Thursday, June 27, 2019

Peraküla rand, miks ma jumalale selja pöörasin

Hommik veel veidi pilvine
Teisipäev oli enam-vähem ilus ilm, mis muud kui randa hõimlase sünnipäeva tähistama. Aga mitte kuhugi lihtsasse või lähedasse, ikka lausa Nõva taha Peraküla luidetele. Algul pilvitas kuid õrn tuul suht soe, tavaliselt tõstavad siin külmad avamere tuuled ka südasuvel kõrge laine. Rahvast oli üllatavalt vähe, vaid mõni auto parklas. Algatuseks võisin endale õllekese lubada, autorooli polnud kavas tükk aega minna. Jalutasime piki randa Nõva poole tagasi. Kogu paarikildine rannariba oli inimtühi idasuunas. Õllepurk sai paarisaja meetriga tühjaks, jooksin tagasi, vahetasin kesta uue vastu. Üle kahe ei või võtta, parem kui needki kohe hommikupoole.

Peraküla rand, vaade idasuunas
Kui mõlemil purgid uuesti tühjad ja kurgud kuivad hakkas kauguses midagi rohelist kuuma liiva miraazhis värelema. Vaatasin sinavasse taevasse sinna suunda, kus vanajumal võiks pesitseda ja lasin teele tühise palve õlle asjus. Igaks juhuks tuletasin meelde, et ta olla kunagi päästnud terve juudirahva kõrbes ja teenindanud vaeste patuste pidulauda nii, et see kunagi tühjaks ei saanud.

Mida lähemale saime ja paremini silm seletama hakkas seda tugevamaks kasvas minu usk jumalasse. Kas ta tõesti armastab isegi minusugust purupatust nagu väidetakse. Minu hinge hind oli langenud paari liisunud õlle tasemele, liival aga ilutses 10 liitrine Heinekeni vaat. Enne põlvili langemist ja kõigevägevamale kiituse laulmist otsustasin igaks juhuks taevaõnnistuse üle kontrollida.

Ühe näpuga vaati tõstes hajus usk võluväel: Issand miks sa mind niimoodi narrid, veeretades vaese-patuse rängale eluteele tühja õllevaadi. Õndsaks saamine käib läbi katsumuste aga kõigel on oma piir, ma oleks ehk andestanud pooliku vaadi või asjaolu, et Heineken Türgis villitud. Aga täiesti tühi vaat!!!!! Isegi merevesi ei muutunud veiniks kui viimases lootuses pilgu rannajoonele pöörasin. Ainult kajaka karjumises kostus kuradi naer koos sõnumiga: "Jumalal on kiire, kuidas mina saaks sind aidata". Paraku tundub et mu närune hing pole kuut külma õlutki väärt, sest isegi küürakas härjapõlvlane ei ilmunud rannale sixpack näpus. Nii kaotasingi viimased usuriismed jumalasse ja hirmu kuradi ees.

Siinai kõrbe kangastus Eestimaal
Liivale kummuli langedes jäi silmi ette ehtne Siinai kõrb liivaluite ja kidura põõsaga. Tahtejõudu kokku võttes ajasin end püsti ning tuigerdasin liivas veel veidi maad edasi, lootus kustub viimasena. Google kaarti uurides selgus, et lähim jook asub ilmselt neeme tipu sadamas Rannakülas. Samas sellist pettumust üle ei elaks kui kaart peaks jälle valetama. Pöördusime tagasi. Autos mõnevõrra leige õlu oli alles, mina muutusin korralikuks ja keerasin mahlatopsil korgi maha.

Linnuke liival
Peale paari lonksu sain sihukese energialaksu, et otsustasin jooksu teha. Panin lääne poole lippama, sörk läks imeliselt kergelt mööda märga rannaliiva. Vahepeal vees joostes pritsis karastavalt. Pidama sain alles kilomeeter enne Põõsaspea neemikut. Moblalt vaatasin, üle kahe poole kildi joostud. Tagasitee läks isegi kiiremini, kodutee tundub ikka lühem. Mõned kätekõverdused ja vette. Polnudki külm, ujusin paarkümmend tõmmet krooli ja natuke liblika moodi summimist, lõpuks loksusin selili lainetel. Välja tulles mõnus nagu ikka peale trenni.

Vaade Põõsaspea tipust
Neugrundi brecchia rahn
Autoga sõitsime Põõsaspea neemele, kive pidi sai jalutada Eesti mandriosa kõige loodepoolsemasse tippu. Kui Osmussaar välja arvata siis siit otse läände minnes on esimene kuiv maa Rootsi, põhja jääb Soome. Tuulel uhkelt ruumi suurt lainet üles ajada. Nii vaikset merd pole siin kunagi näinud, lutsu viskamiseks justkui loodud. Loomariigi esindajatest nägin rästikut, pildile ei saanud, enne puges kivi alla
peitu. Hüljes sulistas kaugel lainetes ja kaks paari luiki ujus ringi. Üks neist oli kogu aeg ninapidi koos, ju vist noored alles nagu kaaslane pakkus😊 Teised kaks sulistasid suht omaette pead vee all vetikates nohistades teineteisele vaevu tähelepanu osutades - vanad tegijad😋

Päeva lõpetuseks kerge õhtueine Nõva kohvikus. Kena paik, kuna olime ainsad külastajad saabus tellitud praad ahvikiirusel 10 minutiga. Lemmiksuppi kahjuks polnud. Teenindajaneiu teenis armsa naeratuse ja sõbralikkusega jootraha, mida jõudsin üle anda alles lahkudes. Tänapäeval kantakse mobla vahel ainult krediitkaarte ja Eestis vist pole kombeks, et maksuterminaalil hüppaks automaatselt jootraha maksmise võimalus üles.

No comments:

Post a Comment