Friday, February 8, 2019

Kriminaalid parteides - tegelik või pseudoprobleem

Partei on meie ajastu au uhkus ja südametunnistus 😂
Sarnase plakati pihta viskasin koolipoisina tindipoti.
Seadusekuuleka kodanikuna eriti ei ehmunud kui nägin siseministeeriumilt e-maili postkasti kukkunud kirja. Valijakaardi olid teised välja saatnud. Tahes või tahtmata ajab see valimiseelne komejant uksest ja aknast sisse. Kohati ilmub isegi huvitavaid artikleid massimeedias. Paraku kui tähelepanelikult silmitseda kumab nii mõnedegi taga kellegi suunda osutav karvane käsi. Paratamatult jäi silma artikliseeria kohtulikult karistatud parteiliikmete nimekirjaga. Sealhulgas oli osavalt kõigi parteide kurjategijatest juttu, et ei tekkiks kahtlust mingis kallutatuses. Selliseid lugusid lugedes jääb tavakodanikul mulje, et kõik parteid on kurjategijatest pungil, pole vahet millist valid, seega milleks üldse valima minna. Demokraatliku valimisprotsessi usalduse õõnestamisega on idanaaber enam või vähem edukalt juba pikemat aega tegelenud. Millega ma ei taha väita, et ajakirjanikud oleks agendid, lihtsalt neid on mugav õigel momendil ära kasutada nii et nood isegi aru ei saa. Samas võib pikemas plaanis kogu loost positiivne tulem välja kooruda kui edaspidi parteid kriminaalidesse põhimõttekindlalt suhtuma hakkaksid.

Järgnevalt siis kriminaalide (inimesed kellele kohus on määranud kriminaalkaristuse) hulk ja protsent liikmeskonnas parteide kaupa:

Vabaerakond 30 – 5%
Keskerakond 600 – 4%
Reformierakond 500 – 4%
EKRE 350 – 4%
Isamaa 290 – 3,5%
Sotsiaaldemokraadid 190 – 3%
Eesti 200 alla kümne – 1,5%

Ainuüksi pättide arv erakondade kaupa on aukartustäratav. Ehkki paljud nimekirjas suhteliselt madala astme kuritegudega leidub ka tõelisi pärle alates mõrvas osalenutega ja lõpetades pedofiilidega, vahepeale jääb hulgaliselt tavalisi röövleid, vargad, huligaane ja muidu kelme. Kas ma olen tõepoolest kole sinisilmne kui leian, et iga endast lugupidav erakond peaks välistama liikmeks astumisel Eesti Vabariigi ajal toimunud kriminaalkaristuse saanu. Paraku nagu selgub, selliseid erakondi Eestis ei leidu. Ometigi on soovi korral karistusregistri väljavõtte küsimine kandidaadilt lihtsamast lihtsam toiming - välisriiki pikemaajalise viisa saamiseks tuleb seda kodanikul tihtipeale teha. Leian, et mul on õigus nõuda kurjategijatesse suhtumise osas täielikku läbipaistvust ja kiiret tegutsemist erakonnalt kellele hääle annan.

Kõige põhimõttelisemalt ja sealhulgas tasakaalukamalt tegutses EKRE, kellesse muidu suhtun tõsise skepsisega. Samas ainuüksi fakt, et pead 201 liiget välja viskama tekitab küsimuse, mis inimesed seal koos on. Kesikute hulgast on välja visatud või lahkunud 50 ringis, seega natu üle 10% kriminaalidest - mitte eriti usaldusttekitav käitumine.  Eriti kui võtta arvesse, et põhikirja alusel tuleks kehtiva kriminaalkaristusega tüübid liikmeskonnast välja arvata. Mida neilt oodata kui isegi oma põhikirja ei järgita. Reform pole veel midagi ette võtnud, neil puudub põhikirjas punkt, mis annaks kriminaalide asjus juhiseid - tõsiselt pettumust valmistav. Väidetavalt siiski on hakatud tegutsema, et edaspidi oleks selge liikmete ja kandidaatide õiguslik taust - valimistele mõeldes nagu hiljavõitu. Sotsid ja Isamaa arutavad probleemi järgmine nädal - kahetsusväärne viivitamine. Suurima kriminaalide protsentuaalse esindatusega Vabaerakonna esimehe vabandus kõlab ükskõikselt: mõned on eksinud aga eksimuse heastanud. Samas pani ta hea killu, mida võiks lausa valimisloosungina kasutada: "Kui erakonna nimekiri kattub suures osas Murru vilistlaskoguga peaks valijal tekkima küsimusi" 😁

