Saturday, July 6, 2019

Rattatiir Põhjarannikul

Ilmaennustus lubas nii teisipäevaks kui kolmapäevaks õige nadi ilma. Paraku sadas ainult teisipäeva õhtul, just siis kui plaanis blogituttavaga rattasõidule minna. Orienteerusin kiirelt ringi kõrtsukohtumise peale Lillekülas. Rongist jäin maha, nägin porgandit tuututades lahkumas. Kohaliku baaris avastasin, et tüüp oli siiski rattaga tulnud, väidetavalt tegu kiireima transpordivahendiga linnas liikumiseks. Libistasime paar õlut ja lobisesime maailma asjadest. Paistab, et suht sarnased arusaamised elust, igatahes tore õhtu oli.

Kolmapäeval kavandasime lapsepõlvesõbraga pikema rattasõidu ette võtta kui vaid ilma hoiab. Hommik oli paljulubav, kena ja päikseline. Panime 12 ajal ajama, plaanis Lohusalusse sõita, et üht pisikest saart külastada, mis kooliajast meeles. Tuul kurivaim oli tugev, niipea kui Vääna tammilt Astangu panga peale saime puhus täiega risti vastu. Vaatamata hullule surumisele hakkas külm, panin igaks juhuks kaasa võetud vihmakile peale. Kurtsin, et sihukese tormiga küll Lohusalusse ei jaksa sõita kui peame üle lagedate väljade minema.Tabasalu teele jõudes pakkusin välja Vääna tammi, seal vähemalt pakub mets veidi varju.

Metsavahel läks lihtsamaks
Aga lagedal pidi suruma
Oligi hulka kergem sõita, eriti siis kui sirge tee käänuliseks muutus. Energia ja lootus tulid tagasi, kile oli ainult alt läbimärjaks saanud. Vääna - Vääna-Viti teed ületades valisime Google abil pisikese kalda ülemist äärt pidi paekivil ja heinas kulgeva raja, mis vahepeal küll kadus. Lootsime - küllap saab rattaga läbi ka sealt, kus teed märgitud pole. Esialgu suht kerge kulgemine aga peagi läks Naage kandis kaldapealne õige metsikuks, vahepeal tuli ratast metsavahel käe kõrval lükata. Sattusime esimese maailmasõja aegsele kaevikuvööndile. Metsmaasika maitse saime suhu, polnud palju aga see-eest magusad.

Lagedale paepealsele jõudes jäime jälle tormituule kätte. Kõrge hein lainetas tuules nagu mässav meri. Ega ju piltidelt saa aru, videolõigust näha millise tuulega pidime ratta seljas võitlema. Natuke edasi hakkasid siin-seal silma mingid künkad. Tegu kunagise Keila-Joa raketibaasiga. Uskumatu kui kiiresti kaotab loodus inimtegevuse jäljed kui keegi ei hoolda. Hooned enamus kokku varisenud, müüride vahel kasvavad käsivarre jämedused puud. Ainult mõned võimsad betoonrajatised veel seisavad.
Võssakasvanud angaar 3kordse traataiaga
Päris kindel ja huvitav arhidektuur 😋
Kohati järgi vaid heina mattunud müürid
Käisime üht kolmekordse traataiaga (praegu küll ainult postidereaga) ümbritsetud angaari uurimas. Metall on ammu minema tassitud, seintel ilutses Dembli graffiti kaheksakümnendatest. Mõnele kunstnikuhingele oleks igavesti äge elamine. Tundub, et lisaks tuumaplahvatusele suudab edukalt ka ilmastiku eest kaitset pakkuda. Isegi ventilatsioonishahtid olemas. Valgustust pakub momendil vaid ukseauk. Teine võimas püstiseisev ehitis oli mingit sorti garaazh, mille ette moodsal ajal tekkinud isetegevuslik prügimägi.

Kurjuse impeeriumi varemed kasvavad võssa
Keila-Joa poe ees tegime söögipeatuse, ma polnud ju hommikulgi suurt miskit põske pistnud. Kaks singipirukat läksid koos õlle ja jäätisega maru hästi peale. Kinnitust leidis fakt, et õlu annab äkilist energiat. Järgnev teejupp
Piknik kivil Keila-Joa poe ees
Lohusalu poole oli jalgades hoopis teine tunne, mõnus jõuga suruda. Sõitsime Nabe neeme tippu, sealt oli näha piki rannikut kildi kaugusel asuv Sadulaaluse saareke, mida ilmselt silmas pidasin. Otse läbi metsa või üle liiva ei saanud, pidime tagasi sõitma. Google abil valisime pisikese majade vahel eramaal kulgeva tee, mille viimases otsas oli muigama ajav silt: "Eramaal viibimine keelatud, relvastatud valvurid ja koerad". Irvitasin valvekaamerasse ja näitasin keskmist näppu, Eesti pole USA, seaduse järgi võib igaüks 10m laiusel rannaribal liikuda.

