Wednesday, January 16, 2019

Sportlik esmaspäev ja Briti jant

Blue Mountain esmaspäeval
Pühapäeva õhtul viskasin pilgu ilmateatele, mäel lubas mõni külmakraad ja vahelduvat pilvitust. Lumeolud olid 75 senti põhja all ning "Machine groomed". Äärmiselt mittemidagiütlev - masinaga üle käidud. Õnneks sai veebikaameralt vaadata, kaugelt tundus normaalne. Otsustasin hommikul minna ehkki teisi kaasatulijaid polnud. Õieti tegin, sest lumepind oli küll kõva aga täiesti sõidetav, suure kiirusega põrutas järsemalt kui tavaliselt. Plaanisin täiega uhada, et jõuaks õhtul ka karatesse. Pärastlõunal läks vähe ebamugavaks, läbi pilvede kumava ühtlase valgusega ei näe nõlva peenemat reljeefi suurel kiirusel. Igatahes panin hämaruse saabudes asjad kokku ja kihutasin koju. Kiirelt suusariided gi vastu vahetatud jõudsingi parajasti karatesse. 

Trenn juhtus olema tavalisest energiakulukam. Eriti teine tund kui harjutasime lähivõitlust ja maas maadlust. Varem mulle kui pikemat ja peenemat sorti tüübile sihuke lähikontaktis sudimine ei istunud aga nüüd vanemast peast täitsa meeldib. Eeldab jõudu, kiirust ja osavust, eks aastatega harjutamisega on tulnud kogemusi, mis aitavad kaasa. Olin ettevaatlik ja hoidsin küünarnukke, harjutame ju igasugu liigeste väänamisi ja murdmisi. Mõned sinikad ja marrastused korjasin üles, liigesed jäid kenasti terveks. Täna tööl tundsin ehmatusega, et jalal pükste hõõrdumisest punnike sügeleb. Kummaline kokkusattumus: mõlemal korral tuli uus punnvillide laine peale mäel käimist. Kus selle häda ots kui suusatamise vastu allergiliseks olen muutunud😜

Õhtul vaatasin järgi "Välisilma", Kadri Liik rääkis Brexitist. Tõepoolest ei suuda kuidagi uskuda, et üks maailma pikemaajalisi traditsioonilisi demokraatiaid on end sellisesse poliitilisse sopamülkasse osanud kukutada. Paistab, et parlamendis enamus ei taha EU'st lahkuda ehkki rahva referendum seda soovis. Nüüdseks kaks pool aastat hiljem on kõigi eelduste kohaselt enamik britte jõudnud arusaamisele, et tegelikult ikka võiks EU'sse jääda, samas mingit üldsust rahuldavat varianti pole. Kui isegi tehtaks uus referendum, mida järjest rohkem poliitikuid nõuab, lõhestaks see ühiskonna kardinaalselt. Pole vist mõistlik luua pretsedenti, et kui referendumi tulemus ei meeldi teeme uue. Usutavasti hakkaks Euroopa Liitu jäämise pooldajate võidu korral vastaspool täie õigusega kolmandat referendumit nõudma. Täna lükkaski parlament valitsuse lahkumispaketi tagasi. Opositsiooni liider kuulutas välja umbusaldusavalduse tänaseks. Segadus on nii suur, et keegi kurat ei oska ennustada, mis edasi saab.

Kui valitsust ei umbusaldata peab peaminister esmaspäevaks uue plaaniga välja tulema. Mingit erilist muutust võrreldes vana plaaniga pole ilmselt võimalik sisse tuua, sest esiteks kolm päeva on lihtsalt liiga lühike aeg kui võrrelda seni kulutatud kahe poole aastaga ja teiseks pole EU suuteline ega huvitatud mingeid järgiandmisi nii kiirelt tegema. Seega suure tõenäosusega kukub ka järgmise esmaspäeva plaan läbi. Sealt edasi 3 halba või veel halvemat võimalust:

1. Ilma leppeta Brittide lahkumine - ettekujuteldamatu jama mõlemale osapoolele.
2. 29 Märtsi tähtaja edasi lükkamine, et alustada läbirääkimisi täiesti uue leppe sõlmimiseks. Euroopa Liidus oleks seda raske läbi suruda, näeb välja kui järgiandmine brittidele.
3. Uus referendum, kus küsitakse kas britid tahavad lahkuda selle leppe alusel või ikkagi jääda Euroopa Liitu. Ei usu, et see valitsus toda teed valiks.

Kui valitsus kukub üritatakse moodustada 14 päeva jooksul uus valitsus, mis peab võitma usaldushääletuse. Kui ei suudeta uut valitsust moodustada või sellele avaldatakse umbusaldust tulevad uued valimised.

Samas jäävad uuele valitsusele täpselt samad probleemid ja samad võimalused nende lahendamiseks. Lihtsam oleks siiski üritada EU'ga uut lepet arutada või läbi viia uut referendumit. Uute valimistega läheb olukord hoopis segaseks, brittide lahkumise tähtaeg lükkub kindlalt edasi. Pange tähele: Londoni tänavatel võib hakata toimuma samasugune möll nagu hiljuti Pariisis.

Põnevad ajad, millest võib lastelastele rääkida, justkui vaataks reality showd!!!

Tavakodanike reaktsiooni annab edasi hästi kohapealse ajakirjaniku kirjeldus:

The reaction outside Parliament is something of a reflection of what’s going on in the Commons - a mixture of resignation, determination to fight on, glum faces and occasional jubilance.
A small gaggle with known links to far-right causes and groups sought to goad Remainers, who have been flying Union and EU flags all evening.
Their favourite chant was a recommendation of the area of anatomy where Remainers should stick their European stars flags. Cue police moving into position to keep them separated.
Mainstream Leavers were somewhat muted - unless they clearly supported exiting with No Deal - those I saw were pretty chipper at the prospect of leaving on 29 March.
But with Remainers also largely sombre, most people seemed to echo the question pouring out of the Commons: What on earth happens now?

Huatulco Needus 6 - Pere- ja Eriarsti külastus

Käsi aastavahetusel
09 Jan Teisipäev
Nüüd on jäänud pea kahenädalane vahe postitustele. Põhjuseks mitte asjaolu, et raskest haigusest vaevatuna poleks jaksanud klaviatuuril toksida, lihtsalt polnud suurt miskit lisada. Pildistasin edasi laikude arengut või pigem aeglast taandumist. Vaevumärgatavalt tumedamad laigud on jäänud kätele, vaid esialgsete kõrvetuste kohal selgepiirilisem ja veidi kõrgem nahapaksend. Jaanuari esimene nädalavahetus oli eriti lebo, hakkas igav ja mingi moment võtsin pähe ning helistasin oma perearstile. Eks uudishimu näris, lähen näitan ette, äkki oskab miskit öelda või isegi anda saatekirja spetsi juurde. Asjatu lootus, ehkki ka tema oli põnevil sellise ennenägematu tõve tunnistajaks olemisest. Paraku sain vaid moblalt pilte näidata kuna nahal raske midagi enam märgata. Palus, et saadaksin talle emailiga, haiguse kulu kirjelduse ja pildid, ta edastab tuttavale spetsile. Ma olevat nii hästi ja järjepidevalt pildistanud, et saab lausa õppematerjalina kasutada. Palusin mind kui esmapatsienti mitte unustada kui teadusele senitundmata tõve nimetamiseks läheb.

01Jan paar punnihakatist
03Jan Nahapaksend ja kestendus põlvel
10 Jan Kolmapäev
Täna tuli tööl kõne, millele ei jõudnud vastata. Hiljem kuulasin teadet: helistati tollest "Kiirreageerimise“ haiglast, mis pidi minuga ühendust võtma. Anti vastuvõtuaeg järgmiseks päevaks poole kolmeks. Kurat küll, enne ei tundnud keegi 2 nädalat huvi ja nüüd kui lööve sisuliselt kadunud, läks kole kiireks. Helistasin tagasi, üritades aega edasi lükata, paraku kõik kuus katset läks vastamismasinale, mille postkast umbes täis. Kaalusin, aga vist ikka lähen homme kohale, ehk spetsil siiski on mingi aimdus, mis mulle seal Mehhikos külge hakkas. Igaks juhuks kirjutasin haigusloo lühidalt üles ja trükkisin välja, võtan kaasa: vähem seletamist ja pole muret et mõni moment ununeks. Pilte võib moblast vaadata. Kuradima tehnoloogiliselt mahajäänud on see värk siin, saatelehel telefoni ja faxi number aga email või veebilehe aadress puudub. Oleksin ju saanud neile emailile kogu infi ette saata. No vaatame kas homme mind üllatatakse või tulen sama targalt tagasi.

