Sunday, March 3, 2019

LakePlacid2: Tuisk ja torm



Tütar roolis lumetormis

Ööuni oli eriliselt mõnus. Kuna olime ainsad kliendid siis nii vaikne, et lausa imelik hakkas. Just nagu oleks Eestis suvilas või kusagil maakohas. Ajasime end varakult üles, liftide avamise ajaks vaja esimeste gondlikohtade peale pretendeerida. Enesetunne päris normaalne, profülaktika mõttes neelasin päevase tylenoli tableti. Hommikusöögilauda istusime poole kaheksaks, peremees pakkus kohvi ja uuris millist muna me tahaks. Tütar tellis juustu ja herbidega (maitsetaimedega) omleti, mina kaks praemuna "sunnyside up" ehk siis härjasilma peekoniga. Herr Bert teatas selle peale, et on kohustatud mind informeerima võimalikust salmonella ohust. Pole hullu, lubasin selle riski enda kanda võtta. Mees läks kööki muna praadima, mina tõin kohvi kõrvale jogurti. Järjekordne üllatus: täpselt samas topsis Ameerika Activa jogurt on palju paksem ja sisaldab hulga rohkem puuviljatükke kui Kanadas, seda nii virsiku kui ka maasikajogurti puhul. Igaks juhuks sõime kumbki kaerahelbepudru, et mäel toitumisele aega ei peaks raiskama.

Chalet aknast lumetormi põrnitsemas
Hommikusööki oodates vaatasime netist ilmateadet ja mäeolusid. Sel ajal kui üritasime deshifreerida tingmärke mäe veebilehel saabus peremees väljatrükitud lehe ja nadide uudistega. Seoses metsiku tuulega ei panda käima ühtki ülemist ega osa alumisi lifte. Mäe tipus ületab tuulekiirus 100 km/h, puhanguti lausa 140 km/h. Berti arvates peaks saama alumistel radadel sõita ja kui tuulekiirus langeb tehakse ka ülemised liftid lahti. Munasöök oli igati maitsev, sellega oleks ka raske ämbrisse astuda. Panime end toas valmis, soojalt riidesse, saapad kaenlasse ja autosse. Õues ei tundunud olukord eriti hull, tuul puhus, mingit tormi küll polnud. Mäe alla jõudsime mõne minutiga, siin juba oluliselt tuulisem ja tuisusem. Laadisin suusad ja tütre koos saabastega chalet ees maha ning viisin auto pea tühja parklasse.

Sobiv koht tütrel libedasõidu harjutamiseks:
JÄÄ  järgmised 10 miili
Juba mäe all oli näha, et gondel ei tööta, ainult üks paarisaja meetri pikkune lauge lastenõlva paaristool käis. Läksin uurisin asjameeste käest, mis toimub. Selgus, et kellelgi pole aimugi, pidada sõltuma tuuletugevuse arengust, momendil töötab vaid kaks lastetõstukit. Ajasime saapad jalga, kui juba siin oleme siis ka mäele läheme, sadagu või pussnugasid. Kokku oli mäge põrnitsemas vaid paarkümmend nõutu olemisega suusafänni. Enne kui välja astusime tuli mäeteenistuse tüüp, kes soovitas pooleminutise tasuta bussisõiduga teise nõlva alla sõita, seal pidavat pikem tõstuk töös olema. Otsustasime enne ühe sõidu kohapeal teha, siis bussile minna. Nõlv oli ikka jube igav, ei saanud hoogugi sisse. Mäe pealne tuisk siin madalal ei tundunud eriline, oleme palju hullema tormiga Mt St Anne's suusatanud. Kobisime bussijärjekorda. Plass lugu, pidime kolm korda õiensamas käima ja pool tundi ootama enne kui buss ette sõitis.

