Sunday, December 16, 2018

Mexico8 - Snorkeldamine, Ronimine.

Esmaspäev, 03Dec – Hotelli juures snorkeldamine, ronimine, idamaine õhtusöök
Peale hommikusööki oli kavas kohe randa korallrahu juurde ujuma minna. Mul kuus canada õlut ikka veel külmikus, viimane aeg neid korkida, ei hakka ju tagasi viima. Niikuinii tehakse baar alles kell üksteist lahti. Haarasime maskid, lestad ja paar õlut rannale kaasa. Sobivat lamamistooli vaadates jäid silma tuttavad eelmise päeva retkest. Sõjalaevastiku insener abikaasaga, toredad asjalikud tüübid. Neil oli samuti plaan rifile ujuda, kuid otsustasid enne päikese käes praadida. Hea mobla ja asjad tuttavate lähedale jätta, suurt muret siin varastamisega pole aga parem karta kui kahetseda.

Tõus oli kõrgpunkti lähedal, lained väikesed, ei murdnud rahu peal, veesügavus isegi madalamates kohtades üle meetri. Kalu oli hulgaliselt ja igasuguseid, põhimass kümmekond juba tuttavaks saanud liiki. Tütar üritas kerakalasid kinni püüda, nood olid liiga nobedad, läksid peitsid end korallikoobastesse.

Toita kalu ei tohtinud, liiva põhjast võtmine ja puistamine polnud keelatud. Hulk kalu sai nii "haneks" tõmmatud, ujusid ligi lootuses, et tegu vees allaliuglevate toidupaladega. Jällekord kole kahju, et pole veekindlat moblakotti.

Ujusime rahule ringi peale, elu oli igal pool aga kõige rikkalikumalt rahu keskel väikestes kanjonites ja liivapõhjani ulatuvates aukudes. Parve suuri kalasid kohtasin rahu rannapoolses servas. Veeelukad ei näidanud mingit hirmu, ujusid ligi, uudistasid ja jätkasid rahulikult teekonda. Liitusin viieks minutiks parvega, küllap imestasid uue kohmaka kala üle, kes ei suuda sünkroonis pöördeid teha. Korallrahu ise mitte just kõige paremas seisus. Värvilised ja elus piirkonnad vaheldusid valgete "luukeresid" meenutavate surnud kohtadega. Kalad näkitsesid koralli küljest tükikesi ja vetikaid, ilmselt tegu normaalse toiduahela toimemehhanismiga.

Kokku olime üle kahe tunni vees. Korra käisime väljas lebotamas ja jooki võtmas. Tuttavatel olid uut tüüpi kogu nägu katvad snorkeldamisemaskid. Olin kunagi sihukesi kaalunud, aga ostsin siiski traditsioonilised. Nemad väitsid, et väga mugavad, saad ka nina kaudu hingata, vaateväli hoopis avaram. Äkki peaks ühe proovimise mõttes muretsema, siis ehk söendab kaasa ka veealuse maailmaga tutvuma tulla.

Canada Steamwhistle õlu Mehhikos
Kerge näljatunde otsustasime snäkibaaris peletada. Teel nägime paari oravat, üks krabas välibaarist minibanaani ja pani krabinal palmi tüve mööda üles. Põhjamaalasele natuke harjumatu näha oravat kenas talvises hallis kuues palmitüvel banaani nakitsemas.
Mehhiko orav sööb palmitüvel banaani
Rannateel sattusime esimest korda Mehhikos iguaanide peale. Isased veidi suuremad ligi meetrised "hambulise" seljaga, emased pisemad. Kui Costa Ricas nähtud pesitsesid puu otsas siis siinsed soojendasid end rannakividel, ilmselt veelembesed tegelased. Tütrel oli kange isu elukat katsuda, hoiatain küll, et ära puutu tundmatut looma, aga ega siis vanemat targemat kuulata. Lõpuks lõin käega, homme viimane päev, küllap lastakse ka kolme näpuga lennukisse. Isegi sihuke võllanali ei aidanud. 

Ma olin valmis tulistvalu plehku panema ja kuulutama, et ei tunne toda neiut, keda iguaanid oma pessa poegadele toiduks lohistavad. Laps katsus seljalt, loom vaid korraks pööras pead, külma kõhuga tüüp ei pidanud vajalikuks rohkem reageerida. See andis ka mulle julgust, jahe ja natuke pehme selg soomustatud reptiilil, justnagu maol, keda lapse õhutusel varem käes hoidnud.

Lahe äärde jõudes pakkusin välja, et ronime samal vasakul kaldal kus enne kuna parem tundus sutsu keeruline. Tütar ei tahtnud kuuldagi, seal juba käisime, läheme ikka uut avastama. Kõige mugavam oli kaljule pääseda esialgu läbi kõhuni ulatuva vee sumades. Sandad võtsime näppu, ei tahtnud neid märjaks teha, pärast jalataldade all libedad. Olime ettevaatlikud, et mitte merisiilile otsa astuda, teisel kaldal leidus neid hulgi, siin silma ei hakanud. Krabisid seevastu sebis karjaviisiliselt nii veepiiril kui kõrgemal. Korra jäin ühega silmitsi mööda kaljusena liikudes. Põrnitsesime teineteisele 20 sendi kauguselt otsa. Äsja tühjaks söödud kest, seepärast ei lasknudki jalga.