09Jan Käsi pea normaalne
11 Jan, Neljapäev
Nagu võis arvata, polnud ka spetsidest tolku. Läksin veel pool tundi varem töölt ära, et ikka ilusti jõuaks vastuvõtule. Sain nii vara kohale, et viisin auto Walmarti tasuta parklasse. Ei tahtnud haigla juures hingehinda plekkida. Muidugi pidin ootama, alles pool tundi oma ajast hiljem sain suht õnnetus olukorras arsti vastuvõtu kabinetti. Rääkisin lööbest ja andsin üle väljatrükitud haigusloo, mis arstile sügavat muljet avaldas. Väga harva saab nii hästi ettevalmistunud patsienti näha. Näitasin käed ja jala ette, paraku polnud enam suurt miskit vaadata mida ka arst tõdes. Ainult vasakul jalal esialgse punnvilli kohal ja jalalabal tumelillakad plekid järgi. Jalalabal tundus isegi veidi suurem kui enne, ilmselt siiski minu ettekujutus.

09Jan Vaevumärgatavad plekid säärel
Praeguse olukorra ja piltide põhjal raske diagnoosi panna, laborisse analüüsi jaoks pole midagi võtta. Arst arvas, et kui lööve peaks uuesti välja lööma saame loodetavasti laborianalüüsiga kindlaks teha, millega tegu. Vastasin: loodetavasti siiski pole mul põhjust laborit külastada, ehkki saan aru kui põnevil te olete uut tõbe avastama. Uurisin ka võimalust, et tegu mingi parasiidi või seenhaigusega. Tohtri arvates ei peaks muretsema. Samas jäi hinge närima kahtlus, et tegelt pole tal aimugi, lihtsalt tahtis rahustada. Lahkudes rõhutas arst, et kui lööve peaks uuesti välja lööma, tuleksin kohe ilma aega kinni panemata kohale. Kokkuvõttes ei saanud ma tuhkagi targemaks aga vähemalt lööbest ainult udused jäljed järgi.
Endale tundub, et see jääb saaga viimaseks postituseks ... ... ... loodetavasti 😫
14Jan, Pühap, 20:52

Tuesday, January 15, 2019

Huatulco Needus 5 - Parasiidid, putukad, seened, ...

Paar pisikest uut punnihakatist
Reede 28 Dets
Täna sattusin netis inimestele ohtlike elukate teemalise artikli peale, blogistasin postituse "Keda tasub karta". No muidugi oli tavapäraste tiigrite, haide, krokodillide ja madude kõrval ka putukaid ja parasiite. Poleks vist pidanud seda artiklit lugema, sest leidsin kolm erinevat hullu tõbe, mille sümptomid vähemal või rohkemal määral minu lööbe omadega kokku langevad. Tegu oli täiesti juhusliku valiku mitte sihipärase otsinguga, kui ikka hakkaks otsima siis leiaks sadu erinevaid haigusi, parasiite, viirusi, ... üks hullem kui teine. Samas äkki tuli hoopis kasuks, sest too lugemismaterjal viis mu mõttele igaks juhuks troopiliste haiguste spetsi külastada. Selleks vaja arsti saatekirja, eks näeb kas minu oma väljastab sellise või mitte.

Käsi 28 Dets
29 Dets, lööve tasapisi taandub

Igatahes 30 ohtlikuima looma hulgas oli selline nagu Kesk ja Lõuna Ameerikas levinud suudleva või mõrtsukputuka levitatav parasiit, nimetatakse Chaga tõveks. Algne nakatumine võib olla suht sümptomivaba kestes paar nädalat kuni paar kuud. Kirjeldatud sümptomitest on mul vaid hammustuskoha paistetus ja naha ärritus, samas ei vasta need päris täpselt ei fotodele ega kirjeldusele. Kui parasiit jätta tähelepanuta võib haigus areneda krooniliseks mille ravimine oluliselt keerulisem.

Järgmine võimalus oli schistosomiasis. Tegu uss parasiidiga, mis saastunud mageveest võib organismi siseneda läbi naha. No käisime mitmes jões ujumas ja pikalt sulistamas. Jalanahk oli mul kraabitud katki kah. Mõne päevaga tekib nahaärritus. Piltide järgi otsustades esialgsed punn-villid teatud staadiumis vägagi sarnased. Võib esineda ka muid sümptome aga ei pruugi. Hea uudis, et see suht lihtsalt ravitav.

Kolmas sümptomitele ja piltidele osaliselt vastav tõbi on seenhaigus Coccidioidomycosis. Nakatumine toimub spooridega saastatud tolmu sissehingamisel. Haigusnähud sarnanevad gripile aga tugeva immuunsüsteemi korral ei pruugi neid olla. Punn-villide pildid ja kirjeldused jällegi väga sarnased. Ravi sisuliselt pole, sümptomeid leevendavad mitmed seentõve ravimid.


Ägedaid võimalusi kui palju😜
Internetis nahahaiguste googeldamise asemel kulutasin aega mõistlikumalt Youtubest mäesuusavõistluste vaatamise peale. Don't worry, be happy. Siin Kanadas pole ilmselgelt niikuinii lootust ravi saada, mis mõtet siis muretseda.
Reede, 20:27PM

Huatulco Needus 4 - Tõbise jõulud

Jõulutervitus: Hail Ceasar, morituri te salutant
Esmaspäev 24 Dets
Öö möödus rahulikult ja sügava unega ehkki eelmisel õhtul paistis olukord hullemaks minevat, punased alad villide ümber laienesid ja uusi pisikesi ilmus juurde. Käeseljad meenutasid metsaga kaetud mäeahelikku, samas enesetunne endiselt hea. Olin üsna veendunud, et hommikul peaks uuesti EMO'sse pöörduma. Paraku ärgates oli seis hoopis roosilisem. Punased piirkonnad tumedamad ja suuruselt enam-vähem samad aga villid olid taandunud ning käeselgade punniahelikud samuti. Hea, et ei hakanud eelmine päev ravimite kokteili manustama. Viirusevastast otsustasin edasi võtta, sellel polevat kõrvalmõjusid. Olin lausa nii erksas

tujus, et läksin alla oma tööruumi koristama ja askeldasin garaazhis. Tegin arhiveerimise mõttes käest pilte. Perfektselt sobis jõulutervituseks temaatiliselt punaselaiguline käsi roheliste kuuseokste taustal 😄
Esmaspäev, 16:10PM

Jõuluõhtul ei viitsinud oma punni-villi probleemiga tegeleda. Kuidagi nagu harjunud juba, eriti ei sega. Sügelus sisuliselt taandunud kui just ei ärrita punetavat kohta. Korra käis hõõrus veidi ja mõne sekundiga oli reaktsioon: vill pealt turses ning hull sügelus. Võtsin pikemalt mõtlemata jääkuubiku ning surusin vastu. Mõjus hoobilt, minutiga oli ärritus taandunud, turse kadunud. Kuradi kummaline, äkki tõepoolest on tegu mingi idiootliku allergiaga. Mitte ei taha uskuda, sest minusugusel tervel ja tugeval ürgmehel ei saa ju olla hellikute väljamõeldud häda, mida moe pärast allergiaks nimetatakse😋 Õhtuse traditsioonilise jalutuskäigu ajal ärritasid sokid hõõrumisega jalgadel olevaid punetisi, paraku olid hommikuks need tumedamaks tõmbunud, peaaegu nagu tavaliste villide puhul.

Keskel pisike vill, ümber laiem kõrgem
ja krobeline, tuhm punane ala ääristab.
 
Teisipäev 25 Dets
Praeguseks on suurem osa ville kuivanud jättes alles punetava krobelise nahaga laigu. Millegi pärast kõige hullem olukord oli ja püsib käelabaselgadel ja randmete alumisel serval. Käsivartel praktiliselt kõik punnid taandunud, jalgadel samuti ehkki jalalabadel tumepunased laigud. Kõhul ja seljal olnud pisikesed punnid ei hakanud kunagi sügelemagi ja asunud samuti tagasi tõmbama. Õhtul igatahes võtsin lisaks viirusevastasele katsetamise mõttes tableti allergiavastast rohtu.

