Sunday, October 13, 2019

Tänupühadraama

Objektiivsuse mõttes rõhutan, et järgnev postitus on minu vaatevinklist (mis ilmselt kardinaalselt erineb ülejäänud osaliste omast). Nagu kaasale mainisin, minu blog ja sõnavabadus. Ta võib ju oma vaatenurga postitada, õnneks just pani enda blogi lukku nii et iga ludri ei näe, mis ta sellest arvab😜

Nüüd siis tänupühadraama juurde. Sõidame kenasti perega Blue Mountaini suusalaadale nagu traditsiooniks saanud. Hommik algab üsna paljutõotavalt uudistega Eestist, et võimalik soojaõhupuhuri rike osutus hoopiski lähedalasuva suitsuanduri patareitühjenemise häireks. Jaapani söögikohast ei jõuagi läbi, sest auto oli bensust tühi ja tankimise peale kuluva lisaaja tõttu oleks 24 aastane laps kodust läbi sõites jäänud hiljaks oma Pokemoni üritusele. Mis ikka, lasime tal ära käia. Lohutasin end: eks igaühel ole oma kiiks, võiks ju palju hullem olla. Natu ootamatult pigistas noorema võsu poiss-sõber end tagaistmele pere väljasõidule kaasa, tehes nägu, et ei märka mu veits vingus ilmet😕

Just enne linnast välja jõudmist pani üks tüüp minu reaktsioonivõime ja naiste närvid proovile otsustades ootamatult nina eest läbi vasakule pöörata. Kokkupõrke vältimiseks raiusin pidurid blokki, teist korda elus kus ABS'i ka tegelt vaja läks. Kommenteerisin vaid: "kuradi hull"!!! Minu taga olev tüüp polnud nii rahumeelne. Keris maasturi akna alla ja röökis selle venna peale, no too oli verbaalse lõuaka täiega ära teeninud. Poolel teel jäi silma kena sügiseste värvide vaade. Pildistamise eesmärgil pidasin pikemalt mõtlemata kinni saades kaasalt karmilt noomida: ma segavat liiklust. Nojah tervelt kolm masinat pidi selle aja jooksul minust mööda sõitma kui teepervel parkisin. Kui julgesin märkida, et kunsti nimel võiks vahel kannatada pidin järgnevad paarkümmend minutit kuulama loengut teemal: "Naudi hetke ja jäta meelde, kõike pole vaja pildistada". Seda kodaniku käest, kellel endal lisaks moblale ka korralik pegelkaamera kaasas ja kes elu jooksul kümneid kordi rohkem fotosid plõksinud kui mina😲 Et nagu mis mõttes???

Sõidu ajal oli kerge nälg kallale tulnud mistõttu otsustasin kohalikus linnakeses möödaminnes poest paar kroissanti haarata. Kuna enne oli pildistamisest sihuke probleem tekkinud hoidsin targu plaanid enda teada. Kasutades roolisolija privileegi lihtsalt keerasin poe ette. Poleks osanud ette kujutada milline paanika sellisest tühisest manöövrist puhkes. Et mitte ärrituda lülitasin mentaalselt kuuldeaparaadi välja ja parkisin masina. Vanem laps ähvardas: Nemad jätavad mu poodi ja sõidavad edasi. WTF, no sõitke siis, eks jalutan järgi, mis see 10 kilti mehele teeb. Täiskasvanud inimesed, ehk suudavad siiski viis minti kannatada kuni poes ära käin. Selgus: ei suutnud, poest tulles massinat parklas polnud. Mis ikka, tagasi poodi, võtsin lisaks saiakestele kolm õlut ligi. Piinlik oleks tuttavate ees, kui nood loevad lehest, et kõngesin tee peal janusse.

