Thursday, December 6, 2018

Mexico2 - Saabumine

Teisipäev, 27Nov  -  Las Brisas
Maandudes tegime "tutvustava" tiiru Tangolunda lahe ümber, google kaardi alusel tundsin isegi meie Las Brisas hotelli ära. Keda huvitab siis järgneva Tripadvisori viite pealt leiab nii täieliku kirjelduse, fotod hotellist kui ka inimeste arvamusi/hinnanguid. Ilmselgelt oli tegu looduslikult väga metsiku piirkonnaga, vaid üks linnake ja mõned rannaäärsed hotellid paistsid rohelise dzungliga kaetud mägedest välja. Google kaart on pildistatud kuival ajal kui mets pruun ja lehed maha langenud, ainult jõeorud ning hotellide ümbrus roheline.

Foto Novembri lõpus lennukist
Google satelliit-foto kuival ajal
Lennuväli pisem kui Tallinnas. Ilm soe aga mitte hullult palav, 28 plusskraadi. Tollist ja piirivalvest pääsesime viperusteta läbi vaatamata augule mu tollivaba alko kilekotis. Rõhutati, et ei kaotaks ära kaasa antud immigratsioonilipikut. Lennuväli pisem kui Tallinnas, 
Jalutame lennuvälja hoonesse
jaamahoone sihuke tüüpiline väiksema kuurordi juurde kuuluv palmilehtedest katuse ja avatud kontseptsiooniga. Lennukist välja astudes oli palav aga mitte liiga niiske, katusealune kenasti konditsioneeritud. Pagasit oodates tekkis kerge hirm, lint juba seisis, punase lindiga pisemat kohvrit ei kusagil. Ainult minu oma koos kogu meie sukeldumisvarustusega käes. Hädavajalik kraam on alati seljakottides, et kohvrite kadumine reisu täitsa tuksi ei keeraks. Läksime kurtma ühele tüübile, kes suurt inglist ei mõistnud. Kätekeelest sai nii palju aru, et pisike kohver puudu. 

Ronis konveieri sisse ja koukis kusagilt koti välja, milline kergendus. Sunwingi vastuvõtt oli tasemel, kohe astusid oranzhis vormis tegelased ligi ja suunasid meid saaki luuravatest taksojuhtidest mööda eemal ootava bussi juurde. Toronto lennult tulnud jagunesid kümmekonna kohaliku hotelli vahel. Kohvrid võeti kohe üle, nendega ei lastud valgetel inimestel enam tegutseda. Bussis oodates tekkis janu mida paar kaaskodanikku rahuldasid lennujaamas seisvatelt tädidelt 3USD maksva õllepurgiga. Pergel kannatan 20 minti kuni hotellis tasuta saan. No mitte tasuta, miski pole siin ilmas tasuta, lihtsalt ettemakstud. Loll oleks kaks korda sama asja eest pappi välja käia ainult kannatamatusest, sihuke alkohoolik ma ka veel pole 😜

Kasutan google fotot kuna ise ei saanud head pilti
Bussisõidu ajal võis veenduda, et vähemalt heakorra ja asjaajamise poole pealt on Mehhiko arenenum riik kui Kuuba. Korralik neljarealine palmidega ääristatud asfalttee. Teeääred täiesti prügivabad, puhtuse poolest paistis isegi paremal tasemel kui enamus Kanada maanteesid. Sõit kujunes mõnevõrra pikemaks kui oodatud kuna meie hotell oli kolme hulgas viimane.
Ilmatu pirakas lillekestega kaunistatud voodi
Sisseregistreerima minnes anti kohe kokteilid pihku, tütre oma pidin ise lõpetama, ei kujutata ju ette, et keegi alkovaba tahaks. Laua taga tegeles meiega üks minust pikem sale sõbralik ja asjalik latino. Toa numbriks 1121, mis kaardi põhjal otsustades suht lähedal põhihoonele. Hotell asub pirakal maaalal lahe ääres ja kahel neemel, kaugemad majakesed oma pool kilti keskusest. Kohale viidi meid ja kohvreid pisikese masinaga, kümmekonna toaga kahekordne hoone asus keskuse lähedal aga kõrgel mäe otsas. Ronida tuleb veits, samas positiivse nurga alt vaadates pole karta, et siit ükski tsunami kätte saaks. Toas ootas paar üllatust. Kahe keskmise voodi asemel üks ilmatu suur. Broneeritud odavama „aiapoolse“ asemel üliäge vaade mäe otsast ookeanile ja rannale. Baarikapis nii Fanta, Coke, vesi kui ka neli külma Corona pudelit. Vetsupoti kõrval oleva traadiga telefoni funktsiooni küll ei mõistatanud ära, kas peaks helistama kui paber või vesi otsa saavad 😁
Panoraamvaade toa aknast, vasakul hotelli keskus

