Sunday, October 20, 2019

Lödipükslusest, spordist ja elust.

Lugesin mõnda aega tagasi Pahvi "Viimane aeg peatada lödipüksluse pealetung" ja noogutasin kohati (sport, õppe ja töödistsipliin) kaasa. Pool jutust paraku naiivne ja läbimõtlematu, millega ei saa nõustuda. Täna jäi silma Maikalu "Sunduslikust võistlemisest koolis", mis provotseeris arvamust avaldama. Aga enne annan lühida infi ka enda kohta, et ei jääks muljet nagu minu näol oleks tegemist hullu sporditalendiga. Lapsepõlvest mäletan selgelt momenti kui tahtsin hirmsasti Tartus isaga kaasa suusatama minna. Ta väitis, et ei saa, sest viie aastane laps ei jõua kümmet kilti läbi sõita. Minu nõudmise peale läksime Tähtvere parki proovima. Distantsi kohta suurt ei mäleta muud kui asjaolu, et isa oli üllatunud kui pika maa jaksasin hambad ristis läbi sõita. Meeldejäävaim on siiski esimene läbikukkumine spordis. Nimelt oli vaja ületada mingi lai kraav, milleks tuli vallilt liugu alla lasta. Muidugi kukkusin aga ronisin kiirelt tagasi, et uuesti proovida. Ei mäleta mitu korda sai uuesti proovitud, isal igatahes hakkas külm ja pidime koju minema ilma, et oleksin suutnud ainsamat korda püsti jääda. Isa lohutas mõistmata, et tegu oli viha mitte haletsuspisaratega. Suusatama muidugi kaasa ei saanud.

Isa näol tegu Eesti ja isegi NL tasemel sportlasega, kes õige pikalt koondises olnud. Eks lootis järeltulijat, paraku polnud mul viitsimist ega ilmselt piisavat talenti, et kõrgele tõusta. Ega ma kooliski spordis hiilanud, ehkki sai veidike kergejõustiku trennis käia. Esikolmikusse klassis pole kunagi mingil alal tulnud. Meil olid ka tulemused seinal, vaadati ikka esimesi, tagumised kedagi (peale nende endi) ei huvitanud. Piinlikuim moment oli põhikoolis kui rööbaspuudel ei jaksanud end põhiasendis hoida, jällegi vihaga tegin kodus lisaks kuni vähemalt põhiharjutustega hätta ei jäänud. Noorena oli palju muid põnevaid tegevusi, isa kurvastuseks pöörasin spordile vaid nii palju tähelepanu, et päris äpu ei olnud. Kokkuvõttes tuleb tunnistada: eks ma olin paras lödipüks mugavuslane, aga vähemalt hädaolukorras õppisin end kokku võtma. Ebaõnnestumised olid pigem edasiviivaks jõuks.

Peale kooliaega olin aastakümneid tugitoolisportlane. Natuke sai oma lõbuks harrastada matkamist, mäesuusatamist ja ratta või kanuusõite, enamasti tasemel et higiseks ei läheks. Esimest korda läksin uuesti trenni pealt 40'sena koos lastega karatesse. Algus oli raske, aga pooleli ei saanud jätta, sest olin meie kõigi eest aastamaksu tasunud. Paar kuud ikka veremaitse kurgus ja seda mitte lõhkisest mokast vaid hapnikupuudusest, vähehaaval siiski hakkasin harjuma. Aasta lõpus maksin hea meelega järgmise aasta eest. Poleks kunagi uskunud, et higiseks ajav füüsiline pingutus mõnus on. Septembris kandsin klubile üle 15'da aastamaksu nii enda kui nüüd juba täiskasvanud laste eest. Kuna karates saan käia vaid korra nädalas hakkasin kevadest jooksmisega tegelema (millest vasikavaimustuses viimasel ajal iga teine postitus) ja kokkuvõttes tundub, et olen pea elu parimas füüsilises vormis. Kui mitte muidu siis ainuüksi enesetunde ja tervise pärast tasub sporti teha.

Seega vaatamata asjaolule, et kooliajal kuulusin keskmike hulka leian, et spordivõistluste korraldamine ja edetabelite riputamine on olulised. Artikli väitel ei tohi spordipäevade tulemusi tänapäeval nimeliselt avaldada, õiguskantsleri ütluse järgi olevat selline seadus. Mida kuradit, siis ei tohiks ju avaldada nimeliselt ka õppe või laulukonkursside tulemusi või parimaid kunstitöid - äkki teised lapsed saavad psühhotrauma. Minge pekki, nii kasvatame selliste inimeste ühiskonna, mis esimeste raskustega kokku puutudes kokku kukub. Psühholoog räägib, et peaks kasvatama ühistööle keskenduvat ühiskonda. Nõus, kus mujal kui võidu nimel pingutavas spordivõistkonnas on parim kambavaim. Sama võib öelda töökollektiivide ühisprojektide kohta, kus tähtaja nimel pingutatakse. Tüüp, kes on harjunud kergelt läbi vedama ei viitsi pingutada, mõni ime kui edaspidi elus ja tööl raskeks läheb.