Mägi oli pikem ja veidi järsem, lõpuks sai isegi piisava kiiruse, et mõni korralikum pööre teha. Et liiga igav ei hakkaks proovisin tütre õhutusel ühe jalaga ja tagurpidi sõitu. Tagurpidi ukerdades potsatasin tagumikule just selle koha peale, mis kahe nädala eest Blue Mountainil korraliku puuka sai. Ai kurat, sel sinikal oli enne istudagi valus, nüüd sai uue tonksu. Edaspidi olin ettevaatlikum. Paraja üllatusega hakkas mingi moment ühe jala suusatamine sujuma ja isegi tagurpidi liikusin päris kenasti. Omaette tore, sest muidu poleks kunagi viitsinud sihukest asja harjutada, lauge mäe peal pole suurt muud teha. Korra tuli päris korralik pööris mäele, minu raskuses tüüpi lükkas metsa poole aga pisema lapse oleks võinud küll jalust niita. No muidugi, ka viimane tõstuk pandi ohutuskaalutlustel kinni.


Esimest korda elus "Võluvaibal" mäest üles

Istusime restosse oodates ja lootes, et ehk ikka panevad veel käima. Kella ühe paiku oli selge: täna mingist mõistlikust suusatamisest asja ei saa. Sõitsime lastetunnelis võluvaibal üles ja libisesime metsavahelist rada pidi mäealuse keskuse juurde tagasi. Tekkis idee kontrollida üht pisikest teed, mis google kaardi põhjal otsustades viis teiselt poolt mäe tippu. Hotellist mööda ja peagi keeras tütar vasakule lumekattega väikesele teele. OK sõidame lumega niikaua üles kui rattad veavad, alla saab alati. Kolme nelja kildi pärast läks liiga järsuks, just enne tollitee algust kippusid meie lumekummid ringi käima, siin oleks vist kette vaja. Istusin igaks juhuks tagasiteel ise rooli, jupp teed sisuliselt "suusatasin" libisedes alla, hea et ilm oli külm ja lumepind mitte liiga libe.

Otsustasime hotellis riided vahetada ja Lake Placidi linna peale hulkuma ning sööma minna. Tunnike lebotasime, surfasime netis, valisime söögikoha välja ja libistasin oivalise õlle. Tüdruk sai roolis olles harjutada libedasõitu lumetormis, nähtavus vähenes aeg-ajalt kümmekonna meetri peale. Tütar valis söögikohaks kohaliku pannkoogimaja "Crepes", mida pidasid latinod, õnneks oli seal ka võileibu. Loomaliha lõikude, sinihallitusjuustu ja praesibulatega "Gothic Sandwitch" osutus õnnestunud valikuks nii maitse kui suuruse poolest.

Lake Placidi Olümpia Jäähall
Jalutasime linnapeal ringi. Näitasin lapsele hotelli, kus ammusel ajal (enne teda) kaasaga peatusime. Tegin pildi Olümpiahallist, kus 80'l aastal minu elu meeldejäävaim jäähokimatsh peeti kui Jänkid Venkudele 4:3 pähe tegid ja sellega olümpiakulla endale napsasid. Kui juba linnas olime, astusime ka toidupoest läbi. Kast sama firma õllevalikut: American IPA, Legacy IPA, Gen4 Session IPA ja Adirondock Lager. Olime unustanud seljakoti kaasa võtta, plaanisime mingi suvalise Marshallist osta. Kui olin juba ühe välja valinud, küsis minu praktiline laps: kas meil seda päriselt ikka vaja läheb. Tegelikult ju ei lähe, lisa soojad riided võib riietevahetusruumis ka papude peale jätta. Spordipoes vaatasime tossusid, hinnad enam-vähem samad, valik viletsam kui Toronto suurpoes. Hakkas juba hämarduma, läksime tagasi hotelli.

Sauna ei viitsinud minna, aga otsustasime välibasseini mõnusid nautida. Temperatuur oli kukkunud alla 20 miinuskraadi, paar meetrit uksest välja basseini astusime õige käbedalt. Mõnulesime pikalt, tegime mulli ja joamassaazhi. Täitsa mõnus oleks endal tagaaias sihukest aparaati omada, samas praktilises mõttes eriti tihti ju ei kasutaks, rääkimata vee soojendamiseks kuluva elektri arvetest. Lapsel oli kange isu lumme hüpata, tegi isegi lumeinglit ujukates. Lõpuks meelitas mindki lumme lebotama, pidavat hästi külmetuse vastu aitama, ei lase sel kopsupõletikuks areneda 😜



No comments:

Post a Comment