Randme alumine serv
Villid nagu kuivama hakanud

Praeguse seisuga ei oska hinnata, kas oli mingit mõju või mitte. Hullemaks pole läinud, pigem ikka kerged paranemismärgid. Samas kaldun esimese laine arengu alusel arvama, et villide taandumine oleks niikuinii aset leidnud. Neljapäevani veel kaks päeva, siis esimest korda lootus spetsi jutule pääseda. Isegi kui peaks olema oluliselt paremaks läinud tahaks huvi pärast ikka teada saada millega oli tegu, loodetavasti spets vähemalt suudab diagnoosi panna ja nõu anda.
Teisipäev, 12:17PM

Kolmapäev 26 Dets
Kolmapäev mingeid märkimisväärseid muutusi polnud. Võtsin viirusevastaseid tablette edasi ja ühe allergiavastase õhtul. Neljapäeval tundus, et punakad laigud oleks nagu tumedamaks ja tuhmimaks tõmmanud. Pilte teen ikka huvi pärast iga päev, nendel oli justkui paranemise märke näha. Paraku on kellaajad ja valgustingimused erinevad, mistõttu objektiivsemaks võrdlemiseks peaks fotosid eelnevalt töötlema nii, et normaalne nahavärv sama tooniga. Loodetavasti pole tegu ainult soovmõtlemisega.

Kolmapäevane olukord
Neljapäevane tundub parem
Neljap unustasin tablette võtta. Töölt tulles tahtsin soovitatud eriarsti juurest läbi astuda. Paraku ei saanud aega kinni panna ja kui eramajade rajoonis kohale läksin ulatus saba välisukseni. Üks kipsis jalaga proua liipas välja ning mainis, et täielik hullumaja. Polnud mingit mõtet ootama jääda. Ausalt öeldes jättis see koht õige amatöörliku mulje. Maja esiuksele oli paberileht kleebitud infoga, et arsti vastuvõtule saab küljeuksest. Suurest polikliinikust ka keegi ei helistanud, paistab et enne kui spetsialisti jutule saan on sümptomid kadunud. Saamaks teada, mis tõbi oli, pean mobla fotosid ette näitama.

Enesetunne endiselt hea, kuid märkasin, et originaalkõrvetuse kohal on nahale tekkinud kõvemad paksendid, mis puudutamise juures sügelevad. Samas värvi poolest ei erine enam muust nahast ja ville pole samuti. Enamus ville ning punakaid krobelisi kõrgendikke laikudel on kadunud, kummalgi käel siiski kolm-neli suuremat veel alles, mille keskel pisike millimeetrine kõrgem mügarik.
Neljapäev, 23:23PM

Monday, January 14, 2019

Huatulco Needus 3 - EMO

EMO's arsti ootamas
Pühapäev 23 Dets
Punnid olid hommikuks veidi tagasi tõmmanud kuid punasemaks läinud, eriti tugevalt värvi muutnud esimesed. Kokkuvõttes sihuke tunne nagu oleksin suures ulatuses kärnadega kaetud, vähimagi liigutamise peale nahk kätel kiskus. Sügelus samas oli taandunud. Võtsin rahulikult, jõin kohvi, sõin korraliku hommikusöögi ja lasin kaasal end lähimasse haiglasse sõidutada. Kes teab, äkki järgmised pool aastat toidetakse voolikuga😜. Ooteruumis palju rahvast polnud, tablool vaatas vastu 98. Hea et ma ebausklik pole, muidu tunduks masinast rebitud järjekorra number 13 õige pahaendeline. Kahju, et maski kaasa ei võtnud, köhivaid ja rögisevaid inimesi ümberringi. Valisin hea mugava pehme tooli, tukkusin pool tundi. Spetsiaalselt nähtavale jäetud käed kindlustasid, et keegi lähedale ei istunud. Mitmed esimese hooga kõrvaloleva ainsa mugava tugitooli poole kiirustanud tüübid muutsid viimasel momendil meelt ja eelistasid minu kõrval istumisele seina najale toetuda. Lõpuks siiski üks lühinägelik pudelipõhjaprillidega proua potsatas rahulolevalt mu kõrvale. Oli küll kange tahtmine nalja teha ja enda labakäsi ta prillide ette susata, aga äkki pärast veel süüdistatakse tahtlikus südari põhjustamises.

Sain registreeritud suht siva, ainult poolteist tundi ootamist. Peale portsu küsimusi arvati, et ilmselt tuleb mind panna Pronazoli kuuri peale kuna olen seenetama läinud. Samas nakkuse leviku hirmu ei tundunud olevat. Tehti kiire temperatuuri ja vererõhu mõõtmine, pandi lipik ümber käe ja saadeti arsti vastuvõttu ootama, mis eeldatavasti võib tundide pikkuseks venida. Huvi pärast googeldasin kiirelt, mis tõbi siis diagnoositi, et Pronazoli vaja võtma hakata. Ei teagi kas nutta või naerda aga selgus, et mul on tupeseen😱😵 Tõele au andes tuleb tunnistada, et vahel leiab ravim kasutamist ka suu, kõri või muude limaskestade seenhaiguste või siis seljaaju või ajupõletiku puhul. Kaalusin tõsiselt kas jääda järgmise doktori juurde saatmist ootama või mitte, esmane diagnoos ei tundunud kuigi usaldusväärne võttes arvesse pisiasja, et mul endateada puudub eelmainitud naisterahva elund.

Enne kui otsusele jõudsin hüüti mu nimi, raske südamega tõusin ja riskisin. Juhatati meditsiiniaparatuuri täis ruumi ootama. Nats aja pärast saabus doktor, küsis kiirelt sama jutu üle, viskas pilgu peale ja konstateeris, et tegu "contact dermatitisega" ehk maakeeli tundmatu ainega otsesest kokkupuutest tingitud nahapõletikuga. Ohkasin kergendatult, vähemalt tupeseent ei üritatud vägisi tuvastama hakata. Küsisin kuidas seletada teist lainet punne kakspool nädalat peale Mehhikost lahkumist??? Hmm... selle peale ma ei mõelnudki köhatas arst, tegelikult pole selge millega tegu ja laborid jõuluvaheajal ei tööta. Saadan su edasi nahahaiguste haigla spetsi juurde, kahjuks on nemadki momendil jõulupuhkusel, uuel aastal peaksid helistama. Kas peaksin muretsema, et tegu nakkava tõvega urgitsesin edasi? Kui keegi perest pole veel haigeks jäänud siis vist mitte. Niikuinii momendil laboriuuringut teha ei saa, loodame et pole nakkav. Kokkuvõttes on selge, et jõulude ja muude pühade ajal on Kanadas nakkushaigustel pidu, sest nendega tegelemiseks ettenähtud spetsid jõulupuhkusel. Doktor kirjutas välja portsu rohtusid ja olingi vaba.

Koduteel astusin apteegist läbi. Apteeker imestas, jälle sina, no mida seekord soovid, käisin retseptid letti. Tunni aja pärast välja võttes hakkas selgitama, milleks miskit vaja. Oot moment, mul ei ole mingit seedimise probleemi, mille kuradi pärast maohappe vähendajat ja kõrvetiste vastast rohtu peaks võtma. No mis sul on? Näitasin käed ette: lööve, muud miskit. Las ma vaatan on ikka õige nimi retseptil. Oli küll, no ja ülejäänud kaks allergiavastased. Mul pole elus allergiat olnud. Kas preagu ka midagi võtad uuris apteeker hämmeldunult. Nojah, üleeelmine arst lasi ravikreemi välja kirjutada ja eelmine viirusevastase ravimi. Apteegitöötaja kratsis kukalt, need ravimid on igaüks iseasja vastu, ma pole küll arst aga ei mõista miks peaks sihukest kokteili sööma. Mis seal imestada vastasin, kõik arstid tunnistasid, et ei tea mis tõvega minu puhul tegu, ju siis kirjutasid parema äranägemise järgi igaks juhuks midagi umbes välja. Viimane vähemalt saatis spetsi juurde edasi, kui ma muidugi nii kaua vastu pean kuni nood puhkuselt suvatsevad naasta.
Võrreldes eelmise päevaga
on villid punasemaks läinud.

