mahub 5 musta vööd Hyundaisse 😄
Ehteestlasliku külalislahkuse või siis lihtsalt kiusu pärast tegime tõusva päikese maa kodanike elu põrgulikult tihedaks ja väsitavaks, andmata neile momentigi puhkamiseks. Samas jaapanlastena ei oskaks nad niikuinii puhata 😜 Laupäevast ja pühapäevast on juba kirjutatud, esmaspäeval viis kaasa nad kohe hommikul Niagara juga vaatama sel ajal kui mina lapsehoidja ametit praktiseerisin. Tollest osast puudub endal ülevaade aga kuulujuttude põhjal olla külalised olnud vaimustuses Kanada ühest kuulsamast vaatamisväärsusest. Yuuka kandis järgmine päev temaatilise pildiga t-särki. Tagasiteel kukkus 
Niagara joa juures
seltskond ära ja põõnas hambad laiali autos. Õhtul küsisin, kas tahavad trenni tulla: otse muidugi tuli kiire vastus. Minu laps oli tungivalt soovitanud karate gi kaasa võtta, mida nemad ka kuulda võtsid. Muretsesin veidi, kuidas jaksavad peale nii pikka päeva, aga eks siis istuvad ja puhkavad kui üle jõu käib.

Trennis oli meie karatekatel hea meel jaapani külalisi võõrustada. Esimese tunni soojenduse ja põhiharjutuste praktika viis läbi üks kohalikest kõvematest tegijatest pannes peale keskmisest tugevama mahvi. Vaatamata õhujahutusele dojos voolas higi ojadena. Japsidel oli kümne minutiga keel vestil ning võhm hakkas välja minema. Nagu hiljem selgus polnud põhjuseks üksnes ajavahe ja reisuväsimus, neil pole kombeks nii intensiivne füüsiline koormus trennis. Kõhulihaste harjutusi ei jaksanudki lõpuni kaasa teha, aegajalt oli lausa ohkimist kuulda. Vaheajaks nägid välja nagu kaks kuivale visatud õhku ahmivat kala, keda meisterkokk lõikelaual värskeks sashimiks ette valmistama hakkab.

Võõrustajad ja külalised Toronto Hombu Dojos
Meie juhendaja hindas olukorda ja otsustas teise tunni rahulikumalt võtta. Kuuldes, et jaapanlased oma dojos praktilist enesekaitset ei harjuta, pühendas suurema osa ajast igasugu haarete ja rünnete jõhkralt vägivaldsete võtetega tõrjumise tutvustamisele. Sattudes tänaval tõsiselt ohtlikku olukorda pead tekitama vastasele võimalikult valulikke ja tõsiseid vigastusi esimese kaitsevõttega. Liigeste või luude murdmine, silmade, nina, kõri vigastamine, halvavad löögid närvikeskustesse ja tasakaalu või valutundlikkesse punktidesse. Ka kuuenda dani musta vöö omanikule olid nii mõnedki praktilised trikid uudiseks. Trenni lõpus said ülejäänud karatekad Hiroshima kolleegidega pikemalt jutustada ja tegime ühispilte. Isegi meie dojos ei käi iga päev külalisi karate sünnimaalt ehkki asutaja shihan ja mitmed kõrgema dani mustad vööd on Jaapani päritolu.

Kahekesi "pidzhaamades" õlut libistamas.
Koju jõudsime tavalisest hulga hiljem. Peale dushi all käimist istusime aeda ja võtsime mõned külmad õlled ning muud joogid, mis kellelegi maitsesid. Olin ettenägelikult hommikul hulga külmikusse valmis pannud. Nähes, et Kiyotoka kandis sarnast kostüümi, mis mulle kinkis, jõudsin järeldusele, et ju polegi mitte pidzhaama vaid hoopis kodune riietus Jaapanis. Panin selga kutsudes esile külaliste heakskiitva ümina. Suuruse poolest väga paras (mõõduks LL, ehk ekstra pikk) ja palava ilmaga uskumatult mugav. Meenutab lühikeste käiste ja lühikeste säärtega õhukesest linasest riidest karate riietust, soliidse tumehalli triibulise mustriga. Kaasa vaatas ja arvas, et peaks tervele perele ise sihukesed õmblema. Lobisesime üle kesköö kuni rahvas haigutama hakkas. Viimane aeg magama minna, järgmine päev viib tütar nad linna peale.