Minu arvamus on siinkohal kompromissitu. Erakonda, mida toetan ei tohiks kuuluda kindlasti keegi, kes kannab kehtivat kriminaalkaristust. Uurimise all olijate erakonna liikmelisus tuleks peatada kohtulahendi selgumiseni. Juba kantud karistuse koha pealt välistaks kõik raskete kuritegude eest karistatud. Kergemate seaduserikkumiste puhul eeldaks personaalset lähenemist. Näiteks kiiruseületamised, parkimistrahvid või teismeliseea lollused oleks andestatavad. Samas on mul õige raske kui mitte võimatu usaldada inimest, kes mõistetud süüdi varguse, röövimise, vägivaldse kuriteo, kelmuse ja terve hulga muude mulle personaalselt vastuvõetamatute ja isiksust iseloomustavate tegevuste eest. Seaduse silmis võivad nad peale karistuse kandmist puhtad olla aga samas majas või trepikojas ei tahaks nendega elada rääkimata koos "luurele minekust" või nende valimisest mingilegi vastutavale ametikohale.

7 comments:

  1. Mul oli seda artikliseeriat lugedes täpselt vastupidine küsimus. Kas kurjategijal ei olegi õigust maailmavaatele? Kas kurjategija ei või liituda oma huvide kaitseks mõne parteiga?
    Et oleks kehvemad valvekaamerad, et kriminaliseerimine algaks kõrgemast summast v vanusest jne
    Miks on nende parteiline kuuluvus taunitav. Peab ta siis maffiasse kuuluma et oma huvisid kaitsta?
    Ja millal parteist välja peab astuma. Siis kui süüdi mõistetakse või juba kuritegu planeerides?

    Indigoaalane

    ReplyDelete
    Replies
    1. mhmh, eriti selle valguses, et Eesti õigus kannatab ülekriminaliseerimise all.

      Delete
    2. või no ütleme, ülekriminaliseerimise teemat korraks unustades - kui meil on endine kurjategija, kes on asunud õigele teele (võtame näiteks kasvõi Avo Üpruse), siis tal on ilmselt sellest, mis aitab kurjategijatel korralikuks inimeseks hakata, parem ettekujutus kui algusest peale korralikel (Üprus tegutsebki nüüd pidevalt rehabilitatsiooni ja kuriteoennetuse vallas). Tähendab, tal oskab omast kogemusest hinnata, mis poliitikast on kuriteoennetuseks rohkem kasu.

      Delete
  2. Ei saa salata, et huvitavad vaatevinklid. Ma olen vist sellises vatitupsus kasvanud, et pea igat sorti kuritegevus tekitab automaatse vastikustunde ja soovi pätti karmilt karistada. Surmanuhtlustki toetan tahtliku tapmise korral, sest see on ainus tasakaalus karistus tolle kuriteo eest. Väidet, et üks sajast on alusetult süüdi mõistetud ei pea piisavaks argumendiks ülejäänud 99'le mõrtsukale armu andmiseks. Kui metsa raiutakse siis laastud lendavad - jajaa selle koha pealt stalinlik mõttelaad: pole mõrtsukat, pole probleemi :P

    Ma pole õigusalase haridusega, ega oska kommenteerida kas või kui ülekriminaliseeritud Eesti seadusandlus on. Samas Kanada süsteem minu mõistust pidi täiesti tasakaalust väljas. Kaks töökaaslast, kes tapmise eest istusid: üks viis aastat (lõi kodutüli käigus panniga naise maha), teine kolm (purjuspäi ajas inimese alla) ja said tagasi tööle niipea kui vanglast väljas. Samas varguse eest vahele jäämise korral vallandatakse ilma apellatsiooni õiguseta kriminaalkaristusest rääkimata.