Kodus ladusin viis erinevat ravimit kapi peale ritta üritades jõuda arusaamisele, mida oleks mõistlik nendega ette võtta.
Betamethazone, Valacyclovir, Prednisone, Apo-Ranitidine, Diphenhydramine Hydrochloride 😱🙏
Selge, et kõiki viit ei ole mõtet neelama hakata. Kas võtaks tähestiku järjekorras, või paneks silmad kinni ja haaraks umbes, või uuriks millistel kahel ravimil on kõige ilusamad värvilised tabletid, ... 😵
Vaatasin veelkord oma punne-ville, jubedad olid aga mitte nii hullud, et peaks viite eri ravimit sisse mugima. Nii ei jää ju kõhtu ruumi jõuluprae jaoks. Ootan homseni ja vaatan kuidas asjad arenevad, vahepeal jätkan viirusvastase võtmist, millega reedel alustasin. Niikuinii neid rohtusid poleks kui täna EMO't ei külastanuks.
Pühapäev, 6:57PM

Huatulco Needus 2 - Taudihaige tööl

Tööl pildistatud villid, miks küll ei tahetud mu kätt suruda😨
22 Dec Laupäev
Öösel segas käepealsete sügelus magamist, paar korda ärkasin ja pidin natu sättima, enne kui uuesti magama jäin. Laupäeva hommikul oleks hea meelega edasi põõnanud, paraku oli liiga kahju puhkusepäeva niisama välja võtta. Pole ju vahet kus tukun ja sügelen, kodus või tööl, aga tööl saan selle eest vähemalt makstud. Muidu oli enesetunne hea, päris väljapuhanud vaatamata öistele ärkmistele. Riideid oli ebamugav selga tõmmata, sest villid-punnid vastu puutudes valulikud. Käepealsed punne päris tihedalt täis ja nahk suht pingul, rooli hoidsin kummagi käe näpuotstega, et ei peaks kätt rusikasse pannes täishaardega liialt näppe painutama.

Tööl läksin esimese asjana vetsu ja määrisin kabiinis kreemi peale. Villide-punnide kuiv ja kiskuv nahk läks pehmemaks andes nii kergendust. Küsisin kohe ülemuselt minimaalselt käte kasutamist nõudvat tööd näidates villid asitõenditena ette. Boss soovitas rahulikult võtta arvates, et ongi parem kui ma ei lähe masinate juurde operaatoreid hirmutama. Esimese poole päevast vahtisin niisama proovides aeg-ajalt puhkeruumis tukkuda. Paraku und ei tulnud, surfasin moblaga netis kuni patarei ähvardas tühjaks saada. Lõpuks hakkas kole igav, aja kiiremaks kuluks küsisin paar lihtsamat tööd. Muidu oli hea nokitseda aga kindaid äärmiselt tülikas kätte panna. Nii palju kui võimalik asjatasin paljakäsi, kindad vaid mõneks minutiks kui just hädavajalik.

Igavusest hirmutasin töökaaslasi igasugu hullude juttudega. Ühest tülikast tüübist, kellele pidevalt meeldib lobiseda, sain hoobilt lahti kui muuseas käed näitlikult lauale panin. Too jäi poole sõna pealt vait, vahtis ja küsis ehmunult, mis mul juhtus. Vastasin, et ei miskit hullu, mingi troopiline nakkushaigus, eile käisin arstil, too võttis koeproovi ning saatis laborisse uurimisele kuna polevat kunagi midagi sellist näinud. Jutupaunik, kel muidu komme monoloogide ajal ebamugavalt ligi tikkuda ja aeg-ajalt oma sõnade kinnituseks seljale patsutada või õlga tonksata, tõmbus viisaka distantsi peale. Kui olin paar korda köhinud ja lisanud, et muhkkatk pidi ainult rottide ja kirpudega mitte piisknakkusena levima, tuli tüübil mingi edasilükkamatu tööülesanne meelde: lahkus kiiruga kuuldeulatusest 😋

Pääsesin ka kohustuslikust käesurumisest heade jõulude soovimisel, kellelgi polnud tahtmist mu kätt pihku haarata, täiesti piisas verbaalsest suhtlusest. Kodus tuli pisem laps vastu marlimask näo ees ja andis mullegi hunniku, et ma jumala pärast kedagi ei nakataks. Panin plika rahustuseks kohusetundlikult pähe. Kui tegu lihtsalt nakkava tõvega oleksin selle kindlasti ammu juba nii vanemale tütrele kui kaasale edasi andnud. Kumbki ei näita vähimatki märki punni või villiminekust. Mul endal on hea enesetunne, söögiisu ja muidu positiivne olemine. Poleks silmaga nähtavaid punne ja hoogudena esinevat sügelemist võiks jõulupuhkuse algust paari õllega tähistada. Sügelemisega on sihuke lugu, et ehkki punne-ville hulgaliselt nii kätel kui jalgadel ja vähemal määral seljal ning kõhul, siis korraga sügeleb ainult pisike piirkond. Enamasti see, mida ärritad kas liigutamise või riietega vastuhõõrdumisega. Praegugi blogistades sügelevad ennekõike näpud ja pihud klaviatuuri toksimisest.
Laupäev 22 Dec 18:00

Õhtul kodus teistes valgustingimustes
Õhtupoolikul olid meil verivorsti tegemise talgud. Kaasale ja vanemale lapsele saabus appi sõbra tütar, keda igavusest üritasin hirmutada oma „zombi“ kätega. Paraku väga ei läinud peale, tegu Toronto Ülikooli laboris töötava bioloogia ala inimesega. Kuuldes, et kaks arsti polnud suutnud ära arvata, millega tegu arvas, et peaks ikkagi haiglast läbi astuma, äkki mingi vastik parasiit. Punnid-villid olid näidanud arenemise märke aga õhtul enam ei viitsi minna. Canada EMO järjekorrad on kuulsad: inimesed surevad seal vanadusse enne kui registreerimise jõuavad ära oodata, arsti jutule pääsemisest rääkimata. Öösel tahtsin magada oma voodis, mitte kusagil haigla ootetoas kõikvõimalikke nakkusi üles noppides. Huvi pärast uurisin korraliku luubiga, ega villides silmnähtavat elu pole arenenud. Ühele torkasin nööpnõelaga katki ja lasin vedelikust tühjaks, ei hakanud silma siplevaid kuivale jäänud ussikesi ega algloomasid. Öö mööduski õige rahulikult erilise sügelemiseta. Põnevaid unenägusid seevastu jagus: näiteks ühes käisin CIA's töövestlusel 😁

Sunday, January 13, 2019

Huatulco Needus 1 - Doktor Google

"Sääsepunnid" 12 Dets, külastasin tohtrit
Eelmise aasta "Mehhiko suveniir" postituses kirjutasin kaasatoodud lööbest. Teema uuesti üles tõstatamine, vihjab asjaolule, et minu suveniiri lugu sugugi nii lihtsalt ja kiirelt ei lõppenud. Selguse mõttes lisan järgnevalt olulisemad kuupäevad. "Huatulco needuse" lood kirjutasin pilve ajalise nihkega avaldamiseks. Kirjutamise momendil polnud olukorra areng selge, ei tahtnud kaaskodanikke hirmutada.

03 Dets Mehhikos kaljudel ronimas, saime mõlemad lapsega "kõrvetada" ilmselt mingilt taimelt kuna kõrvetust tundsime mitmes kohas korraga (mul vasakul jalal) aga ühtki putukat ei märganud. Kerge punetus ja sügelus, ei miskit märkimisväärset.
04 Dets Saabume Torontosse.
11 Dets Peale suusatamist järgmisel päeval punnid jalal ja sügelus.
12 Dets  Punnid  suurenevad,  muutuvad punasemaks, sügelus, lähen arstile.

Seega alles nädal peale Torontosse naasmist lõi nahalööve välja. Kannatasin paar päeva aga otsustasin siis igaks juhuks lasta arstil pilgu peale visata. Diagnoosi ei osatud panna, kirjutati mingi Betamethasone val 0.1% kreem välja, mida hakkasin kasutama.

Punnikobar põlvel 14 Dets
14 Dets Osa punne muutuvad väikesteks villideks, värvuvad tumepunaseks, sügelevad, kreemitan.
17 Dets Villid ja sügelus vähenesid, jäid punakad nahapaksendid.

