Wednesday, March 6, 2019

LakePlacid4: Karud mäel :D

Sini-Must-Valge teema viltu kasvanud metsaga :D
Hommikusöök
Öösel ei tülitanud mina sipelgaid ja sipelgad mind, täiesti harmooniline kooseksisteerimine. Paistab et on teised laisad ja pika unega, hommikul ei märganud ühtegi lae peal jalutamas või seinal ronimas. Söögituppa jõudsime jälle esimestena ja andsime sisse traditsioonilise tellimuse omleti ning peekoni ja vorstikeste peale. Hea kohe paras soe keretäis nahka panna nii, et jagub õhtusöögini välja. Lisaks kahele neiule oli saabunud lisaks üks pere, teismelised plika ja poiss vanematega. Tüdruk ilmselt taimetoitlane, mitte küll radikaalne, sest vaatamata lihast keeldumisele polnud tal muna vastu midagi. Ehk oleks pidanud meelde tuletama: tegu ikkagi eostamata lootega😜 Mäeolude info tõotas hommikupoole ilusat ja hiljem lumesadu ning tõsiselt külma alla -20C, koos tuuleindeksiga -35C. Seekord paneme kõik kaasasolevad soojad riided selga. Teised uurisid murdmaa võimalusi, mille jaoks ümbruskonnas mitmeid radasid.

Gondliga üles
Juba mäe all oli tunda, et külma jagub. Moment mis kulus autost paljakäsi suuskade väljatõstmiseks jäätas näpuotsad ära, küll on hea et uued suusakindad tõepoolest soojad ja mugavad. Kui mäe all suurt tuult polnud siis üleval ikka natsa puhus. Jällekord osutus lumepind kõvade suuskade ja teravate rantidega sõitmiseks väga mõnusaks, jäisel kuid hästi hoidval pinnal hea kihutada. Ainus probleem kiire sõiduga näkku puhuv tuul, mis sellise külmaga sundis aeg-ajalt kinni pidama, et nina ja põsenukke üles soendada. Tütar kasutas täismaski, ainult ninaots väljas. Gondlis nägime ühel tüübil igavest ägedat kiivrit, millele käis plastist näo ja lõuakaitse klõpsuga külge. Sisuliselt nagu mootorratturi või kosmonaudi kiiver. Positiivne sealjuures kõva tuulekaitse. Paljas sall näol ei funksi, sest kui sellest läbi hingata tekib natukese ajaga härmatise ja jääkilp riidele. Isegi minu lühike habe ja vuntsid jääravad alla -15C'ga kiirelt ära. Hiljem avastasin, et olingi prillide äärest põsed ära külmetanud, nahk korbatas ja tuli paar päeva hiljem maha.

Ettevaatust! Karude ülekäigurada!
Mõmmid askeldamas 😊
Kohe kui ülemised tõstukid käima pandi suundusime kõrgeimasse tippu. Tõstuki postil oli tore hoiatus karude teeraja asjus, hiljem võis all askeldavaid mõmmisid ohutust kaugusest näha 😃 Tegelt ei saanudki aru, kas tegu naljaga, mis vihjas läheduses mäel oleva "Karupesa" baari peale või on tõsi taga. Talvel muidugi peaks karud magama, aga suvel liigub neid siin küll ringi.

Kõrgeimast tipust tegin panoraampildi aga palju ei tahtnud moblaga jännata, liiga külm hakkas näppudel. Vähemalt mobla patarei pidas kenasti külmale vastu. Laskusime eelmisel päeval nähtud veits hirmutavat pikka järsku musta rada. Alguses olin ettevaatlik, sest siin ei saanud endale kukkumist lubada. Kui tasakaalu kaotad lendad hooga mitusada meetrit alla, enne metsa ei pruugi pidama saada.

Vaade Whiteface tipust
Musta raja algus
Nõlva algul oli silt mis ähvardas pileti konfiskeerida neil ellujäänud suusatajatel, kes oma oskusi üle hinnates nõlvale lähevad 😜 Laps viskas pilgu peale ning kadus üle ääre. Mina ikka kõõlusin veits ja mõtlesin elu üle järgi. Kui plika kippus silmist kaduma võtsin südame rindu ning järgnesin. Tegin lühikesi järske pidurdavaid pöördeid, et kiirust kontrolli all hoida. Randid õnneks hoidsid ehkki paari õige jäise koha peal libisesid kriginal ristipidi paar meetrit enne uuesti haakumist. All ootava lapse juurde jõudes olid reielihased valusad, pidin momendi hinge tõmbama. Tütre soovil sõitsime tõstuki alt kõige järsemast kohast raja lõpuni. Õnneks olen sellises vormis, et lapsel ei hakka minuga liiga igav.