Toronto Ramenit mekkimas
Teisipäeva hommikul sõitsin peale neljatunnist und suht uimasena tööle. Tütar võttis linna tutvustamisele oma sõbra appi, käisid kesklinna uhketes ja luksuslikes turistide koorimiseks mõeldud ostukeskustes aga suveniirid said hoopis hiina linnaosast, kus täpselt samad asjad kolm-neli korda odavamad. Toronto on tüüpiline pilvelõhkujaid täis Ameerika kesklinn, neile põnev ja eksootiline, mida muidu vaid filmides nähtud. Teletorni tippu tõusmine on muidugi turistidele kohustuslik ettevõtmine, naljakas aga mina pole sinna oma rohkem kui 20 aastase Toronto elaniku staazhiga ikka veel jõudnud ja millegi pärast ei tõmba ka. Muideks pole ma ka Tallinna teletornis käinud. Tütar viis nad raekoja, ülikooli ja veel mõne vaatamisväärsuse juurest läbi ning helistas kuue ajal, et jõuavad koju seitsme paiku, võiks teha grilliõhtu. Ettehoiatus natu lühikesevõitu aga nüüdseks oli improviseerimine juba käpas.

Kolmveerand seitse korjasin rahva metroopeatusest autosse ja suundusime shoppama. Nad tahtsid näha kuidas Torontos toidupoed välja näevad. Jaapanlaste jaoks osutusid nii Costco kui Loblaws kohutavalt suureks, kärakapoest rääkimata. Igaks juhuks täiendasin oma õllevarusid ja võtsin ka pudeli viskit, mis ainus kodus puudu olev kange kärakas, samas jaapanlaste lemmikalko kui sake välja arvata. Jaapanis on loomaliha hullult kallis, seega sai meie tavalise sealiha asemel osta loomaliha burgereid ja steikisid. Yuuka rõõmuks lisasin korvi nende jaoks haruldaselt suure kaheliitrise Cappuchino jäätise. Koduukse ette saime ehmatavalt hilja, alles poole üheksaks. Hakkasin kaaluma kas mitte lükata grilliõhtu edasi, aga nähes külaliste ootusärevaid nägusid suskasin tule alla. Istusime kõik jääkülmade jookidega õue laua taha, tütre kanada poolakast sõbrast oli palju abi liha kärsutamisel. Sealihaga saan ise hakkama aga loomaliha pole tavaliselt teinud.

Grilliõhtu Jaapani külalistega tagaaias
Salatid, kastmed, värgid särgid, hea kui palju aitajaid. Mina pidin vaid jälgima millal õllekannud või siidripudelid tühjad, et rahvast joodavaga varustada. Söök tuli üllatavalt maitsev, hunnikus steike ja burgereid. Kahjuks polnud maisi, mida oleks tüüpilise Kanada toiduna grillil küpsetatuna hea meelega pakkunud, uskumatu aga poes oli otsa saanud. Lõpuks sain pihta kuidas Kiyotokaga suhelda. Kui kasutada üksikuid sõnu aeglaselt sai ta päris hästi aru. Keerulisemates kohtades aitas Yuuka hädast välja. Jutu sees tuli välja, et mees pole juba aastaid puhkust võtnud. Ameerika ja eriti Euroopa taustaga inimesele on see ikka väga arusaamatu.

Eestlasest omaniku Izumi Sake viinakoda
Elukutse kohta küsides oli vastus ebamäärane ja kummaline, ülikoolis käinud ja ilmselgelt laia silmaringiga inimene tegeleb turvaalal. Kuna rohkem ei täpsustanud siis ei hakanud pinnima kas tähendas Yakuza liinis katuse pakkumist või mõne suurfirma küberturva bossiks olemist. Käisime välja hulga huvitavaid Eesti napsusid, mida külalised hinnates rüüpasid. Yuukaga sai nalja, ta tegi iga uue peale koledaid nägusid. Tütarlaps polnud ilmselgelt selliste jookidega harjunud. Kokkuvõttes oli igati mõnus istumine, kõhud pungis täis ja meeleolu õige ülev tarbitud alkost. Kui Kiyotoka laua taga magama jäi otsustasime peo koomale tõmmata. Kell juba üks läbi ja mul vaja hommikul viie ajal ärgata.

