Sunday, December 16, 2018

Mexico9 - Lahkumine

Teisipäev, 04 Dec - Lahkumine sombreerode ja kaktuste maalt
Uni pole just kõige parem, mitu korda öö jooksul pean vetsu külastama, õnneks vaid ohtralt tarbitud jookide mitte kõhuviiruse pärast. Unenäod kah seosetud ja kummalised. Näiteks sõidan kalli kaasa uue punase maasturist Mazda puruks. Tegelikult pole tal ei maasturit ega isegi autot, tütrel küll punane tavaline Mazda3. Igal juhul äratab mobla enne seitset nii, et veerand kaheksaks oleme juba hommikusöögil. Söön korraliku kõhutäie: praemunad, vorstikesed, ja magusaid saiu, suurt isu küll pole. Lõpetuseks kausitäis jogurtit müsli, kookosehelveste ja rosinatega. Pagariletist pakin saiakesi ja pirukaid lennukisse kaasa, loll oleks seal hullu papi eest lennukitoitu võtta.

Toas lõpetame pakkimise ja läheme randa. Kole palav on, tütar kipub peale ujumas käimist tagasi jahedasse hotellituppa. Mina ei raatsi rannast lahkuda, libistan minibaari õllekesi, käin mitu raksu ujumas. Kell ikka veel liiga hommik, baar pole lahti, toon toast canada õlle ja võtan mobla. Pildistan hotelli basseiniala ja randasid terrassilt. Basseini me kordagi ei läinudki, no miks peaks kui ookean käepärast. Jalutan alla randa, pildistan vaateid ja veel kord vette. Laine on päris suur, lasen end ookeanil õõtsutada, kes teab millal jälle saab. Rannal leian ilusaid koralli ja teokarbitükikesi, no mõned ikka mahutan veel, kas või käsipagasisse topin. Patt oleks nii ilusad rannale vedelema jätta :D Rannakaljude alt üht eriti kena korallitükki korjama kummardades saan sopsu kruusa kaela, iguaan kurivaim sebib seal.


Tuppa dushi alla, viimased asjad kohvrisse ja seljakotti ning kiire ülevaatus, et miskit maha ei jää. Tassime kohvrid välja, saadan kärumehe üles, ei hakka ju ise vedama, las too teenib kah jootraha.


Kohvrid paigutatakse ridades Canada linnade järgi, meie ei pea neid enam lennujaamani katsuma. Märjad ujukad väike probleem, laotan kohvrile päikese kätte kuivama. Registreerime välja üheteist ajal, just siis kui baar avatakse. Võtan januks õlle, ja mango brändi kokteili, lapsele sprite. Pool tunnikest oodata bussi lahkumiseni, istume terrassil, surfame netis ja limpsime jooke. Lapsele tellin kohapeal valmistatava smuuti, pergel alles nüüd avastame, et seda saab baarist tellida.

Õitsev kaktus
Dzhungel bussiaknast

Ongi aeg bussi istuda, joon oma eelviimast canada õlut ja teen mõne pildi möödavuhisevast dzhunglist. Lennujaamas oleme muidugi liiga vara, aga mis teha, hotelli bussi aeg on nii sätitud. Teeme check-in kohe ära ja anname kohvrid sisse. Nüüd nats aega ringi vaadata. Lennujaam nagu lennujaam ikka, miskit erilist pole. Istume välikohvikus tasuta wifi'ga netis surfates. Ostan lapsele kolm jäätist ja endale õlle kui viimane canada oma otsa saab.


Bohemia on parim Mehhiko õlu, üks parimaid üldse, mida kunagi saanud. Muidugi avastan selle lennujaamas lahkudes. Ei saa ka mainimata jätta, et jäätis ja õlu on sama hinnaga, mõlemad 2 USD tükk. Paar musta terava nokaga lindu tiirutab ringi üritades ettevaatamatutelt toidupalasid näpata. Enne kui turvatsooni siseneme pean ka oma joogipudelisse kallatud mangokokteili lõpetama, vedelikku lastakse läbi ainult siis kui see kõhus.


Tollivabas poes vaatan ringi, pakutakse seda teist maitsta - proovin ka mescali ära: jubeda maitsega jook, aga paneb pildi ujuma nagu oleks tõepoolest maagilisi seeni koostises. Ostan hoopis liitri "kuldset" tequilat. Lennukile muidugi jalutame. Proovin magada aga und ei tule, toolid on ebamugavad ja vahed kitsad. Pea hakkab tuikama esimest korda kogu reisu ajal. Tellin tomatimahla ja kohvi oma saiakeste kõrvale. Igavusest teen läpaka lahti aga siis meenub, et eelviimasel päeval suri mu asendatud klaviatuur. Üllatus, üllatus - töötab jälle, ei tea mis Montezuma needusega tegu, paistab nüüd tema mõjualast väljas. Saan vähemalt aega kasulikult veeta ja viimaste päevade lühikokkuvõtte kirja panna. Tänu klõbistamisele möödub lennu teine pool üllatavalt kiiresti. Juba teatataksegi, Torontole lähenemisest. Aknast välja vaadates avaneb tuttav vaatepilt, kesklinn ja teletorn ruudulise linnatulede sära taustal.

Lennujaam
Piirivalvest ja tollist kiirelt läbi, tänu automatiseerimisele on Canada passiga sissesaamine õige kiireks muutunud. Ise pead skännima ja vaid puuteekraani kasutades vastad paarile küsimusele selle asemel et küsimusi täis peberileht täita nagu viimased 30 aastat kombeks. Kohvrid saime kiirelt kätte, kaasa sõitis vastu ning jõudsime sutsti koju.

Koerad hullult õnnelikud, seekord kukkus Koko maja ees suurest rõõmust ulgudes ringiratast kihutama. Mul alati mure, et keskealine koer võib nii veel südamerabanduse saada. Pakkisime kohvritest riided välja ja jagasime natsa kaasatoodud nänni.

Kokkuvõttes võib reisu igati kordaläinuks lugeda. Nagu eelnevate lugude põhjal võisite veenduda pole ma tüüpiline rannaturist. Tahan alati mingit põnevat tegevust, üle poole tunni lamamistoolis kuidagi ei püsi. Kui võrrelda eelnevate Kesk-Ameerika ja Kariibi reisidega, siis Mehhikost jäävad kõige enam meelde inimtühjad valge liivaga rannad ja eriti rannakaljud ning mäed. Toit sõltub hotellist, oli täitsa hea aga valik polnud just kõige suurem. Igatahes polnud kellelgi kõhuhädasid. Joogipoolise üle ei saa ka kurta, teenindus oli super, jäätükkidega joogid toodi otse randa. Temperatuur mõnus, mitte liiga palav ja õhuniiskus normaalne. Rahvast meeldivalt vähe nii hotellis kui randades. Kindlasti aitab kaasa asjaolu, et jõulu ja aastavahetuse tipphooaeg polnud veel alanud. La viva Mehhiko!!!

No comments:

Post a Comment