Friday, December 14, 2018

Mexico7 - La Palapa kärestikud

Troopiline paradiis, ainult rahvast liiga palju
Pühapäev, 02 Dec
La Palapa kärestikud, mäed, shamaan.
Hommikusöögile jalutades kuulen mingit kummalist valju häält puu otsast. Veidi uurimist ning leiangi piraka papagoi võrestikust. Head fotot ei õnnestu teha, oksad segavad, ei saa lindu fookusesse. Pealegi ei lase heleda taeva taust värvidel esile tulla, niikuinii liiga kaugel, et moblaga kvaliteetset fotot saada. Restos proovin Mehhiko kraami, mulle suurt ei istu, euroopalik hommikusöök praemuna ja jogurti ning müsliga üle kõige. Kohv muidugi möödapääsmatu. Imelik, et suht keskpärane riigis, mis ise kohvitootja. Tagasi jalutades näeme paari pirakat lindu tee ääres punaste õitega puu pealt õisi mugimas. Ei kujuta ette, et sihukesed elukad niimoodi kõhu täis saaks, ehk tegu hommikuoote või magustoiduga.

Hotelli ees ei pea pikalt ootama, mikrobuss tuleb ette, koos giidi ja bussijuhiga üheksa inimest. Esimesed 12 km suurel rannikuäärsel maanteel, siis paremale sisemaa poole. Asfalt asendub sujuvalt paari kildi pärast kruusakattega. Mõnda aega tegu suht mõistlikult hooldatud teega, mida edasi seda hullemaks ja auklikumaks muutub. Ilmselgelt on siin vaja tugeva vedrustuse ja käiguosaga masinaid. Giid seletab uhkusega, et kohalikud hoiavad teed just meiesuguste turistide jaoks korras mistõttu tuleb neile ka teemaksu tasuda. Õnneks on see retke hinda sisse arvestatud. Algul lauged künkad, vaid kaugemal paistavad mäed. Sõidame läbi paari külakese, väidetavalt läheb kohalikel hästi tänu rannikule ehitatud hotellidele, kus nood tasuvat tööd leiavad. Parasjagu paigaldatakse esimesi elektriliine, postid tee ääres pikali. Omaette mõtlen, et kümmekond aastat veel ja areng jõuab ka siinsesse kolkasse, kaob kõik ehtne, mida turistid näha tahaksid. Aga mis teha, eks kõik taha "hästi" ja läänelikult elada.

Külas betoonblokkidest majad ...
... kõrvuti puidust saradega.
Traditsioonilised hütid ja tellistest ning plokkidest ehitatavad majad kõrvuti. Mul küll tekib küsimus, mis juhtub korraliku maavärina puhul, mida siinkandis pidevalt esineb. Banaanilehtedest katusega puidust saraga ilmselt suurt miskit aga kiviblokkidest ehitised kardetavasti langevad kokku. Pinnas on siin äärmiselt pude ja erosioonile aldis. Üks tüüp esitab küsimuse, mis minulgi pähe turgatanud. Mida siin kohalikud teevad ja miks üldse elavad nii raskesti ligipääsetavas paigas. Vastus on üllatav. Siin poleks mingit asustust kui 1870'tel poleks saabunud sakslasi, kes pidasid asukohta kohvi istanduste jaoks soodsaks. Nemad ehitasid teed ja elamud, rajasid istandused, tõid sisse inimesi mujalt Mehhikost kohvipõõsaid hooldama ja saaki korjama. Kõik oli sujunud kenasti, probleeme sakslaste ja kohalike vahel polnud, mõlemad pooled said tegevusest kasu.

Mäed hakkavad paistma
Teeäärne dzhungel bussiaknast
Teine maailmasõda muutis kõik. Mehhiko hoidis pigem saksa poolele, sest USA'd nähti põliskonkurendi ja isegi vaenlasena, eriti peale seda kui omavahelises sõjas suured maaalad ameeriklastele kaotati. Nagu teada kaotasid sakslased sõja millele järgnes hulgaliselt repressioone üle maailma. Enamusest üritatakse vaikimisi mööda minna nagu ka ameerika koonduslaagritest, kuhu kohalikku jaapanlastest elanikkonda saadeti. Igatahes sõja lõppedes avaldas USA piisavalt tugevat survet Mehhikole, et viimane oli sunnitud sakslased maalt välja saatma. Tulemuseks muidugi istanduste ja kogu infrastruktuuri allakäik. Paraku võib praegugi kohalike hulgas leida saksapäraseid nimesid, sest mehhiklastega abiellunutele halastati. Kohalik rahvas räägib „saksa ajast“ nagu eestlased vanast heast rootsi ajast.
Kruusatee aheliku harjal
Tiheda dzhungliga kaetud mäed ja orud
Suht ootamatult avastame, et oleme metsa vahel vaikselt mäenõlva pidi ülespoole liikudes aheliku harjale jõudnud. Mäed ja kuristikud on tohutu järsud, samas metsaga kaetud. Siin-seal hakkab silma värskeid varinguid. Vihmahooaeg olla küll lõppenud aga alles neljapäeval eelmise reisu ajal sadas kõvasti, tee ikka veel niiske ega tolma. Osariigi piirile jõudes maksime „väravatasu“, värav kujutas endast üle tee tõmmatud köit. Pidime isegi välja tulema, ametimehed lootsid, et ostame õlut või käime 5 peeso eest vetsus. Pinnavormid igatahes sellised, et siin ära eksides oleks ka paari kildi läbimine paras katsumus. Dzhungel liiga tihe, käia saaks vaid ojade põhjasid mööda, mäeaheliku ületamine pea mõeldamatu.