Ühistööd ei kasvatata nii, et varjatakse tulemusi, sisuliselt kõiki võrdseteks kuulutades. Nii kasvatatakse ebaõigluse tunnet ja ükskõiksust, milleks pingutada kui seda ei arvestata. See oli vana NL ideoloogia, lõppkokkuvõttes olid kõik võrdselt vaesed. Reaalses elus on võitjad ja kaotajad, mida varem lapsed õpivad selle faktiga toime tulema, seda lihtsam hiljem elus. Ei maksa unustada, et kaotustest õpid palju rohkem kui kergetest võitudest - keegi ei võida alati! Kõik meie kunagised ja preagused sporditipud on sadu kordi kaotanud enne kui mõni võit tuli. Mäletate kuidas Tänak eelmisel aastal peale katkestamist pikali lamas, praegu võitleb MM tiitli pärast. Olen kindel, et kui ebaõnne (mingi muu asi enam ei saa takistada) pärast ka peaks see aasta ilma jääma proovib järgmisel uuesti ja vihasemalt kui kunagi varem! Eriline tunnustus Hawaii triatloni läbinud Raivo E Tammele, kes näitas, et tahtmise korral suudab inimene pea võimatut saavutada.

Psühholoog peaks teadma, et koolikiusamise põhjus ei ole ühel või teisel alal viimaste hulgas olemine. Sellel probleemil on hoopis laiem taust, mis sealhulgas seotud nii kiusaja kui kiusatava isikuomaduste ja halva õnnega. Küll on neid koolipoisse/tüdrukuid, kes õppimises või spordis viimaste hulgas aga hoopiski ise kiusajad. Oma tütarde näitel julgen väita, et sport aitas mõlemaid, eriti nooremat, kes pisemana väga tagasihoidlik ja tasane oli. Ta ise rääkis hiljem, kuidas karates tundis esimest korda, et pingutamine toob edu. Lisaks arendas sport enda eest seismise oskust ja esinemisjulgust. Ehkki karate puhul tegu äärmiselt individuaalse alaga siis võistkonna kambavaim annab super ühtekuuluvustunde! Enne rääkisin võitjatest ja kaotajatest, olümpiasüsteemis võisteldes on vaid üks võitja, kõik ülejäänud varem või hiljem kaotajad. Kas nad langevad sellest masendusse, sugugi mitte, hoopiski saavad innustust rohkem treenida. Kaotusi analüüsitakse palju rohkem kui võite, oluline on näha oma vigasid, et osata neid edaspidi minimiseerida või vältida.

Kokkuvõttes leian, et igasugune võistlemine nii spordis, õppimises, kunstis kui ka tööl on kasulik ja arendav nii lastele kui täiskasvanutele. Võitude üle tuleb rõõmustada ja kaotustest õppida mitte neid põdeda.

13 comments:

  1. Spordipäeval ja laulukonkursil on siiski üks oluline vahe: laulukonkurss on vabatahtlik.

    Ja spordipäeva- ja õppetulemustel on omakorda see vahe, et liiga paljudes koolides spordiasju tegelikult ei õpetata, kehalise tunnis ainult hinnatakse tulemusi. Õppetulemustega ei saa võrrelda konkursi tulemusi, mille jaoks ei ole mingit õpet antud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. a muidu pean tunnistama, et mul oleks - toona spordis kehvana - olnud savi, kas tulemused on kuskil väljas või mitte. Spordipäev ise oli tüütu ja mõttetu, nagu üldse kogu kooli kehaline (meenub näiteks suuskade koolivedamine olukorras, kus mul kodu lähedal algasid kohe suusametsad, kus ma heameelega suusatasin).

      Delete
  2. Spordipäevad tähendasid seda, et said koolist vaba päeva. Enamus võtsid seda ekstra puhkusena, kes siis ei tshilliks väljas sõpradega selle asemel, et koolipingis istuda. Tegu ju polnud mingi tõsiselt võetava võistlusega, milleks keegi spetsiaalselt treenis - jooksmine, hüppamine, pallivise sai muuseas tehtud. Meil mingil ajal rakendati poliitikat, kus arstitõenditega spordipäevast vabastatud seltskond pidi sel ajal kooliruumides istuma. Üllatavalt tervendav mõju ;) järgi jäi vaid mõni üksik, kes päriselt ei saanud sportida.

