Sunday, October 13, 2019

Tänupüha matk

Koertega matkarajal
Hommikul sörkisin tütrega vähe pikema seitsmepoole kildise ringi. Kuna jalgades mõnus tunne uhasin üksi 2.6km täie auruga otsa. Täpselt 11 minutiga saavutasin uue rekordi nagu salamisi olin lootnud. Paraku ei kajastunud see Google Fit'i rakenduse kilomeetriajas. Aga sellest ja jooksmisest pikemalt kirjutan eraldi postituses, et mitte tüütada neid, kelle sihuke asi külmaks jätab. Enesetunne oli super, eriti peale dushi all käimist ja hommikukohvi nautimist. Ilm Oktoobri kohta väga ilus: kuueteist soojakraadi päikesepaistega.

Matk ülalt parklast Griffith Ravine raja ringile, tagasiteel Glacier Valley ring lisaks
Teen koertega matka metsas, ega enam pikalt sihukest ilma pole. Naispere eelistas üht suurimat idapoolset ostukeskust väisata, seega võisin rahumeeli paar õlut kosutuseks seljakotti susata. Närimiseks kuivikuid ja powerbare, liiga pikalt polnud plaanis olla. Kaarti vaadates jäi silma üks Bruce Traili rajajupp, mida varem polnud käinud. Hockley Valley suusakeskuse juures olen küll põhjapoole jalutanud mitte aga lõunapoole.

Haruoru serva pidi
Ainus pisike oja teel
Loomad autosse ja teele. Vähem kui tunniga olime parklas, enne matkale asumist lasin loomadel jõekesest janu täis juua, et oleks varu pissimärkide maha jätmiseks. Rada kulges jääaja lõpus paeplatoo kõrvale tekkinud oru nõlva pidi ja osutus äärmiselt liigendatuks. Pidev üles-alla ronimine mööda järske oru kõrvalharusid, eriti keerulistes kohtades hoidsid puunotid poollahtist moreeni kinni. Seoses kuivaga polnud ojakestes vett, koerte janu kustutamiseks kaasa võetud pudel sai kiirelt tühjaks. Õnneks sattusin teed ületades tüüpidele, kes parasjagu veepudeleid korkisid, neil jäi üle, sain kutsadele lisa. Kilomeeter hiljem jõudsime ainsa oja
kaldale, kus põhja peal vesi vulises. Loomad tegid end märjaks ja jõid veel. Koko harrastas oma melistegevust, koukis kive ojapõhjast.

Kuna rada nii raske piirdusin kümne kildiga, tehes mõned haagid kõrvalharudel. Seekord osutus mobla GPS ja rakendus
10.71km'ga täpsemaks, sest suutis kõrgustevahet arvesse võtta. Huawei näitas teepikkuseks 10.04km ehk 7% lühemana. Kogu ulatuses liikusin metsa sees, päikest nägin vaid latvadel. Poole tee peatusel leidsin siiski ühe lagendiku, kus mahakukkunud tüvel istudes lahendasin õlle ja näksisin powerbari. Koerad said vett ning kuivikuid. Mõlemad olid parasjagu väsinud pidevast ronimisest kasutades puhkemomenti kõhuli lebotades.

Põlispuu
Et nagu mis suunas kasvaks😁
Teel nägin üht puravikku, peast käis küll mõte läbi see kaasa võtta, aga ühest perele õhtusööki ei tee ja rohkem ei hakanud silma. Riietus osutus igati parajaks, lühikesed püksid, t-särk õhukese eelmisel päeval ostetud fleecega, jalas sandaalid. Koju sõites kukkusid loomad tagaistmel 10 mindiga ära. Tukastuse peletamiseks kuulasin autos Frederick Forsythi uut haaravat küberturvalisuse ja häkkimise teemalist poliitpõnevikku "The Fox" - Rebane.
Kutsad matkamisest päris "küpsed" 😛

No comments:

Post a Comment