Sott letti, vähemaga me ei mängi 😎
Kolmapäev viis kaasa rahva kohalikku vabaõhumuuseumi, mis oli eriti huvipakkuvaks ajaloohuvilisest isale. Pealelõunal tehti tiir kesklinnas ja astuti läbi vahepeal Jaapanis elanud Toronto eestlase Sake tehasest. Üks töötajatest oli äsja Jaapanist aastaks tööviisaga saabunud noormees, kellega nad emakeeles vestelda said. Kaasa tunnistas hiljem, et poleks midagi selle vastu kui taoline tütre poissõbraks saaks, hea et alles nüüd aasia päritolu noormehi märkama hakkab :D Tagasiteel jäid muidugi liiklusummikusse, mis jaapanlastele jällegi huvitavaks kogemuseks. Jõudsid enne kojutulekut isegi suurde Sherway Shopping Malli viimaseid ostusid tegema. Kaasa arvas, et ega nad karatesse jõua aga kui mainisin, et poole tunni pärast algab trenn, kiirustasid alla riideid vahetama.

Kiyotoka ja Yuuka tundi andmas
Seekord rahvast hulga rohkem ja Kiyotoka nõustus koos tütrega trenni esimese osa läbi viima. Kõigepealt vabandas rõhutades, et tahab käia üle põhitõdedest kuna on märganud mitmeid momente meil, mida Jaapanis veidi teisti tehakse. Viisakalt öeldud, et seda või teist asendit või lööki ei soorita paljud kõige efektiivsemat ja täpsemat tehnikat kasutades. Suur osa tema ettenäidatud tehnikatest olid meile tuttavad, samas pööras Kiyotoka tähelepanu pisidetailidele, mida ei oleks muidu osanud märgata. Igale nüansile lisas juurde ka põhjenduse, miks just nii asjale lähenetakse. Keeruliste põhjenduste toomine kujunes suht vaevaliseks jaapanikeelsete terminite korrektseks inglisekeelde ümberpanemiseks. Enamust ei hakka kirjeldama aga vabavõitluse Mawashi-Geri ja distantsilt Gyaku-Zuki väärivad äramärkimist.

Traditsiooniliselt ja katas lüüakse Mawashi-Geri ehk jala kaarlöök põlve kõrvale tõstes. Selline löök on küll jõuline aga pikalt ette näha ja suht lihtne blokkida. Vabavõitluse puhul tõuseb põlv eest üles ja alles toetava jala sissepööramisel keeratakse lööva jala säär maapinnaga paralleelseks ning sooritakse löök külje suunalt. Selline löök kiire ehkki mitte nii jõuline, võistlustel käib mäng punktide mitte vastase mahalöömise peale. Kiyotoka variant oli edasiarendus: põlv tõuseb algul otse ja siis veidi sissepoole, löök suundub otse üles kuid alles viimasel momendil keerab nii, et tabab lõuga-põske küljelt bloki taga. Ta demonstreeris kui efektiivselt saab bloki taha lüüa sättides vastase bloki vaid 15 senti peast eemale.

Gyaku-Zuki puhul kasutas Kiyotoka üllatusmomenti, mis eriti kasulik lühematele ja väiksema siruulatusega karatekatele. Tüüp pikendas oluliselt löögiulatust keha külg ees ettepainutusega ulatades nii punkti skoorima distantsilt, mida vastane ohutuks peab. Üllatusmoment selles, et ei eelne rünnaku eest hoiatavat edasiastumist, liigutatakse vaid puusad ja keha ette ja pöördesse. Jalgade alt tõmbamise tehnika juures demonstreeris kuidas saab ka raske mehe lihtsalt pikali kui jõudu õieti rakendada. Rahvusvahelisi võistlusi vaadates on palju heiteid. Meil suht harva, sest võistlused puitpõrandal ja kardetakse vigastusi tekitada, ehkki karateka peaks oskama kukkuda igal pinnal.

