Tuesday, February 26, 2019

LakePlacid1: Paduvihmaga suusatama

Suusapuhkuse algus polnud just kõige paljutõotavam. Ennustas vihmast ilma ja ehkki panime ajama pool kaheksa vabariigi aastapäeva hommikul jõudis vihm meile juba ukse ette järgi. Viimased asjad sai kibekiiresti masinasse visatud, et auto ja maja vahel joostes liiga märjaks ei saaks. Toronto piiridest väljudes tabas selline padukas, et ka kõige kiirema klaasipuhastaja vehkimisega suurt miskit näha polnud. Enamus sõidust sadas vähemal või rohkemal määral. Järgmise ägedama lahmaka saime kohe peale USA piiri ületamist. Piirivalvurile suusareisu USA'sse sisenemise põhjuseks tuues olin küll natuke murelik, äkki tüüp mõtleb, te tahame tema arvel sihukese vihmasaju saatel lolli nalja teha. Kõik sujus siiski libedalt, viskas momendiks passidele pilgu ja tõstis tõkkepuu.

Esimese tankimise juures ameerikas jäin hätta, sest neetud pump keeldus minuga koostööd tegemast. Esiteks ei tahtnud krediitkaarti aksepteerida ja siis keeldus bensu andmast. Lõpuks läksin sisse õiendama, nojah tegu iidse pumbaga, mille puhul pidi ise püstoli all oleva klõpsaka üles tõstma. Hea veel, et tegu polnud käsipumba või lausa ämbriga. Isegi hind ei olnud märgatavalt soodsam kui Canadas, $2.54 galloni eest teeb umbes 95 Canada senti liitrist, viimati Costcost tankisin sama hinnaga. Teed puhtad, aga ameerika poolel kohati suurte lompidega üle ujutatud ja päris auklikud. Lake Placidisse jõudsime kella kaheks, vaid pool tundi hiljem kui planeeritud.

Esimese peatuse tegime Hannafordi nimelise supermarketi juures. Eelnevalt internetist leitud kohalik kõige kõrgema hinnangu saanud pood oli niikuinii otse meie tee peal. Kuna hotellis vaid hommikusöök hinna sees, tuli õhtuse näksi peale mõeldes veidi provianti varuda. Ostsin kolme sorti juustu, paki suitsuviinereid ja salsa. Krõbeküpsised, puuvilja ja nachod olid Canadast kaasas. Õlleleti ees sai pikalt elu uuritud ja vaadet nauditud. Canada õlled hinnas pole, neid sai 60 senti purk. Import õlled ja paremad kohalikud nats üle dollari pudeli eest. Pika kaalumise peale haarasin 12'se kasti Saranac Pale Ale.

Esimene vaade mäele
Hotelli sõitsime suusamäest mööda, otsustasime, et kaval kohe piletid kaasa haarata siis ei pea järgmine päev sabas trügima. Mäel vihmaga sõitmas nägime vaid paari kolme suusatajat aga vähemalt tõstukid töötasid. Kardetavasti on homseks mägi hullult jääs, hea et kandid teritatud. Willkommenhofi pisikese "bed & breakfast" majutusasutuse juurde jõudsime kolmeks. Ühtegi autot ees polnud aga sisse astudes lõi esimese muljena ninna hubane puusuitsu lõhn. Leti taga istus vanem valgepäine härrasmees, tervitas meid lahkelt ja pakkus välja võimaluse oma elamist eriti soodsalt apgreidida. Mõne lisadollari eest saime suure toa koos mullivanniga, muidugi võtsime.

Meie tuba
Laps ronis õrrele
Koht koosneb kaheksast väljaüüritavast ruumist, mõnusast "raamatukogutoast" ja suurest söögitoast. Ülejäänud atraktsioonidest väärivad äramärkimist saun ja kuumavee bassein õues. Peremees elab naisega ehitise ühes otsas, hommikutoitu valmistavad kahepeale. Õlut võib ise külmikust võtta ja paberilipakale kirja panna, hiljem lisatakse arvele otsa. Kokkuvõttes haruldaselt hubane ja mõnus koht, iga kell eelistaks taolist majutust impersonaalsele hotellitoale.

Raamatukogu ruum kaminaga
Söögituba, meile laud hommikuks kaetud
Kui lisada lähedus mäele ja soodne hind ei saa aru miks see koht pidevalt välja müüdud pole. Tarisime oma asjad tuppa ning viskasime korraks lebotama. Teatava ootamatusena avastas tütar, et lisaks suurele voodile ja kushetile on ka lisamagamisase katuse alla ehitatud, loomulikult hõivas ta selle hoobilt. Mina korkisin õlle, peale esimest lonksu ei uskunud oma maitsemeelt. Nii head kesvamärjukest polnud aastaid mekkinud. Kõik oli perfektne: esimene maitse, temperatuur, järelmaitse, just paraja jumalahulga ja värskusega. Inimesed jätke meelde: Saranac American Pale Ale - super hea! Võib vaid järeldada, et kui ameeriklased väga püüavad siis oskavad isegi nemad õlut pruulida.

Saranac American Pale Ale
Nagu võite arvata ei piirdunud ma ühe pudeliga, linna peale õhtustama sõites oli tütar roolis. Valisime google abil välja "Asian Buffet" nimelise toitlustusasutuse. Jällekord otsetabamus kümnesse, valik parem ja toit maitsvam kui meie lemmik hiinasöögikohas Torontos, pühapäeva õhtusöök vaid 13USD. Pugisime end täis heast paremast kaasa arvatud krevetid ja krabitükid, vaid kohv jättis soovida mida imehea cheescake tükkide kõrvale luristasin. Nii rahul olime, et jootrahaks jätsime lausa viieka. Ilmselgelt oli pooletunnine autosõit ära tasunud, ehkki toitlustusasutusi võis ka lähemalt leida.

Tagasi jõudes andis peremees teada, et soovi korral peame sauna ise peale lülitama, maha läheb taimeriga. Juhust ei saanud kasutamata jätta, pole ju suvest saati seda mõnu saanud nautida. Eriti palavaks saun ei läinud ja ma ei tahtnud ise termostaati timmima hakata. Lebotasime sirakil laval, viskasime leili, käisime dushi all, nillisin veel ühe õlle - poolteist tundi sai kaifitud. Enne tuttu keeramist kasutasime kiire wifi eeliseid, surfasime ja lobisesime kodustega. Magama sai õige varakult, veits peale kümmet. Uinumine natu raske sest nii vaikne, et lausa imelik.

P.S. Enne märtsikuud rohkem postitusi ei tule, suurte failide üleslaadimise kiirused on haigelt aeglased :P

No comments:

Post a Comment