    Lastelt küsides oli enamuse lemmiktunniks "kehka" kui vahetund välja arvata. Tegelt toetas koolipoolne tasuta kehaline kasvatus just neid, kes muidu minimaalselt füüsilise koormusega tegelesid. Kas siis vanematel polnud huvi või vahendeid last mingisse trenni saata. Eelnev jutt muidugi minu jaoks enesestmõistetaval eeldusel, et veidikene füüsilist koormust on inimesele igatepidi kasulik.

    Spordipäeva tasemel jooksmist, hüppamist või palliviset pole vaja õpetada. Iga laps kel jalad käed küljes jookseb, hüppab ja pillub kivisid. Kes tahtis lisa õpetust ja silmapaistvaid tulemusi, eks see läks trenni.

    ReplyDelete
    Replies
    1. no kui ei ole vaja õpetada ja asja point on olla rõõmus liikumispäev, milleks siis need edetabelid?

      Ma ei tea kedagi, kellele kooli kehkatund oleks meeldinud, rääkimata lemmiktund olemisest, aga ma olen ka äärmiselt homosotsiaalne ja ma saan aru, et valdavalt tüdrukutega ongi nii.

      Võib küll ka olla, et tüdrukute kehaliseõpetajad olid kuidagi õelamad, sest see, et tüdrukud jälestasid kehalist, on minu põlvkonnas tavaline ja vahel harva, kui meil oli poistega koos nende õpetajaga, oligi kohe sõbralikum õhkkond. Mu elukaaslane (mees) mäletab samuti, et tal oli tore kehalise õpetaja, aga tema õel oli mingi hull mutt, keda kõik kartsid.

      Ja asi pole põhimõttelises liikumisvaenus, eks ole - pärast kooli on needsamad naised avastanud, et liikumine on lahe. Või juba kooli ajal, aga kooliväliselt. Ma käisin lõppeks ju enne kooli iluvõimlemistrennis, kodu lähedal täiesti vabatahtlikult suusatamas ja suvel ujumas, kui vähegi sain, ja praegu olen poolprofessionaalne tantsija. Küsimus pole seega liikumishuvis, vaid selles, et kehaline kasvatus ja kõik sellega seonduv, sh spordipäev, kandis jälkuse pitserit. See tund, kus midagi ei seletata, ainult sõimata saab.

      Spordipäevaga kaasnes ka õudselt palju jokutamist eri spordialade vahel (okei, molutamine oli koolis muidugi tavaline, aga spordipäeval oli seda nagu rohkem kui muidu). ja ma seedin molutamist väga halvasti, kui ma olen kuhugi ekstra kohale tulnud, tahaks nagu eesmärgistatud tegevust, niisama jalutada võin ma kodu lähedal metsas ka, kus on ilusam loodus ja keegi ei lõuga kõrva ääres.

      Delete
    2. aa no ja kindlasti on spordipäevakogemus erinev olenevalt sellest, kas mingid klassikaaslased harrastasid su kallal süstemaatilist terrorit või mitte. Need, kellel selline kogemus on, teavad, et kõige hullem tund on vahetund, sest siis ei ole täiskasvanuid silmapiiril ja lapsed teevad, mida tahavad. Spordipäeval natuke täiskasvanuid figureeris, aga siiski hõredalt. Raske on liikumisrõõmule keskenduda, kui peab peale passima, et agressiivsematest tegelastest ohutusse kaugusse hoida.

      Delete
    3. Sinu kommentaari lugedes jääb mulje nagu oleksime koolis käinud eri planeetidel, Marsil ja Veenusel :D Või lihtsalt olid õpetajad nii erinevad või oleme eri tundlikkuse tasemega. Mina ei mäleta ühtegi momenti koolist, kus kehka õpetaja või treener oleks kedagi sõimanud või isegi halvustanud.

      Küsisin igaks juhuks kaasalt, kuidas neil oli. Ta pole spordi inimene aga väitis kehka suhtes neutraalne olevat. Võimlemine ja suusatamine meeldisid, pallimängud ja pikamaajooks ei meeldinud, õpetajate koha pealt ei kurtnud. Ainult rahvatantsu treener ülikoolis olla sihuke tropp ja sõimaja olnud, et tuligi lõpus ära.

      Tundub, et õpetaja on kõige määravam muutuja selles võrrandis. Noh nagu ka muudes ainetes, hea õpetaja paneb lapsed oma ainest huvituma.

      Delete
    4. koolist mäletangi konkreetselt, et poiste kehalise õpetaja oli tore. Joodik, aga kena inimene ja tore õpetaja, lõpuks sai paraku joomise pärast kinga.

      A kindlasti loevad ka lapse individuaalsed omadused. Ma talusin halvasti lärmi ja kooli üldine agressiivsusfoon oli minu jaoks kah liig (ja mõlemad olid alati hullemad siis, kui õpetajaid polnud näha). See, et pidi kogu aeg löögivalmis olema, sest muidu lüüakse sind ennast (v sülitatakse v võetakse asjad ära vms), oli jube väsitav. Ma olin lapsena kogu aeg surmväsinud ja vbla just seetõttu kimpus tüütute, aga mitte piisavalt efektsete krooniliste haigustega, et koolist koju oleks jäetud. Pidev nohu ja põskkoopapõletik näiteks.

