Sunday, April 14, 2019

Rändeprobleem KAPO vaatevinklist.

KAPO AASTARAAMATU rändeosa (lk 31,32) lugemisel võisin rahuldusega veenduda, et asju nimetati nende õigete nimedega ja üritati infot anda võimalikult faktipõhiselt vältides igasugust poliitilist kallutatust. Kui parempoolsed kipuvad olukorda üle dramatiseerima siis vasakpoolsetel ja liberaalidel on kombeks sel teemal võimalikult pehmelt sõna võtta. Mul on kuri kahtlus, et just nagu paljudes teistes riikides, on rahva toetus immigratsioonivastastele parteidele just selle pärast suurenenud, et seni üritatud igatepidi kas asjast mööda vaadata või väita, et probleemi pole. Eestis tõepoolest veel ei ole, aga kui me vaatame Rootsi või isegi Soome poole siis on selge, et koos majandusliku heaoluga suureneb rändesurve oluliselt. Aga nüüd KAPO aastaraamatu juurde:

Sõjapõgenikud, nende integreerumine ja võimalikud ohud. Kuivad arvud väidavad, et Eesti ei võta põgenikke ise meeleldi vastu ega pole populaarne nende hulgas. 2018 aasta lõpu seisuga on 421 inimese puhul Eestisse toomisest keeldutud või nood ise loobunud. 206 põgenikku on siia saabunud kuid pooled neist lahkunud mujale Euroopasse paremale marjamaale. Põhjuseks toonud nii madala sotsiaalabi kui väikese moslemikogukonna. Oma kogemustele toetudes olen KAPO'ga ühel meelel, et nende puhul on ilmselgelt tegu majanduspagulaste mitte sõjapõgenikega. Moslemikogukonna puudumine näitab, et neil polegi kavas sulanduda, tahavad oma komberuumis edasi elada. Euroopa kogemusest (ja endi kogemustest venelaste integreerimisega) näeme, et teatud kriitilise massi puhul tekkivad paratamatult teise kultuuri getod, kus väärtushinnangud on oluliselt erinevad kohalike omadest. Me pole suutnud siiamaani oluliselt sarnasemate arusaamistega venelasi integreerida (viimaste uurimuste alusel eraldumine pigem suureneb), kuidas siis loota, et saame hakkama muslimite, aafriklaste või vietnamlastega.

Sadakond inimest, enamus lastega pered, pole mingi kriteeriumi järgi ohuks eestlusele või Eesti julgeolekule. Samas suureks probleemiks integreerumine, nii keeleõpe kui töö leidmine on osutunud äärmiselt keeruliseks. Raske hinnata kas soovi puudumise, riigi poolt pakutavate tingimuste või kohaliku rahva suhtumise tõttu - ilmselt oma osa mängivad kõik kolm tegurit. Mõned olevat rikkunud õiguskorda, numbreid pole siiski välja toodud. Võimalik, et kardetakse olukorda kus ühe-kahe tüübi koloriitne kuritegu (näiteks vägistamine) heidab automaatselt varju kõigile. On eestlasedki seda kogenud, eriti teravalt meenub 30 aasta tagune juhtum Californias kus kaks nõuka ajal sõjaväest jalga lasknud tüüpi tapsid neile abi pakkunud kaasmaalased. Oi kui kaua vaadati sügava kahtlusega iga eestlast, kes nõuka ajal Eestis oli elanud.

Hoopistükkis erineva probleemiga tegu õpirände puhul. Pidevalt on suurenenud õpiviisade hulk moodustades viimasel aastal lausa kolmandiku kõigist viisadest. Kui iseenesest on tore, et välismaalased tulevad meile õppima siis selgub, et terve hulk kasutab seda lihtsaks viisiks Schengeni viisaruumi sisenemiseks ilmumata kunagi vastavasse õppeasutusse kohale. Numbreid pole toodud aga mainitakse ära sotsiaalmeedia grupid vastava õpetusega kuidas kõige lihtsam läbi eesti õppeasutuste Euroopasse saada. Sarnast meetodit kasutati juba 30 aastat tagasi Rootsis (ja ilmselt mujal Euroopas). Tol ajal korraldati kolmandates riikides kursusi õpetamaks mida vaja rääkida, et põgenikustaatust saavutada, see inf on mul algallikast tuttava iraanlase käest.