Ronimine lahe paremal kaldal oli tonks keerulisem, sest kaljusein suht järsk ja madalamal käisid lained üle kivide. Paar korda tuli ettevaatuse mõttes veepiirile laskuda, edasipääsemiseks pidime valima momendi kui laine tagasi tõmbas. Märgadel kividel tuli liikuda kiirelt aga ettevaatlikult, siin küll ei tahtnud libiseda ja vette kukkuda. Lahe lõpus oleva neeme juures paar järsku kohta, kust ülesronimine oskusi proovile pani.

Eriti kohas, kus kalle negatiivne. Õnneks sai sealt horisontaalselt ronides mööda. Polnud tehniliselt eriti keeruline, sest piisavalt pragusid ja nukikesi millest kinni hoida. Paraku oli vaja iga nukki kontrollida, kui kindel ja igaks juhuks valmis vaadata hädaabi koht, millest haarata kui kivi peaks lahti murduma ja pihku jääma. Ühes kohas lagunes ja kukkus alla kaljutükk lihtsalt seepärast, et tütar puusaga vastu läks. Siin kriipisin paljast kaljupinnale tugevamini toetamisest sääre katki, kivipinnast ulatuvad välja väga teravad kristallid.

Meres pisikeste kaljusaarte peal kükitasid kormoranid ja vahtisid meid uudishimulikult. Neeme kaugemas tipus oli tohutu kerajas rahn, sellest edasi ei viitsinud ronida. Siit juba paistis järgmine hotell. Tagasitee mõtlesime valida vähe kiirema, ronime otse kaljut mööda üles majade juurde ja sealt jalutame teed mööda randa.

Siit me üles tulime ja kõrvetada saime
Algus suht lihtne, seni kui kindel kalju jalge all. Viimases otsas läks jamaks, suht lahtine varing oli kaetud igasugu taimestikuga. Ebameeldiva üllatusena ka teravaokkaliste akaatsia põõsastega. Kaalusime juba tagasi minemist aga vaid kümmekond meetri lahutas tipust. Okkalistest põõsastest mööda manööverdades kuivanud puutüvest haarates tundsin äkki kõrvetavat valu vasaku jala säärel. Kummaline, miskit ebatavalist silma ei hakanud. Ühe heledate sendi jämeduste hundinuia moodi puhmastega taime vastu läksin. Kurat, ju mingit sorti kaktuseline. Hoiatasin last ja proovisin veidi madalamaks tallata, mille käigus sain veel kõrvetada. Pisikestest puudest kinni hoides õnnestus end lõpuks üles vinnata. Tüdruk ei pääsenud puhtalt, libises korra lahtisel kiviklibul ja sai oma kõrvetusportsu kätte. Peale esimest teravat valu eriti paha ei tundunud, ainult kipitas ja sügeles nats. Paar pisikest punast täppi hakkas silma, ei muud.

Hotellimajad asusid õige kõrgel kaljul, kasutasime võimalust linnusilma perspektiiviga piltide tegemiseks. Ronimisega olime nii kuumaks läinud, et hüppasime kohe rannas vette. Kõrvetada saanud kohad korraks tulitasid soolvees, aga minutiga polnud enam miskit tunda. Pool tundi ligunesime vaikselt õõtsutavates lainetes. Veest välja tulin ainult kandikuga rannale jalutanud kelnerilt jookide võtmiseks. Selline elu mulle meeldib! Oleks kauemgi olnud aga lõunasöök ootas. Viskasin toas särgi selga, kuivad püksid jalga ja restosse. Peale lõunasööki lasime leiba luusse ja sortisime oma kraami. Võtsin baarist mõned joogid ning jalutasin rannal.

Viimane õhtu rannal
Õhtu naelaks kujunes idamaade stiilis resto. Interjööri ja disaini eest said kohe täispunktid. Natuke hämar, idamaine muusika, ebamugavalt madalad  lauad ja toolid, teenindajad türgi või maroko riietuses (vabandage mu asjatundmatust, tolle piirkonna riietusel vahetegemises). Üllatavalt tühi, vaid paaris lauas inimesed. Salat oli suurepärane, seda võis ise võtma minna. 

Niipea kui maha istusime tervitas kõhutantsija. Tütar irvitas kui pillasin suust mööda torgatud salati maha, ei saanud silmi tantsijanna kehavõludelt eemale. Mis sa naerad, ebaviisakas oleks silmad taldrikus salatit vohmida kui ilus neiu vaeva näeb ka nina all paljast kõhtu ning puusi hööritab. Hea meelega oleks jootraha pakkunud aga ei teadnud kuhu panna, tütre silme all nagu ei sobinud tantsija rinnahoidjasse või püksikutesse peesosid toppima hakata.

Salati valik
Magustoidu kallale asumas
Tellitud lambapraad oli teatav pettumus, sest liha mitte vardas praetud nagu eeldasin vaid hoopis potis hautatud. Laps oli oma kalaroaga rahul. Kõrvallauas pakuti mingit imejooki, mida kelner veerand tundi klientide silme all valmistas. Üheks protseduuriks oli ka tulevärk joogiklaasis.

Hotellitoas korraldasime enne magama minekut pakkimise, et hommikul oleks rahulikum. Osa korjatud kive pidin õue viima, paarkümmend mahtusid lestadesse ja kingadesse kohvris. Kaks puutükki toppisin kõige otsa. Välja jätsime ainult järgmise päeva riided ja ujukad, sest oli kindel kava viimast korda ookeanis käia.

No comments:

Post a Comment