Nädalavahetuseks (15-16 Dets) olin paar päeva enda „suveniire“ kreemitanud, ei tea kas oli kasu või ei, igatahes sügelus vähenes ja punnid-villid hakkasid tagasi tõmbama. Esmapäevaks vaid punased tumedad nahapaksendid, miski ei seganud suusamäele sõitmist. Kerge nohu ja köha ilmselt jahedast niiskest tuulest. Teisipäeval sutsu haiglane tunne, pole aga miskit hullu kui kurk ei valuta ja vaid nina märg ning paar köhatust. Kolmapäevaks taandus seegi, põrutasime mõlemad tütrega karatesse ja uhasime kaks tundi jutti. Mõnus üle pika aja parasjagu asjalikku füüsilist koormust.

20 Dets Neljapäeval avastasin, et kätele on ilmunud paar kahtlast punast täppi. Et nagu mis mõttes, kas mingi putukas hammustas, ei saa ju olla, et lööve uuesti tagasi tuleb. Õhtupoole oli selge: punased punnid suuremad ja kari pisemaid juurde tekkinud mõlema käe seljale ja jalalabadele.

Värsked villid 21 Dets
21 Dets Reedel töö juures tekkisid esimestele villid peale ja hakkasid segama, kindaid oli paha kanda. Käis hõõrus ühe suurema randmel punaseks ja valulikuks. Kodus avastasin, et ka käsivarred on värskete punnidega kaetud, seljalgi tundusid mõned olevat. Nägu ja kael siiski täiesti puhtad, õnneks polnud ka intiimsemates piirkondades kahtlasi arenguid märgata. Paremale jalale olid ilmunud punnid, üks eriti vastik varba vahele, mis käies muudkui hõõrus. 
Vastikult valulik punane vill randmel
Esialgse lööbega vasak jalg pea puhas, ainult vanad veel kumasid õrnalt. Kuradi jama, võtsin läpaka ette ja kukkusin tudeerima nahalöövet tekitavaid nakkushaigusi. Peale hulga tuntumate uurimist oli selge, et ühegi kirjeldus ei vasta sellele, mis minul. Kõige rohkem kattus järgneva kolme tõvega: leetrid, tuulerõuged ja tuulerõugete uuesti avaldumine (shingles). Lööbest tehtud fotode alusel oli suurim sarnasus tuulerõugetega. Paraku haiguse kulg ja kliiniline pilt osutusid täiesti erinevateks.

Leetrite puhul oleks pidanud lööve tekkima esiteks kõrvade taha või kaelale, mida pole siiani. Samuti puudusid algsed nähud tugeva palaviku, kuiva köha, valusa kurgu ja silmapõletiku näol. Nina oli tatine aga suusatamise ajal see normaalne. Samuti puudusid suu limaskestal iseloomulikud valged täpikesed. Seega leetrid viskasin kõrvale.
Tuulerõugete tüüpilistest sümptomitest: palavik, halb enesetunne, peavalu ja söögiisu kaotus polnud mul ühtegi. Samas lööbe punnide-villide arengu kirjeldus ja pildid kattusid minu omadega väga lähedaselt kuni viimase momendini: punased punnid, päev hiljem ilmub vill, veel päev ja vill läheb katki ning sellele ilmub koorik. Piltidel lausa kuivanud vere karva tumedad. Mul lihtsalt tundusid ära kuivavat, no ei kratsinud neid katki ka, ehkki isu oli. Uued punnid ilmuvad mitme päeva jooksul, kõigis kolmes staadiumis punne-ville võib koos leida – see osa klappis. Paraku rääkis vastu kaks mõjuvat fakti: esiteks ei haigestu tuulerõugetesse keegi, kes enne on seda põdenud (ema väitel olen väikelapsena põdenud, paar armigi alles), teiseks pidi täiskasvanutel haiguse kulg olema oluliselt ägedam, aga mul puudusid kõik ülejäänud sümptomid peale punnide.
Shingles puhul tegu uuesti aktiveerunud tuulerõugete viirusega. Kuna viirus pesitseb seljaajus ja ajus ning levib närvirakkude kaudu avaldub lööve ribana tavaliselt vaid ühel keha poolel (seljaajust välja tulevad närvid jaotuvad kehas ulatudes naha pinnale ribadena). Tüüpilistest sümptomitest puudus tugev valu ja valgustundlikkus ning ainult ühel pool avaldumine. Samuti palavik, väsimus ja halb enesetunne. Muidu oli punnide kirjeldus ja pildid sarnased minu omadele.

Ühegagi eelnevaist ei sobinud kokku haiguse kulu see osa, et teine laine esines rohkem kui nädal peale esimest. Kostab pigem mingi mikroorganismi moodi, kellel on mitu arengufaasi ja üks neist kutsub esile aktiivsed haigusnähud. Minu mõistus sai otsa, otsustasin uuesti tohtri poole pöörduda. Ootamist nats rohkem aga kasu suurt polnud. Üle vaatas teine arst, uuris ja puuris ning tunnistas lõpuks, et pole aimugi mis see olla võiks. Sisuliselt rääkis juttu mida olin ise lugenud, sümptomid ei kattu ühegi tema tuntud haigusega. Peaksin minema spetsialisti juurde. Spetsialisti juurde aga pole võimalik aega kinni panna enne jaanuari. Igaks juhuks võttis proovi tuulerõugete ja rõugete jaoks aga mainis muiates, et vastus tuleb alles nädala pärast ja selleks ajaks olen kas terve või kabelis. Lõpuks ütles tõsinedes, et kui lööve hullemaks läheb või enesetunne halvaks, peaksin otse EMO'sse minema, seal peavad ette võtma. Nüüd tuttu ja vaatame mis homme toob.
Reede 21 Dec 22:20

Kagami Biraki ja muudatused tööl.

Laupäeva Jaapani uue aasta pidulikule treeningule dojos sõitsin otse töölt. Rahvast oli Kagami Birakil ehk veidi vähem kui tavaliselt, dojo palav ja niiske raskest rabelemisest. Sain pool tunnikest kaasa teha katade massiesitluses. Osasid vähemtuntud katasid mäletasid mõned üksikud, hea tunne kui paar korda vaid minu tütred ja üks kaks vanemat senseid väljahüütud katat teadsid. 

Lühike hingetõmbepaus enne kui selle aasta uus kata ette võeti. Värvivööd hakkasid sensei Hiroshi juhendamisel "Saifat" õppima. Hombu peainstruktor sensei Daniel näitas mustadele vöödele ette "Sei San" kata. Nimi eesti keele seosega "seisan" hea lihtne meelde jätta😉 Kata suht lühike ja mitte eriti keeruline. Tunniga käisime läbi, pool tundi otsa kulus mälusse söövitamiseks ja olulisemate detailide lihvimiseks. Nüüd pole muud kui peab paar nädalat jutti iga päev harjutama, et ei ununeks nagu liiga mitme eelmisega juhtunud.

Panoraamfoto dojost Kagami Biraki ajal, toidulaud keskel.
Õhtusele koosistumisele tõi igaüks toitu ja jooki kaasa. Viisime kartulisalatit ja rosoljet, joogiks õlled ning mango mahla. Tore oli näha hulka vanemaid ja kaugemalt tulnud karatekaid. Laste vanale juhendajale andsime kaasa ülejäänud rosolje, mis tollele hullult meeldib. Lobisesin 
Sööme, joome, mängime Nintendoga ja lobiseme.
pikalt Jamaikast pärit karate sõbraga, kellega kaksteist aastat tagasi koos alustasime. Seljavigastuse pärast ei saa ta kahjuks enam aktiivselt trenni teha. Noored korjasid mingi moment oma Nintendod välja ning kukkusid põrandal istudes mängima. Pole miskit öelda, lapsed jäävad lasteks isegi kui vanust üle 20. Toitu jäi hullult üle, koju minnes võtsin pool karpi pizzat kaasa, hea hommikul kohvi kõrvale ampsata. Lõpetuseks ei saa märkimata jätta, et tegu esimese Kagami Birakiga, kus siinse klubi asutaja väljaspool jaapanit kõrgeima musta vöö omanik shihan Tsumura, ei osale. Ta läks juba detsembris operatsioonile, taastumine võtab kõrges vanuses aega.