Mägijõgi
"Shamaan" meie kõrval
Pirakas müstiline "emapuu"
Kohe peale suurest sillast ülesõitu tehti peatus "shamaani" juures. Tüüp mängis innukalt oma osa, röökis ja mörises aga vajadusel, see tähendab kauba pakkumisel, suutis viisaka inglise keele esile manada. Meid istutati maha ja pakuti igasugu kraami proovida: maagilisi seeni, mescali nimelist samakat, kohvi, potentsi preparaate, hulgaliselt eri taimedest kokku segatud rohtusid kõikvõimalike tõbede vastu. Ostsin kaks pakki toor shokolaadi ja purgikese kakaoubasid. Shokolaad maitses päris hea ja puhas. Kohvi ei võtnud – esiteks liiga kallis ja teiseks täiesti tavalise maitsega. Meie kamba rekordi tegi homopaar, kes igasugu looduspreparaate rohkem kui 200 USD eest kotti toppis. Noorest tüdrukust shamaani abiline määris meid mingi loodusliku „putukajatõrje“ vahendiga kokku. Olime küll enne kaasreisijatelt kommertslikku kraami laenanud ja end pihustanud aga ega küll küllale liiga tee. Ei teagi kas see aitas või polnud putukaid, igatahes nägime vaid üksikuid, hammustada ei saanudki.

Türkiissinine vesi kärestikus
Tütar poseerimas
Veel pool tundi loksumist ja jõudsime lõpuks kärestike juurde. Tegu väikese jõega, mis voolab järsus sängis paekivi pinnal astangult astangule. Vesi on nii küllastunud mineraalidest, et väljasadestuvast kivimist on tekkinud basseinid ja koobastes stalaktiidid stalakmiidid. Värvi poolest ilus roheline ja üllatavalt soe jõe kohta.

Jalutasime voolusängi mööda üles, ujusime pisikeste jugade all, ronisime koopast läbi. Hoiatati, et ei võtaks moblat kaasa aga otsustasin riskida ja õieti tegin. Muidu oleks juba teine päev ilma piltideta ilusast kohast. Kõige kriitilisem moment oli koopas, kus tuli köiest kinni hoides läbi voolava vee üles ronida. Sain ainult üht kätt kasutada, aga hoolikalt astumiskohti valides õnnestus libisemata ja poolkuiva moblaga koopast välja pääseda.

Kõige ülemise joa all veetsime jupp aega. Ujusime, ronisime kaljudel, hüppasime vette. Mul õnnestus mõnus kõhukas panna kuna kartsin hooga liiga sügavale sukelduda. Koht muidugi väga maaliline, eriti kui vaid kümmekonna inimeselise grupiga külastaks. Turistide rohkus röövis ürglooduse tunde, ilma inimesteta pildi saamiseks pidi tähelepanelikult nurka ja hetke valima. 

Mõlemad ülemised joad
Kena noorpaar pulmareisul
Enne tagasisõitu pakuti lõunasöök, mis osutus kõige kasinamaks senistest. Pidi endast kujutama tüüpilist kohalike toitu. Julgen siiski kahelda, kas neil pidevalt sea või kanalihatükk taldrikul. Kõrvale saime maisi, riisi ja kartulit ning loomulikult teravaid kastmeid. Õlu maksis 2 dollarit, võtsin ühe ehkki vett endal küllalt kaasas. Enne bussi peale ronimist vaatasin ringi ja märkasin apelsini ning greibi puid, mitmed viljad maha kukkunud. Hea meelega oleks proovinud aga ei sobinud kohalike puu alt korjama hakata. Bambusepõõsas oli õige lahe, polnudki nii lähedalt varem looduses uurinud. Banaanid kasvasid siinsamas ja isegi kohvipõõsast ja valmis marjadest õnnestus pilt teha.

Küpsed kohvipõõsa marjad, oad sees
Tütar banaanidega
Tagasiteel tibutas paaris kohas tuuleklaasile, mägede tipud olid pilvedesse mähkunud. Tee ääres pakkusid kohalikud söödavat ja nänni. Ühe pisikese plika käest oleks hea meelega piraka kakaokauna ostnud, kahjuks uhasime hooga mööda enne kui jõudsin reageerida. Momendiks peeti kinni kahe lapse juures, kes minijänest eksponeerisid ja sellega mõne peeso teenisid. Hiljem jooksis meie ees teel koer suure jänese korjus hambus.


Tagasi hotelli jõudes võtsime kerge näksi teemakohase nimega snäckbaaris. Eriliselt hea mereandide salat, sõin kaks taldrikutäit aga tee või tina, nimetus meelde ei jäänud. Lihaampsuks proovisin burgerit, meeldiv ja ootamatu üllatus: lihane ning maitsev. Canadas küll nii head pole saanud. Mehhiko toite näksisin moe pärast, palju ei võinud pugida, õhtul ootas La Pergola meretandide resto külastus ees.

Magustoidud
Kes ei taha enam toidu pilte vaadata või õgimisest miskit teada võib rahulikult siinkohal lõpetada. Õhtusöögiks tellisin endale kaheksajalgade salati, mis osutus imemaitsvaks. Praeks võtsin "Surf and Turf" - varras pirakaid krevette, teine loomaliha, kõrvale avkaado või, merekarbi soust, riis ja kartulid. Magustoiduks Banaani "Flambe": jäätis ja küpsetatud banaan tequilaga maitsestatud. 
Tütar tellis tuuni salati, Lõhe fettuchino ja puuvilja koogi mandli kreemiga. Peale sööki hängisime veits baaris ning vaatasime ülelahe toimuvat ilutulestikku.

No comments:

Post a Comment