Teine probleem olevat üliõpilastega, kes küll lõpetavad koolid aga saades siin alalise elamisloa asuvad lihttööle ja kutsuvad järgi oma sugukonna. Jällegi konkreetseid numbreid pole toodud ilma milleta raske hinnata kui suure probleemiga tegelikult tegu. On selge, et siin põrkuvad ülikoolide ja riigi huvid. Ülikoolid on huvitatud võimalikult suurest õppurite hulgast, Eesti enda noortest ei jagu enam ammu. Riik on huvitatud spetsialistidest, teadlastest, ettevõtjatest aga mitte lihttööle suunduvatest koolilõpetajatest, kes on nõus odavamalt ja rohkem rabama kui kohalikud. Kui õppimisest üldse kõrvalehoidjatega on asi selge, neid rohkem siinkandis ei näe, siis lõpetajate puhul raske noid süüdistada lihttööle minemises. Ma ei kahtle, et sooviksid töötada spetsidena suurema palgaga, paraku millegipärast ei saa. Kas tegu programmidega, mille järgi puudub Eestis nõudlus, teatava diskrimineerimisega, või mingi kolmanda põhjusega, raske hinnata.

Üheks alalise elamisloa saamise võimaluseks on fiktiivsed abielud, mille populaarsuse kasvu olevat viimasel ajal märgata. Ajutiste elamislubadega võõrtöölistest ei hakka praegu kirjutama. Tegu on mitme otsaga küsimusega, mis teine teema. Siin saab oma osavust hakata näitama tulevane siseminister, kelle alluvusse rändega seotud probleemid kuuluvad. Tähtis on objektiivne ja faktipõhine lähenemine, mitte emotsionaalne loosungite pildumine, millega seni mees tegelenud. Oluline, et pesuveega last välja ei visataks ehk siis Eestile vajalikke inimesi ära ei hirmutataks. Iga põgeniku või õppuri juhtumiga tuleks tegeleda individuaalselt rangelt ilma igasuguste rahvuslike, usuliste või rassiliste eelarvamusteta. Paraku kahtlen kas Eestil selleks piisavalt raha ja ametnikel tarkust. Eks aeg annab arutust.

12 comments:

  1. Kusjuures ma olen mõelnud põhimõtteliselt täpselt sama. Ei ole nagu olemas normaalset keskteed, sa pead olema kas parem- või vasakradikaal. Selle pärast vist ongi nii, et kui ütled, et EKRE ei meeldi, siis sülitatakse näkku, et "selge, sots, raisk" - sest ei ole olemas sellist varianti, et ei meeldi ei Helme ega Kallas ja isegi sotsid eriti ei meeldi pärast viimaste aastate sündmusi.

    Just rände teema on üks neist, kus mina eelistaksin ka erakonda, kes ütleb selgelt välja, et jah, Euroopal tervikuna on sellega probleem, sellised on variandid nendega tegelema. Kardan, et vaikuse põhjuseks pole mitte probleemi mittenägemine, vaid see, et selle otsesõnu väljaütlemine on poliitiline enesetapp, sest ükskõik, kui pehmelt ja neutraalselt seda sõnastada üritad, pannakse ikka ekretiinidega ühte punti.

    ReplyDelete
  2. Lobjakas väitis oma saates, et kapo on ettekande ekre kõnedest otse kopeerinud :)

    ReplyDelete
  3. Rände puhul on probleem, et poliitikud räägivad ainult äärmuslikest juhtudest, kas ülipositiivselt või ülinegatiivselt tuues toetuseks näiteid sellest 1%'st, mis nende juttu kinnitab. Mul on tunne, et seoses üleeuroopalise immigratsioonivastaste parteide populaarsuse kasvuga on lõpuks ka peavooluparteid sunnitud tegelikule olukorrale otsa vaatama ega saa enam pead liiva alla peita. Soomes jäi ju Perussuomalaistel väga napilt (vaid 0.3%) puudu ajaloolisest sündmusest, esimesest rahvuslaste partei võidust Euroopas vabadel valimistel peale teist maailmasõda. Rahvusvaheliselt peaks tegu olema valju äratuskella helina või pigem sireeniga, mille kõrval EKRE valitsusse saamine meie konnatiigis jääb varju.

    KAPO kindlasti hoiab silma peal igasugustel äärmuslastel, nii parem, vasak, muslimi kui venemeelseil. Samas seda rändeinfi, mis aastaraamatus polnud vaja EKRE pealt maha kirjutada, see on statistikaametis avalikult kõigile saadav. Mõned mahlakamad killud asjatundjatele ammu teada, varem pole lihtsalt ametliku riikliku organisatsiooni poolt avalikult valju häälega kuulutatud.

