Tuesday, December 11, 2018

Mexico4 - Entrega rand ja Copalita jõgi


Jalajälgede põhjal otsustades on haidel pidu olnud :D
Just enne kolmanda postituse teele saatmist sain äkki aru kui igav on sihuke kuiv reisisündmuste kellaajalise täpsusega kirjeldamine, mille tänapäeval mobla kaasaskandmine ülilihtsaks teeb. Ma ju ise ka tavaliselt ei viitsi kellegi reisukirjasid lugeda, isegi lahti ei tee neid. Samas ei saa salata, et leidub tüüpe, kes oskavad kõigest, sealjuures ka maailma pidi hulkumisest hullult põnevalt kirjutada nagu mu lemmik Gerald Durrell. Teisest küljest on tegu natu nagu päevikupidamisega, mis endal ja loodetavasti reisukaaslasel mälupilte esile kergitab. Mis siis teha, pealkirja formaadi jätan samaks, pilte panen ka endiselt aga üritan hoiduda minutilise täpsusega päevarezhiimi kirjeldusest ja keskenduda olulistele sündmustele ning huvipakkuvatele detailidele, Vaatame kas õnnestub :P

Entrega rand, avatud ka kohalikele
Neljapäev 29Nov – Rannas, jõel, mudaravi, lainetes, grillirestos

50USD nina peale maksev reis pidi sisaldama snorkeldamist, põhipunktina jõel parvetamist ja mudaravi. Internetis nimetati 1 astme kärestiku raftinguks, paberil jagatud broshüüris veidi ausamalt „floating“, mida võiks tõlkida vee peal loksumisena. Küllap olid ägedat kärestikku ette kujutanud kliendid end petetuna tundnud ja kisa tõstnud.

Snorkeldamisvarustuse laenutus
Kõigepealt sõitsime bussiga kohaliku looduskaitseala kõrval asuvasse avalikku Entrega randa. Tee viis suure sõjaväeosa kõrvalt mööda, mida meile ka varjamatu uhkusega tutvustati. Mul kibeles keelel küsimus, kelle vastu te end sihukese varustusega kaitsete, aga pole viisakas inimeste eneseuhkust riivata. Karm silt keelustas bussiga parklasse sisenemise, sõitsime muidugi rahulikult läbi. Paari päevaga oli selgeks saanud, et sildid on nõrkadele või siis ei oska bussijuhid lugeda ja ei tunne numbreid. Viimasele järeldusele jõudsin silmanurgast spidokat piiludes kui tüüp linnas kahekordse lubatud kiirusega kihutas.

Kiisupoeg rannas
Reisu hinnas oli lestade ja maski laenutus, meie ainsad kel oma varustus kaasas. Esiteks enda oma sobib täpselt ja teiseks ei taha väga mingite suvaliste tüüpide lutsutatud toru suhu toppida. Maski uduvabaks muutmise klassikaline meetod on selle sisse sülitamine ja tati klaasile laiali hõõrumine. Muideks töötab seda paremini mida sügavamalt kurgupõhjast või veel parem ninast „udueemaldaja“ välja imed. Enda maskil olen suutnud säilitada tehases pealepritsitu (loodetavasti mitte kellegi eriti hea tatieritusega liinitöötaja toodang) mis seni patuga pooleks asja ära ajab. Laenulestasid kasutasime, sest kartsime, et enda omasid tülikas kaasa tarida. Varbaseen loodetavasti siinset päikest ja soolavett välja ei kannata. Kommentaarid ülejäänud võimalike lestade kaudu levivate troopiliste haiguste teemal pole teretulnud ;)

Üks kaasasolnud tüüp juhendas meid kuhu ujuda, et rohkem kalu ja põnevamaid kohti näha. Sulistasime soojas meres üle tunni aja. Vesi hägusevõitu, ei teagi kas ikka veel tegu vihmatormi mõjuga, või nimetavadki nad sellist kanapuljongit kristallselgeks veeks. Kalu siiski nägime ja niikuinii oli ookeanis uues kohas veits suuremate lainetega lahe ujuda. Nii mõnus tunne korraliku maski ja toruga lihtsalt rahulikut korallrahu kohal hõljudes veealust elu jälgida ning vahepeal kergelt lestadega liigutades kohta vahetada. Mask istub mega hästi, ei pidanud kordagi pead veest välja tõstma või vett välja puhuma. Minu puhul eelduseks modifitseeritud Hitleri vuntsid (nina alt karvad ära aetud, huulele jätan alles) muidu nõrguks karvade vahelt vesi sisse. Küllap aitab naha ja maskivahelise kontakti tihedusele kaasa priskelt kasutatud päikesekreem.

