Tuesday, May 21, 2019

Otsin seltsilist ;)

Olid ajad, 12 aastat tagasi
Mõne päeva eest oli täitsa kriis kui mõistsin, et aeg on pöördumatult edasi läinud. Kuninganna sünnipäeva (Victoria Day) kolmepäevane nädalavahetus saabumas ja nagu ikka hakkasin ilma pikemalt mõtlemata plaanima kuhu matkama või telgitama minna. Tegin mõlema lapsega juttu, aga kummalgi olid juba omad plaanid sõpradega tehtud. Läksin mossitades kallile kaasale kurtma: lapsed ei ole enam endist viisi entusiasmi täis. Naine küsis kui palju mina pealt kahekümnesena vanematega koos üritustel käisin. Jäin suud maigutades mõtlema, tuleb tunnistada - ülikooliajast ei meenunud ühtki ettevõtmist kui paar sugulaste juubelit või pulma välja arvata. Tudengina käisin kodus põhiliselt söömas ja magamas, vahel õppimas. Esimest korda jõudis päriselt pärale tõsiasi, et lapsed polegi enam lapsed, kellele annad teada, et hommikul läheme metsa, kobige varakult magama. Milline shokk kurivaim. elan koos täiskasvanutega, kelle soovidega peab võrdsel tasemel arvestama. Kaasa proovis lohutada: hakkame jälle koos käima nagu vanasti, enne lapsi. Nojah, aga kuidas sa oma kipsis jalaga ikka matkad, ma tahan kohe minna, koheeeee!!!! - jonnisin nagu laps kelle ees jäätiseputka uks kinni lüüakse lohutusega, et küll homme saad😧

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Vaevalt tund hiljem piuksatas mu telefon andes märku sissetulnud messist. Siinmaal olen suutnud oma numbrit piisavalt konfidentsiaalsena hoida, et messe saan vaid pereliikmetelt, moblafirmalt ja vahel harva kolleegidelt. Saabunud sõnum pakkus kiiret lahendust matkaseltsilise puudumise probleemile lisades otsesõnu muidki vallatumaid meelelahutusi😚 Poleks isegi vaja matkasaapaid jalga panna, piisaks hommikumantli selga viskamisest. Igavlev, minuga koos ööd veeta sooviv neiu olevat elus😄 (ilmselt siiski väidab elavat) lausa samal tänaval. Padavai uksest välja tormamast hoidis tagasi vaid telefononumbri kahtlustäratav suunakood😕 Kummaline küll, aga kas tõepoolest leidub tüüpe, kes sihukeste teadete õnge lähevad. Samas matkaseltsilise probleem jäi endiselt lahenduseta. Laste peale enam loota ei saa, kaasa jalaluu paranemine võtab rohkem aega kui mul kannatust. Paradoksaalne aga viiepoole miljoni elanikuga linnas ei tunne ühtki tüüpi, kellel oleks aega ja kellega tore koos metsa hulkuma või mägedesse ronima minna.

Mis parata, eks pean üksi koerte seltskonnaga leppima. Mõtlesin lootusrikkalt suvisele Eesti külastamisele, seal on alati sõpradega saanud igasugu üritustel käia. Paraku viimasel ajal needki kippunud kokku kuivama. Ühed sõbrad ei jaksa enam, teistel pole aega, kolmandatel huvid muutunud, neljandad vehivad higipull otsa ees uue noore naisega teisel-kolmandal ringil mähkmete vahetamise kunsti meelde tuletades. Täitsa hambad: minusugused halli karvaga elurõõmsad penskarieelikud paistavad olevat väljasurev liik, vähemalt tutvusringkonnas. Seega võin ka Eestis end lõhkise küna eest leida, kuna seekord ilmselt ülejäänud pere samal ajal kaasas pole.

Ehk peaks Nelli Teatajasse tutvumiskuulutuse postitama😎 Paraku kerkib sellega seoses üles väga tänapäevane probleem. Esiteks kuidas sõnastuses väljendada eesmärki piisavalt selgelt ilma, et igasugu irisejad peidetud tagamõtteid otsima hakkaks. Juba seltsilise sooga suur jama. Mainides et võiks olla alla 35 aastane vallaline sportlik naisterahvas paistab see ilmselgelt seksisoovi kuulutusena. Meest otsides oleks asi kordades hullem, hoidku jumal, et mõni vana sõber lugema juhtuks. Soo mainimata jätmine tekitaks segadust, kes teab millised perverdid siis veel helistama hakkaksid. Lisades juurde meelisharrastustena kanuusõidu, õngitsemise, boulderdamise või metsiku looduse nautimise ei või iial teada millise tähenduse eelnimetatud süütu tegevus viimase aasta slängis on omandanud😜 Kord aastas Eestis käijana olen sihatse asjaga ennegi ämbrisse astunud. Mul see häda, et olen suht seltskondlik tüüp, matkamise, rattasõidu ja isegi rannal vedelemisega on sama häda mis seksiga: üksi saab hädapärast hakkama aga kahekesi on ikka hulka lahedam😋

Sain veelkord tüdrukud matkama
"Voinichi käsikiri" puutüvel ;)
Eks ronimisvõimalus ahvatles
Nädalavahetuse probleem lahenes ootamatult ladusalt. Ühe tütre sõber muutis oma plaane teise oma arvas, et täitsa lahe oleks pooleks päevaks matkama minna. Nii põrutasimegi hilishommikul "Rattlesnake Klindile" kamba ja koertega hulkuma ning ronima. Päris lahe oli, loodetavasti ei jää viimaseks korraks mõlema tütrega koos matkamas käia. Kõige lõbusam oli kahtlemata siiski koertel, isegi kübe laisaks jäänd vanaproua Koko kepsutas erksalt ringi! 

2 comments:

  1. This comment has been removed by a blog administrator.

    ReplyDelete
    Replies
    1. This comment has been removed by the author.

      Delete