    ReplyDelete
  4. Rändamiseks on seda vist imelik nimetada, siis peaks igasugu rändureid vastu võtma olenemata päritoluriigist.

    ReplyDelete
  5. kuigi... Eesti sõjapõgenikud ja poliitpagulased käisid neljakümnendatel samuti sageli mitu riiki läbi, enne kui paikseks jäi, kas selle loogika järgi ei olid nemad kah majandusmigrandid?

    ReplyDelete
  6. paikseks *jäid*, va läpakaklaver on saiapuru täis.

    ReplyDelete
  7. Eesti sõjapõgenikel oli enamasti siiski põhjendatud hirm ajendiks, Rootsist ja Saksamaalt saadeti ju rahvast tagasi Venemaa küüsi. Üldiselt prooviti saada võimalikult kaugele NL haardeulatusest. Oma osa mängis kindlasti asjaolu kui keegi tuttavatest sugulastest kusagil ees oli, omade keskel ikka mugavam. Nii tekkisid suuremad kogukonnad välismaal Kanadas, USA's, Austraalias, ...

    ReplyDelete
  8. Rootsi ja Saksamaa puhul on hirm argument, aga see, kui ühest ohutust riigist mindi sinna, kus sugulased ees olid, on täpselt sama keiss, mis tänapäeva pagulaste puhul.

    Rahvusvahelises õiguses sõltubki pagulase või sõjapõgeniku staatus sellest, mis toimub päritoluriigis ja mis põgenikku seal ähvardaks, mitte sellest, kus ta pärast sealt lahkumist ringi liigub. Seda ei saa suvaliselt ümber defineerida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei pane muidugi sulle pahaks, et sa ei tea legaaldefinitsioone või ei pea neid tähtsaks. Inimene, kes pidevalt juuraga kokku ei puutu, ei peagi selliste peensustega kursis olema, ja tema jaoks võibki asjade "õige nimega nimetamine" tähendada seda, mis emotsionaalselt õige tundub.

      Aga riikliku jõustruktuuri ametlikust väljaandest tahaks enamat.

      Delete
  9. Notsu ma tõepoolest ei pööranud tähelepanu terminite legaalsele täpsusele. Oma kogemusest mäletan, et "põgenik" oli hoopis teine kategooria kui "sisserändaja" ja peabki olema. Põgenik oled vaid esimeses vastuvõtvas riigis, vähemalt omal ajal oli see nii.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sõjapõgenik ongi teise definitsiooniga, kuigi kohati saavad nad kaitset nagu pagulasedki.

      See selleks, kui su kogemus on NL-ist pagulusse minekuga, siis ma saan aru nii, et pagulane olid sa lihtsalt selle tõttu, et NLi tagasi minek oleks olnud ohtlik. Vahet pole, mis riigis asudes. Aga see ei tähenda tingimata, et pärast ühes riigis varjupaiga saamist peab uus riik sind sisse laskma - mitte rohkem kui muid varjupaigaandjast riigi alalisi elanikke (et kui ütleme Kanada võttis NList põgenenu vastu ja selle põgeniku pagulasstaatust on tunnustatud, siis oleks ta ka USAsse siirdudes pagulane - aga USA ei pea teda suvalise Kanada elanikuga võrreldes eelistatult sisse laskma, vaid nendega võrdsetel alustel).

      Euroopa Liidu sees on aga liikumisvabadus, nii et kui inimene on ühes liikmesriigis vastu võetud ja saanud pagulasena elamisloa, siis võib ta edasi ringi liikuda samamoodi nagu kõik, kes on mingi liikmesriigi alalised elanikud. See liikumine ise ei ole muidugi pagulusse minek, see võib tõepoolest olla majanduslikel põhjustel või töö- või õpiränne - aga see ei kaota tema pagulasstaatust siiski kuidagi ära. Pagulasstaatus on lihtsalt see alus, millega ta on ühes liikmesriigis alaliseks elanikuks ja sellisena nt meie hallipassimeestega võrdseks (ja nendega võrdse liikumisvabaduse) saanud.

      Delete
    2. (seal teises liikmesriigis tuleb pikemalt paika jäämiseks muidugi jälle elamisluba taotleda, aga pagulasstaatusse see ikkagi ei puutu - kui inimene on juba rahvusvahelise kaitse saanud, siis kukub see kaitse ära ainult siis, kui kodumaale on ohutu tagasi minna.)

      Delete