Neljapäeval selgus, et 8 aastasest ametiühingu staazhist ei piisa päevases vahetuses töötamiseks. Tegelikult minu tasemel isegi kümneaastasest, ja jupijumalatel 25 aastast. Nimelt puksiti 10 aastase staazhiga kaasspets koos minu ja kuue teise tüübiga hommikusest vahetusest välja, mu 25 aastat firmas olnud otsene ülemus läks pärastlõunasesse. Vähemalt polnud ma viimane, kes vahetusest lendas. Aga optimist nagu ma olen, kohe leidsin ka positiivseid külgi, millest oluliseim on hommikune uni. Ehkki olen aastatega harjunud, on kella viie ajal tõusmine ikka paras tüütus. Ega ma muidu nädalavahetustel mõnuga kümneni voodis lebota. Eelistasin pärastlõunast, öösel töötamine pole minu rida: kõrgem palk ja pikem puhkus ei kompenseeri pidevat uimasust. Kuna olen suht kõrgel kohal pärastlõunases, peaks suvepuhkuse kinnipanemine palju paindlikumaks osutuma. Ahjaa palk tõusis ka sutsu.

Negatiivsetest momentidest kella kahe ajal tööle sõitmise liiklus kardetavasti tihedam, seal kaotan oma 15 minti. Kümne ajal tagasi tulles peaks ok olema. Pealelõunane tööl käimine lõikab ära kaks karate trennipäeva, esmaspäeval siiski saan minna. Õnneks on meil kodus pisike dojo, eks peab omal käel seal korrapäraselt harjutama hakkama. Karta on, et enese sundimine täiega treenimiseks ei saa lihtne olema. Laskmas ei saa ka nii tihti käia kui varem ja ronimise pean hommikupoolikule ümber häälestama (niipea kui küünarnukk lubab). Suusatamine ainus, mis ei kannata. Tegelt pole põhjust kurta, sest ennekuulmatu, et meie firmas oleks esimesed kaheksa aastat keegi hommikuvahetuses saanud töötada. Oluline, et ajal kui lapsed väikesed, sai nendega maksimaalselt koos olla. Kokkuvõttes pole mul enam teab mis kaua pensini jäänud, aastaid vähem kui ühe käe sõrmi.

Wednesday, January 9, 2019

Laste edusammud

Esiteks saabus noorem plika rõõmsalt koju. Täna oli alles tütre kolmas päev, ülemus kutsus oma kabinetti ja küsis nats murelikuks muutunud lapselt pangaarve numbrit. Mitte selleks, et lõhutud aparatuuri eest raha sisse nõuda vaid hoopis saamaks infi kuhu töötasu üle kanda. Ametlikult on tegu tasuta praktikaga ja tavaliselt selle eest praktikante ei tasustata. Tütarlaps sai kiita, et olevat üks paremaid praktikante, kes neil kunagi olnud. Juba anti kätte päris patsientide jaoks ette nähtud tööd. Töökaaslased olid hakanud vihjama, et peaks vahepeal ikka puhkepause ka võtma. Loodetavasti andestatakse uuele õpilasele liigne usinus 😅 Igatahes on laps hirmus õnnelik, ikkagi esimene palk erialase töö eest. Tegin nalja, et kui juba palka saab peab hakkama üüri maksma, või vähemalt issile reedeõhtuti kasti õlut tooma 😜🍺

Vanem tütar helistas õhtupoole, et ei jõua karatesse ja küsis kas ma nägin AMD esitlust aasta maailma tähtsamail tehnoloogiamessil CES 2019 Las Vegases. Polnud veel jõudnud nii, et plika sai ise jagada uudist: lisaks paljudele teistele riistvara uudistele oli ka tema meeskonna tööd tutvustatud. Lähemalt ei hakka siin rääkima, ei tea minagi täpselt millega ta tegeleb. Ainult et koostöö käib Googlega viimase andmekeskuste haldamise ja riistvaraga varustamise juures. Arengusuunaks on töömahukas andmetöötlus pilve üle kolida, kus võimsad andmekeskused suudavad palju efektiivsemalt funksida. Seda on võimaldanud viimasel ajal kasutusele võetud meeletud andmeside kiirused. Viimastel päevadel on laps alles hilja õhtul koju jõudnud, sest lisaks tavalsiele tööle hakkas ka uusi oskusi juurde õppima.

Monday, January 7, 2019

Nokitsemise nädalavahetus.

Kaalulangetaja kiusatus, 2 kilone loomalihakäntsakas 😷
Päris hea oli aasta esimene nädalavahetus lõdvalt võtta. Esialgu küll plaanis suusatama sõita kuid lumeolud mäel polnud suuremad asjad, (frozen machine groomed granular) maakeeli masinaga laiali aetud jääpuru puhta jää laikudel. Sihuke pind eeldab superteravaid rante, mul viimane teritamine eelmine märts :P Ilm polnud kah kiita, lörtsi ja vihmaga pole just kõige nauditavam mäel kihutada. Seega lebotasime kodus, küll tuleb neid suusailmasid veel, jaanuari algus alles käes. Seni on talv keskmisest hulka soem olnud, loodetavasti pöörab peagi külmaks ja keerab lumekraanid täiega valla.

Aasta pildid sai varuandmekandjatele üle panna. Paranoiline nagu ma olen, fotodest ja tähtsamatest dokumentidest on kolm koopiat. Kaks neist erinevate väliste mälukandjate peal, üht uuendan iga kuu, teist aasta algul. Kui moblas istuvad failid kah arvesse võtta on lausa neli koopiat. Tänu eelmainitud asjaolule pole mul kunagi midagi kaduma läinud. Kõige naljakam, et seni on alati arvuti või läpakas välja vahetatud enne kui kõvaketas otsad annab. Kogu arvutiomamise aja jooksul on üks kõvaketas kinni jooksnud, seegi polnud enam aktiivses kasutuses, lihtsalt istus arvutis kuna ei olnud viitsinud teist välja võtta. Tundes Murphy seadust: kõvaketta avarii või muu jama juhtub niipea kui esimest korda jätad koopiad tegemata või lükkad edasi. Terve pere Eesti telefonikaardid kah uuendatud, nüüd suveni mureta.

Pühapäeva hommikune kaalumine andis märku, et inimorganism on suht pika inertsiga süsteem. Aastavahetuse ja selle järgse pugimise tulemus avaldus ilmekalt kaaluekraanile ilmunud numbrites: 84.7kg veel 300g eelmisele pühapäevale otsas. Samas kaldun arvama ja lootma, et jõulu-uusaasta nädalate 600 grammine kaalukasv on kesmise kodanikuga võrreldes pigem tühine. Eile olin just jõudnud vastu võtta otsuse, et aitab õhtusest pugimisest. Tulin altkorruselt fotode kopeerimiselt, juba trepil ninna tungiv vasika ahjuprae lõhn lõi pildi eest. Lisaks oli kaasa avastanud nipi, kuidas Kanada keedukartuleid saab valmistada nii, et nood maitsevad oivalised nagu oleks Eestist imporditud. Sellisele rünnakule ei suutnud vastu panna ja õhtusöögi piiarmine liikus sujuvalt edasi esmaspäevale.

Mu Mehhikost pärit suveniirid nahalööbe näol on kadunud. Mingisigune nahapaksend põlvel ja säärel originaalsete "kõrvetuskohtade" peale alles jäänud. Eriti ei märka enam, aga kui uimase peaga korraks kratsin, hakkab uuesti sügelema. Täna panin aja kinni perearstile, lihtsalt huvi pärast tahaks teada saada, millega kokkuvõttes tegu oli. Vaevalt tema oskab öelda, kuid troopiliste tõvede spetsi poole ei saa niisama pöörduda, vaja saatekirja perearstilt. Iseenesest oli viimane kuu õige põnev aeg kui organismi närib midagi, mille kohta iga arst ise arvamust omab ja kokkuvõttes tegelikult keegi ei tea millega tegu. Otsustasin haiguslugu kirjutada kuuajase nihkega, et vanemaid mitte liialt hirmutada ja asjatult muretsema panna.