Teise tunni ajal harjutasime vabavõitlust ja üritasime panna vastõpitud tarkusi praktikasse. Kindaid ei lubatud kasutada, et pööraksime tähelepanu täpsusele ja harjuksime mis tunne on ilma lüüa. Nii lihtsalt see muidugi ei käi, et kohe välja tuleb, eriti kui madistad osava vastasega. Koormus oli õige korralik, vahetasime pidevalt vastaseid. Lõpuks kolmeminutilised matshid samapikkade puhkepausidega panid higi lausa ojadena voolama. Tavakodanikuna mõtled, et mis see 3 minutit ringi hüpata siis ära ei ole, ega muidu ei usu kui ise proovite, ka heas vormis mehel on lõpuks hing paelaga kaelas. Kogenuna oskad muidugi paremini oma tempot ja jõudu kontrollida, et esimese minutiga rihmaks ei rabele.

Harukordse kokkusattumusena tuli trenni lõpus Shihanile kõne ühelt kaugemal Ontarios asuvalt karatekalt. Too pidi siirduma Jaapanisse aastaks tööle ja tundis huvi kas saaks mingi kontakti Hiroshimas. Saab ikka vastas shihan, ma kohe annan toru Hiroshima dojo juhendajale ja omanikule. Tüüp muidugi arvas, et tema arvel tehakse nalja ja mingi suvaline vend aimab osavalt jaapani aktsenti järgi. Kui lõpuks uskuma jäi ei suutnud oma imastust varjata: milline ajastus, Hiroshima peasensei tuleb elus kaks korda Toronto dojosse ja tema helistab just õigel momendil. Tegu muidugi tüüpilise statistilise situatsiooniga “suurte arvude seadus“: ka vähetõenäolised asjad juhtuvad vahel kui küllalt tihti proovida. Rahvas tavatseb seda õnneks või saatuseks nimetada. Meile lihtsalt ei jää meelde need tuhanded korrad kui keegi helistab ja kokkusattumust ei ole.

Kodus istusime viimase õhtu õlle taga ja mekkisime mõnuga igasugu põnevaid jooke baarikapist kuni Kiyotoka hakkas ära kukkuma. Jaapanlastes on tõepoolest selle alkotaluvusega geneetiline händikäpp, isegi kuuenda dani musta vöö murravad neli õlut ja neli-viis napsu maha. Õnneks ei läinud olukord nii meeleolukaks, et mees oleks trepist alla veerenud, samm siiski sutsu ebakindel. Tütar veidi pahandas jaapani keeles, aga no kui tihti sa ikka nii toredate eestlaste juures käid 😄 Jätsime hüvasti, kuna hommikul mina neid enam ei näe, põrutan vara tööle, kaasa viib jaapanlased lennujaama.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli omaette huvitava kogemusega. Mitte nii hirmutav kui kartsin, samas hullult väsitav, sest kõigi nende päevade jooksul ei saanud kordagi öösel üle 4 tunni magada. Unepuudust kompenseerisin võimaluste piires töö juures tukkumisega. Positiivseks olid inimesed ise ja see tunne, et saad neile tutvustada kohalikku elu ning pakkuda tõepoolest põnevat ajaviitmist niigi lühikese puhkuse jooksul. Negatiivseks ehk asjaolu, et selline külaliste vastuvõtmine läheks kulukaks kui iga kuu sõbramehe poolest teha. Lisaks muidugi füüsiliselt ja ka emotsionaalselt kurnav, ikka muretsed kas kõik on hästi lisaks sellele, et ei saa paljalt kodus ringi lipata ja vetsus häälekalt kõhutuult müristada. Samas arutasime kaasaga, et pensipõlves oleks tore pakkuda airbnb sorti teenust ning lisaväärtusena ekskursioonijuhi rolli juurde, kõike seda muidugi mõistliku kompensatsiooni eest. Huvitav on välismaalaste ja nii erinevate kultuuride esindajatega suhelda.

No comments:

Post a Comment