Sunday, October 28, 2018

Karma stressi teemal

Pilt ei pruugi täpselt vastata ostetud kushetile või meie koerale.
Originaalpilti pole kuna olen keeldunud elutuppa minemast 😝
Nojah, alles "õpetasin" kaasblogardit kommentaariumis kuidas stressivabalt elada kasutades isegi Dalai Laama tsitaati. Ei läinud päevagi mööda kui selgus, et teooria on palju lihtsam kui praktika. Justnagu Tumeainega: teadlased teavad teooria alusel, et on olemas aga mis see täpselt on või kus ennast peidab pole aimugi. Rääkimata võimalusest, et veidike laboris valmis nokitseda. Igatahes lühidalt tekkis mul endal õige stressav olukord. Ja seda mitte seoses töö, õppimise, kohustuste, raha või kiirustamisega vaid hoopistükkis suhtlemise tasandil. Üldiselt olen külma kõhuga tüüp nii, et totaalselt üllatada on mind raske. Seekord kaasa siiski suutis seda teha. Saabusin heas tujus pahaaimamatult koju mõlgutades mõtteid suusashow'le minekust, et talvise suusapuhkuse kohti vaadata ja soodsal juhul ka broneerida. Kõik oli normis selle hetkeni kui tuulejaki nagisse panin: elutoas vaatas vastu jahmatav ümberkorraldus.

Et nagu mis mõttes oli ilmunud uus musta riidekattega IKEA kushett meie mõnusa ja mugava nahkdiivani asemele. Esimene mõte, nagu siin mõned postitused tagasi kirjutasin: pea igaüks meist pöörab ära mingil eluperioodil. Paraku kaasa jutt oli suht selge ja kööginoaga ta mind taga ajama ei hakanud. Ehk siis sihuke lühiajaline atakk, mis terve mõistuse võtab. Parematelgi meist juhtub: lähed poodi, näed miskit kummalist ja mittevajalikku asja. Nagu imeväel sirutub käsi ning paneb eseme korvi. Hiljem kodus mõtled, kes kurat selle ostis ja mis otstarve üldse võiks olla. Näiteks ostsin kunagi akuhappe tiheduse mõõtja hullult soodukalt 2 dollari eest. Paar aastat hiljem avastasin garaazhis ja nuputasin tükk aega enne kui meenus millega tegu. Prügikasti rändas, sest tänapäeva akud teadupärast lahti ei käi.

Igatahes võttis uus diivan mu sõnatuks nii ebapraktilisuse, mittevajalikkuse kui välimuse (ok maitse üle ei vaielda) tõttu. Takkajärgi tuleb vist jumalaid tänada ajutise kõnepeetuse eest, muidu oleks ilmselt öelnud asju mida hiljem kahetsenud. Näiteks, et diivani ostmise asemel oleksid võinud miskit vajalikku, kasulikku ja tulutoovat teha nagu mu tühjad õllepurgid taarapunkti viia😜 Ebapraktilisust pole vaja põhjendada kui sul on kaks heledat karva ajavat koera majapidamises. Mittevajalikkus on ilmne, sest elutoas viibivad vaid eelmainitud koerad ja vahel kaasa telekat vahtides. Need üksikud korrad kui mina sinna sattun "Välisilma" või rallit vaatama juhtuvad kaks korda nädalas, ja ka siis istun oma toolis mitte diivanil. Lapsi oma toast välja saada on raskem kui tarkusehamba eemaldamine. Nii palju külalisi, et istekohti väheks jääks, pole meil viimased kümme aastat käinud. Oleksin aru saanud kui kaasa oleks endale mingi mugava tooli ostnud, kui nahkdiivan millegipärast ei sobi. Kunagi suure hurraaga muretsetud kiiktool on vaid dekoratsiooniks, mis depressiivselt tuletab meelde, et kõik me saame ükskord vanaks.


Müstika kuidas väidetavalt vigase õla ja haige puusaga kaasa ise ära tõi ja kokku pani. 

Kõige rohkem siiski ärritas, et minuga üldse ei konsulteeritud. Ma pole mingi kontrollifriik, keda peab igast sukkpüksipaarist, kleidist või pikemale veninud koosolekust teavitama. Paraku ühise elamise juures toimuvate suuremate muudatuste osas eeldan eelnevat arutelu. Mis ma siis ette võtsin. Sel ajal kui iga normaalne eesti mees oleks lauaviina korkinud või stripibaari läinud kobisin allakorrusele, et arvuti taga teismelisi virtuaalselt nottides oma frustratsiooni maha laadida. Suusashowle minek jäi ära, sest laps ei näidanud erilist initsiatiivi ja tegelikult saab neid puhkusi ka internetis broneerida. Tegu oleks olnud rohkem meelelahutusliku ettevõtmisega, milleks mul momendil tuju polnud. Mossitades keeldusin õhtust söömast, võtsin hoopis näitlikult kaks õlut klaviatuuri kõrvale. Mäng läks hästi, ühes matshis sai haavlipüssiga sihuke hulk vastaseid kaevikus vagaseks teha, et teenisin lausa neli linti ja medali. Ei teagi kumb rohkem aitas, tusatuju või kaks õlut.

Magama kerisin alles kahe ajal öösel, hommikul oli pea paks. Nüüd ootan kannatlikult, mis selgitusega kaasa välja tuleb, seni igatahes pole ta teemat üles võtnud ja mina elutoas käinud😝 Magasime ikka ühes voodis ja isegi hommikupuder keedeti. Selle kuradi kusheti peal pole mul kavas tudida ja lapsehoidja toas pesitseb külaline nii, et ega mul valikut pole kui just garaazhi elamiskõlbulikuks ei ehita. Ärge nüüd lootkegi, et tühipaljas sohva suudaks lahutuseni ajada, meie kooselu on vapralt sutsu tõsisematestki tormidest läbi purjetanud😏 Kardetavasti unustan peagi ja istun kogemata ka sellele neetud kushetile, et teda koid ja koerad järaksid. Õnneks läks Otil rallis õnnetult kummi purunemisega, niikuinii pole tuju ralli etappe vaadata. Tegelikult on muidugi olukord naeruväärne, ega siis ühe või ka kahe diivani pärast maailm hukka saa. Ainult herr Ingvar Kampradi järeltulijad lisavad veidi krõbisevat oma miljarditesse ulatuvale pangaarvele.

Ah jaa, positiivne uudis ka: Hommikul kaalusin täpselt 82.0 kg ja küünarnukk läheb aegamisi aga visalt paremaks, karates saan juba poole jõuga virutada ilma et haiget teeks.

4 comments:

  1. Haha, vahel on nii, et ise saad ka aru, et nõme sellise asja peale vihane olla, aga sai ju juba alustatud jne. 🤣

    P.S. aitäh toetuse eest

    ReplyDelete
  2. No just, täna isegi astusin elutoast läbi ehkki veel sohvale ei istunud :) Koerad va reeturid juba põõnutasid seal mõnuga ja vaatasid süüdlaslikult otsa kui ähvardasin, et jalutama neid täna ei vii :P

    ReplyDelete
  3. Täitsa off topic aga kunagi kirjutasid implantaadide paigaldusest, kuidas nendega läks? Oled rahul?

    ReplyDelete
  4. Ahh jaa, täitsa rahul olen, suus tunduvad nagu omad hambad, ilusad ka veel pealekauba :D On tekkinud olukord, et vist vaja teisele poole alla ka panna, siis loodetavasti mõneks ajaks rahu majas.

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!