Friday, January 4, 2019

"Minu president"



P.S. Täispikkuses intervjuu vaatamiseks klikkige järgnevale lingile

Ma ikka kipun ajast maha jääma, nägin seda intervjuud enne jõule netis, aga polnud aega kuulata. Täna läpaka taga istudes tõmbas kaasa saate ekraanile, hea oli, muidu ilmselt polekski vaadanud. Mis ma oskan kosta, äärmiselt tark ja intelligentne naine, kuulake ise. Presidendiks vist liiga tark, miks muidu osa rahvast viriseb. Eestil on ikka hullult vedanud presidentidega, kõik on olnud asjalikud. Rüütel ehk uue iseseisvusaja kõige nõrgem riigijuht aga ega temalegi midagi suurt ette heita pole.

Thursday, January 3, 2019

Kosmoseuudiseid

Hiinakad Kuu tagaküljel
Kosmoseuudiseid tuleb aasta algul nagu saelaudu Vändrast. Hiinlased maandasid oma aparaadi kuu tagaküljele. Tehniliselt pole tegu teab mis suure saavutusega kui võrrelda poole sajandi taguse inimese kuule jõudmisega. Piludele oli see au ja uhkuse küsimus ning võimalus oma tehnoloogilist võimekust demonstreerida. Momendil on kosmosevaldkonnas USA ja Venemaa veel pikalt ees kuid Hiinakad lähenevad jõudsalt. Arvestades nende majanduslikku potensiaali ja kiirelt kasvavat tehnoloogilist oskust pole kaugel aeg kui Venemaast mööda minnakse. Eriti olukorras, kus mitte just roosilises majanduslikus olukorras viibiv Kreml peab otsustama, kas toetada rohkem kosmoseprogrammi või sõjatööstust, mõlemat ei jõua. Tõenäoliselt jääb peale viimane, sest suudab otseselt pikendada rezhiimi eluiga samas kui kosmosevärk venkude arust vaid propagandistliku väärtusega.

Täna oli ka kolmas ja mõneks ajaks viimane New Horizons pressikonverents. Mingeid suuri uudisi ei avalikustatud, saime veidi selgema foto Ultima Thulest, mis oli vahepeal end jõudnud pöörata. Kosmosesond jõuab täna maa pealt vaadatuna päikese taha, mistõttu andmete allalaadimine peatatakse viieks päevaks. Uusi teravamaid pilte ja infot taevakeha koostise ning muude omaduste kohta hakkame saama järgmisel nädalal. Kõigi andmete maale saatmine võtab aega kuid. Juba on alanud uue sihtmärgi otsimine, sest sondi tuumapatarei peab vastu aastaid, kõik süsteemid on hea tervise juures ja isegi kütust jagub kursi korrigeerimiseks.

Hommik Anuga ja Seltsimees Laps

"Hommik Anuga" saade, mida tahtsin lühidalt mainida oli eetris eelmine aasta. Saates külas neli välismaalt Eestisse tagasi asunud naist, kes rääkisid oma muljetest, tunnetest ja kogemustest. Ses suhtes huvitav, et täiesti samastusin nendega ja muudkui noogutasin kaasa. Tõepoolest, ega enne ei saa aru kui hea on Eestis kui mõnda aega pole väljaspool elanud. Paljud asjad, mis kodumaal enesestmõistetavad või tasuta puuduvad hoopis või maksavad välismaal hingehinda. Palga numbrilise suuruse tasakaalustab möödapääsmatute kulutuste suurus, elukeskkond tihtipeale nigelam, elukvaliteet teistsugune. Palju sõltub sellest, mida hindad, mida tähtsaks pead. Ma ei hakka pikalt heietama, kes tahab võib ise järgi vaadata.

Seltsimees Laps oli esimese õhtul telekas. Polnud eriti huvitatud sellest filmist aga viisakusest istusin kaasa kõrvale ja ei kahetsenud. Kuram, ei tea kas olen vanast peast sentimentaalseks läinud või lõi mingi allergia välja aga ei saa salata, kohati kiskus silma niiskeks. Sündmused toimuvad küll enne minu aega, kuid olen piisavalt kuulnud lugusid ja lugenud memuaare, et olukorda mõista. Noh tegelikult päris süvitsi vist suudavad mõista ainult need, kes ise need ajad üle elanud. Näitlejatöö oli ikka super hea, eriti üllatav, et nii pisike plika suudab osasse sisse elada ja nii veenvalt esitada.

Paar detaili tuli elavalt meelde, minul oli ka kunagi see võtmega üles keeratav nokkiv kana :) Oktoobrilapseks saades tulin uhkelt koju märki näitama, kummaliselt külm suhtumine ja vanaisa pilk jäid meelde. Sain ilma seletamata aru, et midagi on valesti. Koolis hoidsin edaspidi märki kotis ja kandsin rinnas vaid siis kui õpetaja käskis. Teises klassis joonistasin Pika Hermanni torni sini-must-valge, mille eest tuli seletusi anda. Filmi vaadates kipub vägisi pähe mõte, kas tõesti selline jaburus ja julmus nagu NL sai eksisteerida. Kahjuks sai ja püsis, isegi noorusaeg ju veedetud riigis, mida juhtis "rahva au ja uhkus" kommunistlik partei 😜

Huvitav paralleel on sakslaste ja venelaste suhtumisel eelmise sajandi keskpaiga ajalukku. Sakslased sõja kaotajatena on suures enamuses oma pattusid tunnistanud ja need hukka mõistnud samas kui venelased suuresti lääneriikide abiga võitja poolel lõpetanutena ülistavad verise diktaatori rezhiimi. Praeguse vargapealiku juhtimisel lausa riikliku poliitikana. Teise paralleeli võib inglastega tuua, kes õige valulikult oma koloniaalimpeeriumi lagunemist üle elasid. Venelastel veelgi raskem kunagistest kolooniatest loobuda, need pole mitte mere taga vaid siinsamas piiri ääres. Eriti vihaseks ajab fakt, et mitmed endised alamad on hulga edukamad kui emamaa. Vaatamata meeletutele sõjalistele kulutustele on nad ilmselt hakanud ka ise aru saama, et toore jõuga kolooniate tagasivallutamine ja eriti võimu all hoidmine läheb liiga kalliks maksma. Tee või tina aga endine suurvõim kipub taanduma lokaalseks rusikatega vehkivaks kiusupunniks. Tegelikku strateegilist ohtu kujutavat, jõudsalt kasvavat ja jõusaalis muskleid treenivat pilusilmset naabripoissi üritatakse Kremlis mitte märgata. 

Wednesday, January 2, 2019

Aastavahetuspidu

Üle ei tea mitme aasta korraldasime meie pool suurema peo. Suurem muidugi suhtelises mõttes, sest viimastel aastatel oleme vana aastat ära saatnud koos kohaliku eestlaste pere ja veel ühe kahe külalisega. Suviste massiürituste ajal tavaliselt Eestis viibitud. Mõte tuli detsembris tütrega suusatamas käies, kaasa toetas ideed ja nii me helistasimegi karjale vanadele tuttavatele. Kui kuulsin paljud kutsutud, ehmusin veidi: meil pole nii palju toolegi. Kaasa rahustas: saame hakkama, juhtides mu tähelepanu tõigale, et uuele diivanile võib ka istuda. Põhiettevalmistused toiduvaaritamise näol tehti naispere poolt kolmekümnendal, aasta viimasele päevale jäi vaid vormistamine ja tubade korrastamine.

Lapsed 10 aastat tagasi
Ikka istuvad oma kambaga keldris
Jämmi taustal jooksis ETV aastavahetuse programm. Ärapanija oli kõige ägedam. Presidendi kõne asjalik, hullult segas paugutamine tagaplaanil. Presidendina oleks saatnud julgeolekumeeskonna paugutajaid rajalt maha võtma. Ei saanudki aru kas oli nii mõeldudki, lasid mõned tüübid protestimärgiks kõne ajal ilutulestikku või olid pürotehnikud liiga palju kesvamärjukest pruukinud ja ajasid kellaaja segi.

Kurrat: vanainimeste istumine, aga mõned pole muutunud, isegi riided samad 😆 
Rahvast tuligi üle kahekümne, noorem seltskond haaras näksi ja joogid ning kobis allakorrusele filme vaatama või videomänge mängima. Rosolje ja kartulisalat maitsesid hästi, külaliste pasteet, küpsetised, näksid - pugisime nagu ennevanasti. Külmik sööki nii täis, et õlu ei mahtunud - seisis kenasti õues paarikraadise vihma käes külmas. Ekraanile striimisime ETV aastavahetuse programmi, kui Eesti aja järgi liiga hiliseks kiskus sai varem tulnud põnevamaid saateid järelvaadata. Kanada aastavahetuse eel korkisime shampad ja kallasime välja, et saaks kohaliku kombe kohaselt kokku lööma hakata kui kell kukub. Minu mäletamist mööda Eestis korgiti pauguga täpselt kell 12 öösel, aga kõrgemad võimud andsid korralduse jook selleks ajaks juba välja kallata.

