Calvados, ronimine, lumi.

Talv - viimaks ometi, nagu tütar õnnelikult ohkas

Kallasin endale natu calvadost ja hakkasin blogistama. Tulin just ronimast, esimest korda üle pika aja oli õige lahe. Valisin radasid, mis liiga palju rippumist ei eeldanud. Soojenduseks ronisin hulga algajate omasid ja V0'e, patuga pooleks tegin ühe hullult tasakaalu eeldava v2 ära. Olen oma valuliku vasaku küünarnuki pärast pikalt oodanud, samas kaua sa ootad, pea pool aastat juba möödas, ronipapud lähevad veel hallitama. Ei teagi, miks paremaks ei lähe, õnneks halvemaks ka mitte. Karatel võib oma mõju olla, löögid panevad küünarliigesele kinnitunud kõõlusele pidevalt koormust. Üritan küll poole jõuga lüüa aga vahepeal läheb meelest ja siis annab kohe tunda. Kui parem küünarnukk ka hellaks läks otsustasin: pole vahet ja kobisin tütrega seinale. Boulderz klubis on sihuke tore diil, et poolteist tundi enne kinnipanemist saad poole hinnaga sisse. 10 euri tundub mulle õige soodne, momendil ei julge ja ei jõua niikuinii kauem seinal kõõluda. Kõrged altjulgestust eeldavad seinad tunduvad ägedamad kui madalal turnimine. Samas on proovimiseks ja algelise tehnika omamiseks esialgu mõnemeetrine sein parim lahendus. 

Calvadose juurde tagasi tulles: niipea kui nektar keelt puudutab tuleb noorus meelde. Täpsemalt keskkooli aeg kui sai sõpradega koos Remarque lugeda ja raamatust innustust saades kusagilt isegi vene ajal calvados välja võlutud. Nii me siis limpsisime calvadost ja lahendasime maailma probleeme: alates tüdrukutest ja lõpetades ufolaste ning maailmapoliitikaga. Aeg oli selline, et isegi teismelised poliitikas ja ajaloos asjatundjad, vähemalt enda arust. Sai ju kuulatud Ameerika Häält, vaadatud Soome telekat ja loetud keelatud kirjandust. Kõike seda ausalt arutada julgesime tol ajal vaid lähimas sõpruskonnas, mis minu puhul koosnes kolmest marurahvuslikult meelestatud noorukist. Mõlema sõbraga saame ikka veel iga aasta kokku ehkki elame kõik erinevates riikides. 

Massinal keris 140000 ette, peagi aeg pensile saata

Täna tuli lõpuks esimene asjalik lumi maha. Inimesed ümberringi hädaldavad aga mulle meeldib, isegi autoga sõita meeldib libedal teel. Hõreda liiklusega kohtades sunnin masina libisema ja kujutan ette, et sõidan rallit. No mitte päriselt aga tõepoolest on hoopis ägedam kui tuimalt liiklusummikus venida. Tüütuks teevad olukorra juhid, kes sõidustiili põhjal otsustades on elus ilmselt esimest korda lund näinud. Kulgevad kiirteel neljakümnega või linnatänaval seitsmekümnega. Ronimast tulles oli tee kõva valge lumega kaetud ja liiklus pea olematu, tegin tütrele veidi märvikõdi tema auto roolis olles külglibisemist demonstreerides. Homseks läheb nii külmaks, et suusatama vist ei kipu: tuule indeksiga pidavat õues alla kolmekümne miinuskraadi tunne olema. Lõpuks ometi päris talv. Isegi kutsad kaifivad lund, ainult papude kandmine ei istu, Koko peidab end ära kui kaasa papud välja võtab :D