      Delete
  3. Notsu, mu suht mitte-sportlike poiste meelest on kehalise tund üks lemmikuid. (Kui koolis matemaatikat õpetataks, siis oleks ilmelt see nende lemmik, aga no ei õpetata.) Mu kolme lapse pealt vaadates on kehaline praegu väga palju parem kui minu lapsepõlves.

    ReplyDelete
    Replies
    1. aga tüdruku? (tõsi, ta on vanem ka, nii et see hinnang ei oleks enam ainult oleviku kohta).

      loota võib, et praegu on paremini, aga skeptiliselt usun ma seda siis, kui sama juttu räägib laiem valim. Ühes koolis käivatel lastel võib ju lihtsalt õpetajaga jopata.

      Meenutasin täna hommikul, mis ma täpselt spordipäevast mäletan, ja eelkõige oli see ootamine. Ootad palliviskesabas, et oma visked ära teha (ei mäleta, kas pidi tegema kolm viset ja igaühe jaoks eraldi sabas seisma, et teised ootajad ei peaks tervelt 3 viske taga ootama, või sai kõik kolm viset kohe ära teha, kui järjekord kätte jõudis). Siis ootad, et klass komandeeritaks kaugushüppekasti juurde. Ootad oma kaugushüppe järjekorda. Siis ootad, et klass komandeeritaks jooksuraja juurde. Seal ei pidanud vähemalt jooksmist nii kaua ootama, seal sai mitu inimest korraga starti (kuigi muidugi mitte terve klass korraga, isegi mitte terve klassi tüdrukud korraga, tüdrukuid üksi oli ju mingi 20+).

      "Palju järjekorras seismist rõskes sügisilmas" on põhimälestus seega.

      Delete
  4. Ma ei imesta, et kehaline kasvatus sulle ei meeldinud kui spordipäev selliselt oli orgunnitud. Ilmselt lisaks õpetajale sõltus ka koolist päris palju. Nagu elus ikka ühel veab, teisel mitte.

    ReplyDelete
    Replies
    1. kui ma millestki valesti aru pole saanud, käisime me samas koolis, aga mina veidi hiljem. Huvitav, kas vahepeal jõudis nii palju põhimõtteliselt muutuda või olid lihtsalt konkreetsed orgunnijad teised inimesed.

      aga jah, jube igav oli. Sama aeg üksi koolimajas oleks huvitavam olnud, oleks saanud vähemalt midagi lugeda (ütlen ma inimesena, kes viimases lugemisnäljas loeb läbi ka kõik kasutusjuhendid, bussipiletid jne, sest näljaga sööb vanakurat kärbseid ka).

      Delete
  5. Kuigi mul ei ole ühtegi traumat seoses spordipäevadega ega ei mäleta sedagi, kas neid tulemusi kuhugi üles pandi, siis pidev normide täitmise kohustus on küll meeles. Ja vastumeelsus kehalise tundide ees, sest kui ei pärinud isalt võistlejapisikut ega kehalist võimekkust, siis tulemustele üles ehitatud kehaline kasvatus ei sobinud. Minu meelest peaks kehalise tund olema selline, et tekitaks tahte liikuda, ka neis vähemandekates. Väga vabalt võiks ju ajavõtt olla ka vabatahtlik, st õpilane enne ütleb, et teeb kaasa aga tulemust ei taha fikseerida. Sest kaasa tegemine on oluline, mitte konkreetne tulemuse number. Õnneks eluks ajaks minust tugitoolisportlast ei saanud. Nüüd juba 10 aastat olen regulaarselt sporti teinud, ostsin ka aastase spordiklubi pääsme tookord, et mitte endale taganemisteed jätta. Nii mõnus oli liigutada ennast, ilma mõtlemata konkreetsetele sentimeetritele/sekunditele. Sest meeldib liikuda just enda jaoks ja ilma võistlemata, kahel jooksuvõistlusel olen küll osalenud aga need on pigem olnud võistlused iseendaga. Aga võib-olla oleksin leidnud tee sportlikuma eluni kiiremini, kui kehalise kasvatuse tund oleks haaravam olnud?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nojah, inimesed on erinevaid. Mul on küll põnev võistelda aga jooksus seni vaid enda ehk siis aja vastu. Karates näiteks pole see paraku kuidagi võimalik, seal ikka mees mehe vastu. Sportlikus karates siiski tegu pigem mänguga, kus kavaldatakse ja punkte nopitakse, eesmärk pole kedagi pikali lüüa.

      Delete