Enne teele asumist nosisin parasjagu pargipingil kosutuseks shokolaadi croissanti kui kaasa helistas ja lubas järgi tulla. Olin suht tusane vastates, et ärgu muretsegu, tunnen teed ja tulen jala järgi. Kui ta ikka küüti pakkus lõin käega, ei viitsinud vaielda, las siis tuleb, hakka tühja pärast tülitsema. Teadnuks vaid millise moraalilugemise endale kaela saan, oleks pigem ilusat ilma ja õllekest nautides jala mäele marssinud. Naiste loogika alusel selgus, et mina olin süüdi ja poodi saiakeste järgi minek olevat hirmus mõtlematu tegu, miks ma ei rääkinud enne. No te oleks ju vastu ajama hakanud. Ega selle peale polnud miskit öelda. Kui varem oleksin enda õigust taga nõudnud siis nüüd vanemast peast olen mõistnud, õigus pole tihtipeale oma hinda väärt. Lihtsam on lõuad pidada ja edasi teenida, piisab kui 
ise tean, et mul on õigus. Pööritasin salamisi silmi ja olin vait. Nüüd mõistan kui keeruline võib olla naiste keskkonnas töötada, jumal tänatud, et meil tööl 90% mehed. Tühised mõttetud asjad puhutakse üles ja osatakse neist suured probleemid tekitada.

Läksin suusavarustuse laadale kraami uudistama sel ajal kui ülejäänud seltskond küla peal pokemone püüdis ja einestas. Sain endale mõnusa vesti ning jooksmiseks sobiva õhukese sooja pikkade käistega dressika. Jooksmisega on mu mõõtmed oluliselt muutunud, igavene äge tavasuuruses L suusaülikond osutus lootusetult laiaks, hea et igaks juhuks proovima läksin. Dressika pidin lausa S võtma, kuna natuke tihedamalt ümber istuvaga mugavam lipata. Vanem plika sai suusapüksid, eelmised tal üsna ribadeks sõidetud, lisaks veel jooksufleece. Kange isu oli paar slalomisuuski haarata, aga rahval läks jälle kiireks, ei jätnud mulle aega valida, pealegi ei pidavat autosse mahtuma. 140km otsa ei viitsinud laupäeva õhtul suusad seljas kodu poole kõndima hakata, seega jäin ilma.

Väljasõidu lõpp kujunes meeldivalt positiivseks, sest osavalt sättides jäi tee peale kohalik õlletehas, mille degusteerimissaal üllataval kombel avatud. Isegi kaasa sulas ja "lubas" mul mõned klaasikesed mekkida. Creemore on üks vähestest Canada tootjatest, kelle õlut hindan, kallivõitu ainult kipuvad olema. Seekord sain proovida nelja sorti: Pilsner, klassikaline hea mida teadsin eelnevalt. Oktoberfest, mis minu maitsele liialt magusavõitu ja kange. Boundless IPA't polnud varem proovinud, see osutus parimaks. Orange Pale Ale sihuke mõnus lahe ja omapärase maitsega. Poest ostsin kaasa nii IPA't kui Orange't 6paki, lisaks suure pudeli eritellimusel valminud musta IPA't, mis kodusel degusteerimisel oivaliseks nektariks osutus. Igati sobiv jook tänupüha prae kõrvale, no kui viimast ikka küpsetatakse see aasta😜
Creemore õllevalik köögilaual
Imemaitsvad kreegid!!!
Õunafarmist võtsime busheli ehk umbes 20 kg Cortlandi, suure kotitäie pirne ja koti pisikesi tumedaid ploome. Auto juurde jõudes pakkusin ühe kaasale ja pistsin teise tumeda mummu endale põske. Silmi ees kangastus lapsepõlv kui Pärnus kreegipuu alt musti imemagusaid kuldse sisuga vilju suhu toppisin ja kive murule sülitasin. Vaatasime kaasaga teineteisele otsa, kreekidel on otse uskumatu võime lepitust pakkuda, eriti kui neid esimest korda üle 20 aasta saad. Jooksin ja vaatamata suht krõbedale hinnale haarasin teise suure koti veel. Selles kohas vähemalt pakuti oma toodangut mitte kokkuostust varutud kraami. Kodus korkisime musta IPA eripruuli, lõpp hea - kõik hea. Oleme vist ära leppinud, sest seda lugu toksides vedelen kaasa kõrval voodis, isegi koera viskas ta ukse taha😉

No comments:

Post a Comment