Aasta oli siis 2008 ...
... ja sama kamp 2018
Peab nentima, et eelmisest peost on veidi vett merre voolanud ja vahepeal seltskonna säde natu tuhmunud. Keegi laual tantsu ei vihtunud ning esimesed hakkasid pool tundi peale aastavahetust lahkuma, üle kahe ei pidanud keegi meie põlvkonnast vastu. Kui vanad läind tulid noored üles ja võtsid peo üle lubades mitte väga palju kära teha. Pole aimugi, kas ka sõna pidasid, sest kukkusin voodisse ja magasin ühe hooga kümneni. Unes nägin hommikupoole toredat malevaaegset elu. Ju oli jätnud jälje Riisalu esinemine Meie Mehega.

"Lumememm" kosmoses

Tänasel NASA pressikonverentsil kohe näha, et fotosessioon oli õnnestunud, tüübid ei suutnud kuidagi naerunägu varjata. Tegu pole mitte keeglimehikese vaid hoopis lumememmega. Esimesed keskmise lahutusvõimega pildid pakkusid tavakodanikule üllatuse. Asjatundjate sõnul vaid kinnitasid üht levinumat päikesesüsteemi ja planeeditekke teooriat. Tekkemehhanism vaieldamatult selge, sest ainult aeglase materjali kogunemisega said tekkida nii väikesed kerajad objektid ja vaid väga aeglase kokkupõrke kiiruse juures eeldatavalt nõrgalt seotud materjalist kerad ise terveks jääda. Seni on nähtud mitmeid kaksiksüsteeme kuid kas teineteise ümber tiirlevatena või väga tugevalt ühendatuna. Ultima Thule kujutab endast suht väikese kokkupuutepinnaga ühendatud kaht enam-vähem kerajat objekti, mahusuhtega umbes üks kolmele.

Nii suurem kera Ultima kui väiksem Thule on kergelt loperguseks "nätsutatud", perfektsest ellipsoidist erinevate "mägede" ja "orgude" kõrgusevahe üle kilomeetri. 
Värvi poolest tuhmilt pruunikas punane, sarnaneb Pluuto kaaslase Charoni pinna tumedamale osale. Mis põhjuseks peaks selguma homme kui saadakse andmed taevakeha koostise kohta. Silmnähtavaid kraatreid ja üldse teravama piirjoonega pinnavorme pole näha. Üheks põhjuseks foto suund: päike otse seljatagant, varjusid nii ei teki. Heledamad ja tumedamad alad võivad olla kas erineva koostise või erineva suurusega materjalist. Kokkupuutepind "kaelal" oluliselt heledam, ilmseks põhjuseks sinna varisenud materjali peenem puiste. Kael muidugi madalaima gravitatsioonipotensiaaliga, mistõttu lahtine või nõrgalt seotud materjal veereb/langeb sinna.

Tuesday, January 1, 2019

Aasta 2018 üheksas pildis.

Kaasa eeskujul lasin Instal määrata oma eelmise insta üheksa populaarsemat pilti. Huvitav näha mida teised minu eelmisest aastast kiiduväärilisena leiavad. Erilist üllatust polnud, kajastust leidsid nii hobid, külastatud kohad kui ka tähtsad kaaskulgejad. Muidugi mitte kõik ja võib-olla mitte kõige täpsemas järjekorras. Hobidest nii karate, suusatamine, reisimine kui logelemine said kaaskodanike kiiduavalduste osaliseks. Välja jäid ainukesena sel aastal avastatud ronimine, põhjuseks ehk vähene aktiivsus seoses teisel korral vigastada saanud küünarnuki kõõlusega. Samuti ei peetud matkamist piisavalt põnevaks, aga tõele au andes, ega ma saanud see aasta nii palju matkata kui oleks soovinud, pildistamisest rääkimata.

Lapsed said mõlemad tunnustatud, kaasa paraku millegi pärast üheksa pildi peal ei figureerinud. Enda ja tema õigustuseks peaks mainima, et esiteks ei kipu ta eriti pildile ja teiseks ei olnud ka mind jäädvustatud tema üheksa pildi peal - seega võrdsus majas ;) Torontost neli pilti, nii kohalikust Jaapani restost kui tagaaiast. Mehhikost kaks maastikufotot, Kreekast laeva pealt noorema plikaga ja Eestist Rummu karjäärist luigepere pilt, mida pean ise kõikse õnnestunumaks fotograafilise külje pealt. Aasta oli igati äge, ega muud kui vähemalt sama ootan järgmiselt. Peaasi, et ei korja mõnda soovimatut suveniiri reisudelt kaasa 😜

Ultima Thule

Kunstniku ettekujutus Ultima Thulest, enne tegelikku fotot.
Põnev näha kui erinev on tegelikkus võrreldes ettekujutatuga.
Nillisin aastalõpu peost üle jäänud Martini Asti shampat ja vaatasin NASA TV otseülekannet New Horizons projekti uue teetähise saavutamise puhul. Kesköö paiku kihutas kosmosesond 51000 km/h mööda seni kõige kaugemast objektist, mida inimkond suuteline lähemalt uurima. Taevakeha ise asub nii kaugel, et valguskiirusel kulgevatel raadiosignaalidel võtab 6 tundi aega maale jõudmiseks. Seega olid kõik eksperimendid tehtud ja fotod võetud ehkki pole selge kui hästi need õnnestusid, sest äärmiselt aeglase andmeside seansi esimesed signaalid olid alles poolel teel maa suunas. Hämmastavaim kuidas üldse on võimalik 15watise saatejaamaga (tavaline elektripirn 60w) edastada loetavaid signaale 6.6 miljardi kilomeetri kaugusele.

Kahe päeva eest tehtud fotod Ultima Thulest
Pressikonverentsil anti infot paari olulise momendi kohta. Esiteks on sond ikka elus ja terve, nagu võis otsustada kohe peale Ultima Thulest möödumist saadetud signaali põhjal. Lisaks avalikustati esimesed lähenemisel tehtud fotod, mis koosnesid rohkem kui paarist kolmest pikslist. Peale fototöötlust oli üsna kindel, et tegu kas kahe üksteisega kokkupuutes oleva keeglimehikest meenutava objekti või siis äärmiselt lähestikku ühise raskuskeskme ümber pöörleva asteroidiga. Pöörlemistelje suund seletab vaadeldud minimaalset valgustugevuse muutumist, pöörlemissagedus kas 15 või 30 tundi.

Eilne viimane lähenemisel tehtud foto ja selle põhjal koostatud mudel
Pressikonverentsil esitati hulk küsimusi võimalike tulemuste ja esimeste piltide saabumise aja kohta. Kõrg resolutsioonis fotod tehakse suht lühikese aja jooksul kui sond Ultima Thulest mööda kihutab. Sellisel kiirusel on äärmiselt oluline tabada fotografeerimise moment täpselt, muidu lihtsalt pildistad tühja kosmost. Analoogia oleks autoaknast mööda vilksatava posti fotole tabamine kuid sondi 51000 km/h kiirus võrreldamatult suurem kui auto 100 km/h. Suurendamaks mingigi kujutise saamise võimalust pöörab kaamera end õiges suunas ning teeb seeria pilte nagu mobla spordirezhiimis. Mind jäi kummitama võimalus, et pöörlemisteljega samas suunas mööduv kaamera võib halva õnne korral saada suht kesised pildid, kus üks objektidest võib teise suures osas või isegi täielikult varjata. Noh nagu konti otsa poolt pildistades ei saa sa eriti head ettekujutust kondist.

Aga nagu New Horizons meeskonna juht ütles, nad on kannatlikud, sest harjunud ootama aastaid. Projekti esitlus ja kinnitamine võttis viis aastat, sondi ehitamine veel aastaid, Ultima Thuleni jõudmiseks kulus 13 aastat. Homme peaks jõudma meieni esimesed madala lahutsuvõimega pildid möödalennu momendist, ootame küüsi närides.