    Kurjategijate ümberkasvamise asjus väidab statistika, et korralikule teele pööravad üksikud erandid, kelle järgi ei maksa üleüldist vaadet kujundada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oleneb kuriteoliigist. Vargad pidid reeglina olema profikurjategijad, aga mõrvarite hulgas pidi päris palju olema neid, kes pärast kahetsevad elu otsa ja mitte kunagi enam ei tee.

      Nii või teisiti, kuritegude üldpreventsiooniks pidi just statistilises mõttes olema suurest tabaimsprotsendist rohkem kasu kui karistuste karmusest. Ning loomulikult on kasu sellest, kui kuriteona määratletav tegu on esiteks välditav (Henry VIII aegsest hulkurluse keelamisest oli vähe kasu, kui mingi mõisnik oli talunike talud käest ära võtnud ja neil polnudki enam kodu) ja teiseks selline, mida üldsus tajub ühiskonnakahjulikuna (ma ise tunnen näiteks võõristust, kui Eestis said kaks pensionäri kriminaalkaristuse, sest kasvatasid oma tarbeks paari kanepitaime, ilgelt ühiskonnaohtlik nüüd küll).

      Ülekriminaliseerimisest - 2014. aasta artiklis öeldakse, et 37% Eesti tööealistest inimestest on kehtiv karistus. See on rohkem kui kolmandik inimesi, kellel on pääs paljudele töödele takistatud. On raske uskuda, et nii suure protsendi puhul oleks need tõkked kõigile põhjendatud. Ja nagu sealsamas artiklis mainitakse, nii devalveerub karistuse tähendus üldse. Kui juba ligi pooled on kurjategijana defineeritud, siis on ju selge, et suur osa "kurjategijaid" on täiesti tavalised inimesed.
      https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/karistusoiguse-revisjon/ulekriminaliseerimisest

      2018. aasta andmetel on karistusregistris kanne rohkem kui 60% tööealistest (selle protsendi sees on ka kustunud karistused).
      https://www.ekei.ee/et/uudised/karistusseadustiku-muudatused-labisid-riigikogus-esimese-lugemise

      Delete
    2. no ja raskete kuritegudega on meil probleem pigem karistuste... suvalisuses? ebaproportsionaalsuses? Meil on ju ühest küljest juhtumid, kus mees on naist peksnud, nii et see suri ära, ja süüdi mõistetakse ta "surma põhjustamises ettevaatamatusest"; teisest küljest on mõrva eest kinni läinud naine, kes tappis mehe, kes teda kirvega ründas.

      Mis surmanuhtlusse puutub, siis kui see kehtib, kipub selle kohaldamine olema õudselt avaliku arvamuse tõmbtuulte küljes kinni. Üks eriti räme näide on Ukrainast, kus ühe koleda sarimõrvajuhtumi järel hukati enne neli või viis inimest, kui õige süüdlane kätte saadi. Sest avalikkus tahtis verd näha ja KOHE. Maagiline mõtlemine, mõrvaga on universumi tasakaalu rikutud, see tuleb vereohvriga taastada ja vahet pole, kas ohver on õige süüdlane.

      Delete
    3. Neid artiklites toodud protsente vaadates tuleb niisiis tegelikult välja, et parteides on kriminaalkaristusega inimesi tunduvalt vähem kui elanikkonna hulgas keskmiselt. Suurusjärgu võrra vähem.

      Delete