Sunday, December 9, 2018

Jõulupidude hooaeg ja gravitatsioonikonstant

Jõulupidude hooaeg on alanud. Eile käisime vanema tütre firma korraldatud üritusel. Kuna AMD on suur rahvusvahelise tähtsusega tipptehnoloogia firma pidi jõulupidu või poliitiliselt korrektselt "Pühade pidu" tasemel olema. Kohaks oli valitud Hiltoni hotelli balliruum, külalisi üle 900. Tänapäeval on töökohtade korraldatud peod oluliselt tagasihoidlikumad kui vanasti, kõik kipuvad kole hoolikalt kulusid vaatama. Enamasti käid koos osakonnaga, viisakamad firmad lubavad abikaasa või sõbra kaasa võtta, tütre firma puhul aga kogu pere kutsutud. Toimumisaja suhtes tekkis väike segadus, sest ehkki õhtusöök algas kell kuus polnud plika märganud olulist momenti: kokteile jagatakse kella viiest. Nats peale nelja avastasime apsaka ja asusime ahvikiirusel riidesse panema. Ma ei jõudnud habetki ajada.

Hiltoni ballisaal
Viigipükste jalgaajamisel tekkis probleem, suvega (vahepeal pole viigikaid kasutanud) olid kõik neli paari kokku tõmmanud. Kaasa küll väitis pahatahtlikult, et hoopis Mehhiko reis on minu keskkohta paisutanud. No mis te ise arvate, kumb on loogilisem. Enne Mehhiko reisi kaalusin normikohase 81.6kg, nüüd kaalule hüpates näit 86.6kg. Tegu sajandi teadusavastusega, mis lükkab ümber seni enam kui sajandi kaljukindlana püsinud Einsteini relatiivsusteooria: gravitatsioonikonstant polegi konstant vaid muutub ajas 😕
Kaasa lööb tantsu nagu oleks kanepipiruka hinge alla pannud

Kahjuks polnud aega kontrollkatsete sooritamiseks, vedasin kõige avarama paari #34 pükse jalga. Kõrvalist abi kasutades ja sügavalt välja hingates õnnestus ülemine püksinööp kinni saada. Pintsaku asemel kasutasin kavalalt rahvuslikku riietuseset kampsuni näol. Tolle eeliseks on materjali loomulik lohvakus ja vajadusel venimine, lisaks saan sööma hakates kampsi varjus vaikselt püksinööbi lahti lasta. 
Autosse hüppasime kolmveerand viis ja kimasime WAZE appi eestikeelsete juhtnööride järgi 40 minutiga kohale. Jõudsime kenasti kokteilide jagamiseks, sest hilinejaid oli teisigi. Pealegi ootasid lastega pered jõuluvana kingisabas. Sel ajal kui joogi võtsin haaras üks elavat muusikat pakkuv laulja kalli kaasa oma haardesse. Minu üllatuseks ja laste ehmatuseks lõi tavaliselt tagasihoidlik naine rahva ees häbenemata tantsu. Uurisin tütardelt, ega emme ometi kanepipirukat söönud sel ajal kui kokteili järgi käisin. Olevat lihtsalt hea tuju nagu lõbus kaasa hiljem väitis, hmmm... kahtlane.

Lauda istutati meid üsna nurka koos hiina noorpaariga. Selgus, et nood olid samal ajal Mehhikos kui mina tütrega, ainult vastasrannikul Cancunis kus ka abiellusid. Ohkasin omaette ja tuletasin meelde aega kui olin ise alles 2 nädalat abielus olnud. Tütre ülemus käis meie laua juures, vestles päris pikalt. Kiitis last ja mainis, et varsti peaksite saama ajalehest lugeda tehnoloogilisest läbimurdest, mille kohta plika võib öelda, et ka tema tegeles sellega. Konkreetsemaks mees ei läinud ja ma ei küsinud ka, tipptehnoloogia firmades on kõik konkurentide hirmus salastatud. Osakond kuhu Mari kevadel tööle sai on nüüdseks neljakordistunud inimeste arvult, äsja kolisid uude hoonesse.

Toit oli üllatavalt tavaline, Mehhikoga võrreldes kõrge kukkumine. Mingi lehesalat, traditsiooniline kalkunipraad stuffingu ja jõhvika moosiga, ainult magustoiduks toodud kook Canada kohta üllatavalt maitsev. Joogipoolisest punane vein laual täitsa asjalik, valge seevastu üsna ebameeldiva kõrvalmaitsega ja mitte ainult minu arust. Iga natukese aja tagant loositi välja kingitusi rahvahulgale. Neid polnud palju aga see-eest õige väärikad: kõlarid, tipptasemel läpakas, Mavicu droon, ... paarisajast paarituhandeni iga asja väärtus.
Aasta oli siis üheksakümmend viis
Mari esimene jõulupidu meiega
Meile loosiõnn ei naeratanud, küll aga saime endale AMD logoga taskulamp-kruvikeeraja nagu kõik külalised.
Elav muusika oli pidevalt, peale sööki läks tantsuks. Oleksin hea meelega kauem olnud aga nooremal plikal vaja eksamiteks valmistuda, seega lahkusime juba üheksa paiku. Pidu pidi kestma kaheteistkümneni ja alles hakkas hoogu üles võtma, enamus rahvast ju noored.

Päris uhke tunne oli esimest korda olla külalisena lapse jõulupeol, seni ju alati võimalusel neid enda jõulupidudele kaasa võtnud. Meenub Mari esimene jõulupidu kus ta pooleaastasena täieõigusliku osalisena võitis loosiga mingi ukse alla pandava mao.

No comments:

Post a Comment