Bellavista
Arutasime, mis voodiprobleemiga ette võtta. Paraku olid nii toa asukoht kui vaade nii head, et otsustasime jätta kuis asi on kui just miskit superluks lahendust ei pakuta. Etterutates võiks mainida, et jäigi sama koht. Olime niigi saanud hotelli manageri poolt tasuta upgrade, pealegi kahe voodiga vabad toad olid nigelamad. Peale kiiret riietevahetust läksime sööma, põhirestos Bellavista pakuti lõunasööki kella viieni. Koht oli veidi viisakam kui ootasin, kenad neiud viisid laua juurde, kelnerid valasid jooke, ainult toidu valisid ja tõid ise. 
Hunnik taldrikul ja sinihallitusjuust
Resto hõrgutisi nähes kuulutasin kindlalt: „Hüvasti mõistus ja dieet“!, no vähemalt järgmiseks nädalaks. Toit oli igati hea, põhitähelepanu pöörasin erinevate liharoogade peale, pugisin muidugi liiga palju. Joogiks sai veini või mahla, pühendusin punasele sel ajal kui tüdruk erinevaid mahlu mekkis. Magustoidulett kippus keele alla viima, kõht oli liiga täis, jaksasin vaid mõningad koogikesed kohviga alla loputada. Mäest üles tuppa peale taolist kõhutäit ei jaksanud ronida, hea et merevaatega baarinigi jõudsime. Puhkasime jalga, võtsime paar jooki, laps rõõmustas ringihulkuvate Pokemonide üle.

Baaris netis surfamas ja pokemone püüdmas
Meeldiva üllatusena selgus, et interneti ühendus oli super hea. Wifi levis praktiliselt kogu hotelli alla kuuluva lahmaka territooriumi ulatuses vähemalt kolme pulga tasemel, restodes ja toas viis. Isegi rannas sai mobla pealt youtube striimida või skypega rääkida. Kogu reisu ajal ei lülitanud moblat „lennurezhiimist“ välja. Kohalikud üksikasjalikud sateliitkaardid olin juba Torontos mobla mällu salvestanud. GPS abil võisin pidevalt jälgida meetri täpsusega, kus olen vajamata sealjuures mobla operaatori sidet. Ehkki plaanisime ei jõudnud esimene õhtu ujuma. Rannal jalutasime ja jalgupidi plätserdasime 29 plusskraadi soojas vees. 

Õhtune vaade lahele
Väidetavalt ööpäeva ringi sama temperatuur. Puhkasime veits toas, viskasime voodisse sirakile ja kukkusime ära. Ärkasin ehmatusega, õnneks vaid tunnike tuditud, jõuame ikka kenasti õhtusöögile. Igaks juhuks panime nats viisakamalt riidesse, pidada nimelt casual dress code kehtima. Resto üllatavalt tühi, kummaline kuna neti info põhjal hotellis vabu kohti polnud. Nagu õhtusöök peabki olema, siis toidud vähe tõsisemad ja pidulikumad. Minu kõrgpunktiks oli sinihallitus juust punase veiniga, mida peale praadi täiega nautisin. Kõrvale vohmisin mereandide gemüüset, krevetid, krabid, kaheksajalad koorekastmes hautatud. Riisi või kartuli peale kõhuruumi ei raatsinud raisata. Eks ülakorrus sutsu sumises ka juba kõige selle joogikraami peale, mida lõunast saati sai mekitud. Tuppa minekuks võtsime „taksoteenuse“. Ei saa salata, väsinult ja täis kõhuga täitsa mõnus kui mehhiklane sind vaikse vurinaga mäkke veab. Paljutõotav algus puhkusele.  

No comments:

Post a Comment