Kõhklemata üle ääre alla
Laps kaugel all tume kübe mäe keskel
Külm oli näpistama hakanud, sõitsime kohvikusse soenema. Tütar kurtis kurguvalu ja nohutas, läksin ostsin talle mingid NyQuil kapslid, mis pidada külmetuse vastu aitama.
Wilmingtoni rada
Kurguvalu leevendas kuum jook ja imemispastillid. Tagasi mäel olles uhasime uuesti kõrgeimasse tippu, teisel korral oli must nõlv kergem, proovisime mitut kõrvalharu. Õnneks on suusatatavat pinda nii palju, et suht vähene rahvas ei jaksa traktoriga tasandatud ja kraabitud pinda päevaga lausjääle kulutada. Mustadel nõlvadel see eelis, et vähesed julgevad neil suusatada. 

Jääskulptuurid raja ääres
Ühe mäemehe käest kuulsin huvitavat infi järskude nõlvade traktoritega hooldadamise kohta. Masinad kinnitatakse trossidega mäetipul olevate metallpostide külge, muidu veereksid nõlva pidi alla. Sõitsime paar tiiru ja läksime siis Lookout Mountaini peale. Selle must nõlv oli kahjuks kinni, maalilise sinise pealt saime hulga pilte ja videot aga kuradi külm hakkas. Filmimise käigus kaotasin kinda, mille järgi tuli jupike mäge mööda üles ronida. Ilma kindata alla sõitmine oli mõeldamatu, samas sain ronimisega keha soojaks. Tütar kohvikusse üles soenema, mina sõitsin edasi.

Peitepilt: Appi kus on laps! 
Tagasi mäele tulles läheme koos uusi radasid avastama. Ühe kaugema juurde jõudes, selgub et sellel vähe lund, kivid ja juurikad väljas. Suuskade hoidmiseks läbi metsa tagasi tuttavale nõlvale, õnneks pole tegu liiga tiheda võsaga. Tüdrukul natuke niru enesetunne, läheb uuesti sisse. Mina sõidan edasi, niikaua kui vähegi tõstukid töötavad. Viimased sõidud peale gondli sulgemist neljase tooliga, millega poolele mäele saab. Kange külmaga lähevad varbad üles sõites kangeks ja tundetuks, alla kimades hakkab veri jälle läbi käima, eks sõidu käigus lihastöö ja jalgade saabastes liikumine paneb vere käima.

Päike läbi kerge lumesaju
Kerge lumesadu on alanud, suusakraam autosse ja tagasi hotelli. Võtan õlle ja puhkehetke, plika kuuma tee ja rohu sisse enne kui õhtustama sõidame. Laps valis välja lähedalasuva netis paljukiidetud Itaalia resto. Kohale jõudes selgub, et restole vastavad vaid hinnad, koht ise sarnaneb nõukaaja sööklaga. Interjööri kasinust kompenseeris kuhjaga lopsakas õige suure dekoltee ja ilma rinnahoidjata nooruke teenindaja. Kui lõpuks silmad tütre etteheitva pilgu peale jõuga menüüle suunan, näen suht asjalikku nimekirja. Paraku osutus see petlikuks, osasid toite pole.

Tellin portsu calamarit suupisteks, põhisöögiks juustuga paetud lihapallivõileib. Tütar võtab grillkana koorepastaga. Toit saabub mõne minutiga, calamarid väga head, "võileib" hiiglaslik, lapse rusika suurused lihapallid kaetud poole kilo sulatatud juustuga. Laps nokib pasta kallal mis olevat hea, lõpuks aga teatab, et ei suuda kusagilt grillkana tükke leida. Kummaline, läheb uurib kas ikka õige toit toodi. Selgub et kokk unustas grillkana ära, et kui ootame veidi hakkab kohe grillima, vastasel juhul saame poole hinnaga oma toidud. Ei viitsi oodata, eks ostame grillkana kunagi hiljem.

Hotellis paneme sauna kohe peale ja naudime pikalt, viimane õhtu ikkagi. Peale meie ei paista keegi kasutavat ei sauna ega välibasseini. Isegi 23 aastase lapse suust pudeneb vahel pärlisid, eriti kui tema Eesti keel sutsu kohmakam. Tütar ohkas saunas, et küll on mõnus aga vitsa tahaks ikka ka, kahju et neil siin ei ole. Kui naerma hakkasin siis täpsustas: no see taim mille oksal on lehed veel küljes 😊 Lähen ligunen väljas sel ajal kui tütar toas privaatses mullivannis mõnuleb. Lund on hakanud sadama nagu ilmaennustus lubas. Vedelen kuumas basseinis silmad poolkinni, lonksan õlut ja lasen helvestel näkku langeda. Alt paistva valguse kumas üles vaadates tekib Startreki tunne: justkui kihutaks kosmoses tähtede vahelt läbi✨ Sihukest täielikku rahulolu ja lõõgastuse tunnet nimetataksegi vist ZEN'iks ujub pähe mõte kui tukastama jään. Ei suuda end enne tundi basseinist välja ronima sundida, pakkimise jätan järgmise hommiku peale. Viskan pilgu internetti, lobisen kaasaga ja poen põhku: elu on ilus 👍🍺🌜✨

No comments:

Post a Comment