Kaaslastel olid veealused kaamerad või siis ühel tüdrukul veekindel plastümbris moblale. Uurisin tollelt kuidas funksib ja selgus, et isegi mingi 10 dollarine täitsa hea. Ta oli sellega juba Austraalias sukeldumas käinud ja paksult rahul. 
Mandlipuu on selline ...
Piisavalt selge materjal, et pildikvaliteet silmatorkavalt ei kannatanud, veekindlusest andis tunnistust töötav mobla. Sihukese peab kindlasti omale ka muretsema, niisamagi kulub marjaks ära kui peaks matkal või isegi jalutades vihma sadama hakkama. 
... ja värsked mandlid sihukesed
Meil pole seega pilte kaladest, eks järgmine kord. Kärestikule sõidutati pisikese Capolita linnakese juurde samanimelise jõe kaldale. Kuna vette läksime allavoolu oli mul kuri kahtlus, et sumpame linna reovetes, vesi siiski tundus jõe kohta üsna selge. Voolusäng oli tüüpiline mäestikujõe suudmeala, hästi lai ja madal tänu vihmadest tulenevale suurele veehulga kõikumisele. Momendi veeseis õige madal, ehkki kõva vihma oli alles mõne päeva eest sadanud. Kallastel kõrgemal oli näha tüvesid ja muud rusu, õnneks üldse mitte tööstuslikku prahti. Istusime tüüpilisse raftingu kummipaati ja asusime madalas liivapõhjaga vees sõudma kuna voolu suurt polnud. Etterutates võin kinnitada, et momendi seisuga ei saanud ühtki kohta kärestikuks nimetada, kui siis kohati kitsamates voolukohtades saavutas paat ilma sõudmata kiire kõnni kiiruse. Meie põhiline mure oli võidelda liivale ja kividele kinnijäämise vastu mitte vahutava vooluse või seisulainetega. Loodus oli huvitav, palju linde, aga paadisõit ise pettumus.

Lõpuks kupatas paadijuht kõik välja ja lasi meil ujumisvestidega selili vette heita, et relaksiksime aegamisi allavoolu hulpides. Vesi oli külm (ookeaniga võrreldes) aga peagi harjusime. Nii oleks võinud lausa tukastama jääda kui poleks pidanud end pidevalt põhjast lahti lükkama. Vahetasime sõudjate asukohta, asusime tütrega kahekesi ette, sest olime ilmselgelt ainsad kogemustega mõlatajad. Peagi hakkas kostma merekohin, võimsad ookeani murdlained paistsid hõlpsalt kätte. Suudmesse jõudes olime jõel vaid 4-5 kilti läbinud. Viimased paarsada meetrit ranna suunas tegime kõhuli vees end kätega põhjapidi edasi tõmmates „krokodilli“, jalutamiseks oli jõepõhja liiv liiga pehme ja veest küllastunud.

Kogunesime rannas ootava ravijaeide ümber, kes olla mingist ainult temale teadaolevast kohast ämbriga ravimuda kohale vedanud. Mul oli küll kuri kahtlus, et sealsamas pilliroos paistis üks kahtlane tumedam auk kuhu millegipärast jäljerida viis. Aga mis vahet, las möslab meid kokku, päikesekreemist hullem ikka ei saa olla :P Terve seltskond lasi end mudaga katta, vaid üks härrasmees põlgas selle protseduuri. Tädi oli nii lühike, et pidin end kükakile laskma kui hakkas ülakeha ja pead sisse määrima. Tuleb tunnistada, et polnudki eriti hull, isegi päris mõnus kui keegi teine peale määrib. Päikese käes kuivas savimuda segu kiiresti ja hakkas maha kooruma. Selgus, et pole siin mingit ise puhastamist või ookeani pesema minekut, pool proseduurist, ehk mahahõõrumine ootas alles ees. Nõiamoor pani kuidagi ebastiilselt tolmumaski pähe ja nühkis innukalt naha päris punaseks, alles siis lubas ookeani viimast maha loputama.

Lained olid paarimeetrised ja hullult pikad, üle puusa vette ei söendanud minna. Juba ranna ääres vedas võimas hoovus piki randa. Teatavasti tekivad suurte lainetega tugevad pinnahoovused mis pikas rannas mitme ovaali kujuliselt ringiratast keerutavad. Kui satud merepoole viivasse kohta võib kergesti kuni kildi kaugusele merre tõmmata. Vastu pole mõtet hakata, väsitad ilmaasjata ära ja kui just olümpiatasemel sportlane pole ei jaksa hoovusega võidelda. Kõige õigem on risti randa ujuda, peagi jõuad neutraalsesse kohta või sinna kus vool sind ranna poole tagasi kannab. Teooria on kerge aga praktikas kipuvad inimesed paanikasse minema. Lainete peal sai tõepoolest isegi ranna ligidal bodysurfingut teha. Kokkuvõttes võis rahule jääda, päeva sisustas asjalikult, ehkki midagi põrutavat polnud.

Kas praad ei maitsegi 😒
Õhtusöögile läksime grillirestosse. Sain kinnituse, et mehhiklased kirjutavad menüüdesse peesodes näidatud hinna dollari märgiga, toidud suures plaanis samas hinnakategoorias kui eelmisel päeval. Toit oli keskpärane, siia küll tagasi ei tule arvas tütar, tavarestos Bellavistas on pigem parem ja saab ise valida.
Jäätist rünnates läks aju paiste 😝

Õhtul vaatasime Hawaii teemalist etendust. Efekte oli aga jällegi mulje teisejärgulistest esinejatest. Mitte et nad viletsad oleksid, lihtsalt Kuubas esinesid tõelised profid iga päev. Baaris võtsin mõned joogid ja kobisin magama, järgmiseks päevaks vaja vormis olla, pikk laevasõit ootab ees.


No comments:

Post a Comment