Nabe neemeots
Sadulaaluse saar
Sadulaaluse saar oli momendil tõepoolest saar, sest kuiva jalaga poleks sinna saanud. Paraku nii võssa kasvanud, et polnudki kindel kas tegu sama kohaga, mida koolipõlvest mäletasin. Ei hakanud jalgu märjaks tegema, piirdusime eemalt vaatamisega. Tagasiteel Keila-Joale sõitsime jälle läbi heinamaa, sõber näitas ka mahajäetud Keila-Joa sanatooriumi, mis suht heas korras. Suvel võiks tubades lausa elada, vihmavarju peaks küll pakkuma. Ettevõtlik rahadega tüüp võiks igavese ägeda kompleksi sinna rajada, koht liivaranna ääres on imetlusväärne.


Ratastel heinas sõites on video võtmine keerulisem kui mäesuuskadel😜

Rannikut pidi ilusa männimetsa all edasi sõites möödusime Meremõisa telkimisplatsist. Ma ei teadnudki, et nii Tallinna lähedal selline kena ja momendil igatahes praktiliselt täiesti tühi koht olemas. Grillid, katusealused, lõkkekohad, küttepuud, vetsud - täismäng. Keila-Joa poest võtsin kiirelt siilijoogi, mida sõbranna oli soojalt soovitanud. Tuleb tunnistada, et maitse on Hoggy's siidril lahe, just sobiv janu kustutamiseks, lisaks annab veel energialaksu.

Lohusalu sanatoorium
Keila-Joa loss
Kunagi vürst Volkonskile kuulunud korda tehtud Keila-Joa loss jättis väljast poolt vägeva mulje. Hoone on tipp-topp, müüre ja aeda peavad veel kohendama. Kose vaadet varjanud võsa on igatahes maha võetud. Kimasime väikese kaarega Türisalu pangale, kust avanev vägev vaade tormisele merele. Lained olid pirakad - pikad ja voogavad, võimsalt vahutades. Kui mainisin, et sellistega peab kindlasti ujuma minema arvas sõber mind nalja tegevat. Enne oli sul külm ja nüüd kipud merre??? No läheme vaatame, ega vesi ju väga külm ole, tuul poolviltu avamerelt. Kaldast alla lahe kihutamine.

Üksik lohelaudur "ookeanilaineid" ja tuult trotsimas
Kõrge männimetsa vahel jäid paar autot silma. Ega ometi mustikad valmis ole. Pidime asja kontrollima. Tee ääres marju polnud, peaaegu oleks tagasi läinud kui märkasin esimesi musti marju. Nats edasi tulid täis põõsad, pugisime kümne minutiga kõhud täis. No kui muud kasulikku täna ei teinud siis vähemalt sitt on siniseks värvitud arvas sõber.

Vääna poe juurest ranna suunas pöörates tuiskas liiva vastu. Tuul oli tõepoolest vägev, hiljem lugesin et 25 meetrit sekundis. Rannal üritasime rattaid üksteise vastu toetada, tuul kippus ümber lükkama. Kiskusin riided seljast ja jooksin merre. Lainetus võimas, ega suurt ujuda saanud aga lainetes liuelda ja niisama hulpida piisavalt. Sõbrast millegi pärast asja ei saanud, meres ujumisele eelistas ta minust pilte teha ja videot võtta, mida vürtsitas kommentaaridega hullunud Kanadalasest :) Vahetasin ujukad, aga kui tossusid jalga tahtsin panna olid need liiva täis tuisanud.


Torm ja liivatuisk rannas

Lõpuks saime täiega nautida taganttuult. Kogu tee Vääna rannast kuni Tabasaluni erinevate nurkade alt aga siiski tagant, ole ainult mees ja keera selga tuulega risti ning suurt sõtkuma ei peagi. Õismäelt Nõmmele tuli paraku lisaks tõusule ka poolvastutuulega võidelda. Sõbra maja ette jõudes näitas tolle spidomeeter 92 km, minu google äpp 89.5km. Tõnn polevatki varem nii pikka sõitu teinud, mulle ehk neljandaks pikim, eelmised kolm koolipõlves sõidetud: Pärnu, tagasi ja Aegviitu edasi-tagasi. Google fit andis hullu hulga südamepunkte ja liikumise minuteid.

Rattaretke kulminatsiooniks kujunes saun äsja saabunud teise lapsepõlvesõbraga. Jalad olid nats pehmed aga leili ja paari õllega haihtus see pisike probleem imekähku.

No comments:

Post a Comment