Monday, July 8, 2019

Meeldejäävaim laulupeo elamus.

Ei olnud rongkäik, ei olnud ükski laul, ei olnud meeletud massid puruõnnelikke eestlasi, ei olnud isegi kamamaitseline pohlamoosiga Laulu ja Tantsupeo koorejäätis. Minu muljetavaldavaim elamus oli seotud kahe noore neiu ja jõu ning ilu numbritega. Kõik sai alguse nagu Lutsu Kevades: "Kui mina laulupeole jõudsin olid laulud juba alanud." Läksin viiskalt poolekildisesse tihedasse piletisappa, olin vaid mõned minutid seisnud kui politseinik teatas, et enam pileteid ei müüda. Rahvas suhtus võrdlemisi rahulikult ja keeldus isegi siis laiali minemast kui saime ametliku kinnituse. Keegi ei suutnud uskuda, et laulupeole ei mahu rohkem inimesi, küllap tulevad uued piletid või lastakse varsti niisama sisse heietati lootust.

Mina olin paraku eelmisest korrast tantsupeol õppinud ning lahkusin peagi. Enne veel soovitasin ühel tüübil panni lakkuda ja kiirelt kaduda enne kui rahvalt kere peale saab, molkus tuli 100 euri eest piletit pakkuma. Helistasin isale, et piletid otsas, ärgu tulgu. Tema juba kohal, lubas ise asja uurima minna. Kohe koju minna nagu veidi narr, teen tiiru ümber väljaku, äkki tuleb mingi hea võimalus. Väravates paraku olid suht tähelepanelikud tüübid, ei hakanud üritama end mööda libistada. Ülemisest sissepääsust möödas jõudsin veidi metsasemasse alasse, kus rahvast palju polnud. Silma jäi kaks miniseelikus neidu, üks ühel pool, teine teisel pool aeda. Väljaspoolne üritas ronida aga ei saanud hakkama. Soovisin muiates jõudu. Vastuseks sain resoluutse: "Mis sa ilgud, tule aita"!

Üle kümne tuhande kodaniku väljaspool raudse eesriide taga
Gentleman nagu ma olen, kaks korda ei lase öelda. Ei saa ju mööda lasta võimalust noort ilusat tütarlast kallistada ja veidi pepust lükata kui too ilusti palub. Kui tüdruk kõrgemale kerkis ja vaatepilt õige põnevaks läks kamandas too "Ära vahi!" Vastumeelselt keerasin pilgu võsa poole. Nõks veel, natu toetust, jalg vupsas üle aia, teine järgi ja oligi plika ilusti sees. "Viska asjad üle ja tule järgi"! Piinlikkusega tuleb tunnistada, üle mikrosekundi mu kõhklus ei kestnud. Lendasidki jope ning kott üle aia tütarlaste käte vahele. Noorte naiste pilkude all forsseeris pealt viiekümnene halli habemega kiilakas kolmemeetrise aia elegantselt nagu kunagi sõjaväelaagris olin õppinud. Tüdrukud laksutasid tunnustavalt keelt ja ulatasid mu asjad tagasi. Lõime patsi ning jalutasime kiirelt rahvamassi sisse. Loodetavasti ei püüdnud mõni luuredroon mind videole, pärast veel kaasa näeb Aktuaalses Kaameras kuidas isamaaliste laulude kuulamise asemel preilidega aia ääres amelen😜

Eks elu ongi selline. Kes alla annab ja käega lööb jääb kindlasti ilma. Kes üritab, sellele võib ootamatus kohas õnn naeratada, ole ainult mees ja haara sabast nagu presidentki kõnes mainis. Sõber, kellele olin enne väljastpoolt helistanud, et piletid otsas, lähen vist koju, polnud üldse üllatunud kui tema kõrvale end seadsin. Ma teadsin, et sina saad kuidagi ikka sisse. Ju tunneb mind paremini kui mina ise, tegelt olen ka lennujaama turvatsooni end edukalt sisse surunud kui ühe koti sinna unustasin. Peagi helistas isa: ta oli end ja mind "sisse rääkinud", tulgu ma mereväravasse. Tänud aga ma juba sees, ju see mitte alla andmine on perekonna viga. Kompensatsiooniks teen annetuse mõnele lastekoorile, muidu kipub karmavõlg kole suureks kasvama😏

Neist oli küll kahju, kes kohale tulnud ja värava taha jäid. Samas saan aru, et isegi laulupeoplatsil on inimeste mahutavus piiratud. Rahvast oli paksult ja kui uskuda korraldajate numbrit 110000 siis tundub ilmvõimatu kunagine väide 300000 inimese osalemisest laulva revolutsiooni ajal.

3 comments:

  1. Ettevõtlike inimeste päralt on maailm! :D

    ReplyDelete
  2. Hahaa, kui palju siin on ilukirjandust nüüd��

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui oled üks neist 2 tüdrukust siis tead ise täpselt ;)

      Delete