Tuesday, November 13, 2018

Kõrvitsa saatus, aiast ja diivanist.

Talvevarude purki panemine
Seoses I maailmasõja lõpu tähistamisega oli meil ametlikult jälle üks pikk nädalavahetus, küll see riigitöö ikka on mugav. Oravate näksitud ja sipelgate limpsitud Halloweeni kõrvits sai minu käe läbi kooritud ja kuubikuteks lõigatud.  Edasine patta panemine, kuumutamine ja purgitamine jäi kaasa õlgadele. Viiest kandilisest seenepurgist jäi väheks, natu sai värskelt proovimiseks kaussi. Seekord muutis naine retsepti ja kuumutas kõrvitsaid puhtas õunamahlas. Kaneelikoore tükid ja nelgid võttis enne purki minekut välja, pidavat värvi rikkuma. Maitse mis esialgu oli õige lahja muutus jahedamaks minnes perfektseks. Kõrvitsasalat jääb jõulupraadi ootama. Miks me üldse sellise asjaga vaeva näeme, eks ikka samal põhjusel miks rukkileiba ja kaneelikukleid kodus teeme - kui ise ei tee siis ei saa, kuklite puhul nii maitsvaid kindlasti mitte.

Pühapäevasel isadepäeval käisime külas nii, et mul läks esimese hooga meelest. Pealegi tähistatakse siinmaal isadepäeva kevadel. Kaasa eelmisel õhtul küpsetatud kaneelikuklid ja martsipani sai tuletasid meelde kui tore on vahel olla abielumees😙 Tütar koos sõbraga valmistas hommikusöögiks omletti. Tinglikult võiks isadepäeva kingiks lugeda, eriti seetõttu, et isegi mu nõud pesti ära. Võõrustajateks oli äsja Eestist saabunud kolme pisikese poisiga abielupaar. Eks eestlastele ole veidi shokeeriv kui mahajäänud on muu maailma riigikorraldus ja digimajandus.

Tagaaia vahtral veel lehed küljes
Mõtlesime, et meil omal ajal oli ikka palju lihtsam. Hinge taga küll midagi polnud aga kohustusi samuti mitte, sest olime vaid kahekesi. Lastega õiendamine võtab nii hullult aega, energiat ja bürokraatidega läbikäimist, et ajab keskmise kodaniku hulluks. Äkki on tegu varjatud iibe vähendamise programmiga. Vaatasin neid kolme poisiklutti, kes vurasid ringi nagu Energizeri jänkud ja ei suutnud ette kujutada kuidas suudaks 24/7 hakkama saada. Natuke aega oli õige tore mürada aga pikalt küll ei jaksaks.

Esmaspäeval oli suht normaalne ilm, seega võtsin ette karjuvalt olulised aiatööd. Tomatimaa ümber kaevamine ja sõnniku puudumisel komposti ning lehtedega väetamine. Seoses tuulise ilmaga oli maja ees suht puhtaks puhunud, riisuda polnudki vaja, jätsin vähesed lehed vihmausside toiduks. Aiapoolelt ja sissesõiduteelt sain piisavalt lehekraami, et tomatimaa kümnesendise kihi alla matta. Rabelemine ajas turja valusaks ning pea märjaks. Hämaras põletasin lõkkealusel oksi ja kuivanud põldmarja ning vaarika varsi, lõket rondiga susides libistasin ka õlle, mis tänu külmale ilmale kenasti jahe püsis. Vihmaveetorud tuleks puhastada, ootan järgmise nädalavahetuseni, sest mõnedel puudel on lehed ikka veel peal.

Uuel diivanil kaneelikuklit piilumas
Uue diivani peal olen nüüd mõned korrad lesinud. Pole viga, teleka vaatamiseks kõlbab küll. Kaasa oli vana nahkdiivani akna alla lohistanud, kus mul eriti mõnus läpakal surfata või mugavalt paigutatud tule all lugeda. Koertele meeldib see endiselt, täna tukkusime seal kolmekesi. Jahedate ilmadega on ainsaks probleemiks esialgne külmatunne, mille nahk tekitab. 
Aga vanal tuleb tukk iseenesest peale

Kui selle üle elad läheb külje all mõnusalt soojaks ja olemine mugavaks. Nahkdiivan on tänu oma asukohale ja teiste pretendentide vähesusele kujunenud mu meeliskohaks. Paraku on karta, et kaua ma ilusat elu nautida ei saa. Kaasa üritas paarisaja dollariga (viiendik originaalhinnast) interneti kaudu maha müüa aga ei ole seni õnnestunud, nüüd ähvardab prügipäeval välja tõsta 😒

No comments:

Post a Comment