Monday, November 11, 2019

Vanad Võlad

Töökaaslane võlgu sisse nõudmas😱
Ei maksa muretseda, võib rahulikult edasi lugeda😉 Ma ei tee juttu konkreetsetest võlgadest selle klassikalises mõttes, ehk siis mulle võlgu olevatest summadest. Ise pole materiaalsest vaatevinklist kellegi ees võlglane, sest mulle lihtsalt ei meeldi võlgu olla. Kui vahel üliharva juhtub, et momendil sula pole käepärast või mõnel muul moel rahaline võlg tekib lahendan probleemi esimesel võimalusel. Eks see on ka üks põhjus, miks minust pole ärimeest saanud, sest õige ärikas ei riski mitte enda vaid ikka teiste rahadega. Võidu korral koorib paksu koorekihi pealt ja jagab veidi teistelegi, kaotuse korral kaotavad vaid võlausaldajad ja aktsionärid. Kui keegi küsib raha tunnen end pigem ebamugavalt selle pärast, et minu vaadete alusel peab tal ikka olukord väga hull olema. Siinkohal ei pea silmas selliseid tüüpe, kelle elustiili osaks ongi võlgadest elamine või kes kas lollusest või hoolimatusest võimetud rahaga nii ümber käima, et seda hädapärasteks vajadusteks alati jaguks. Minu arust peaks tänapäeval iga vähegi peast terve kooliskäinud ja matemaatikat õppinud inimene suutma finantsiliselt hakkama saada. Eriti kui võrrelda mitte väga kaugete aegadega kui tõepoolest endast sõltumatutel asjaoludel sõnaotseses mõttes lausa näljas oldi (sõjaaeg ja Siber). Huvitav mis vaated lugejatel võlgade koha pealt on?

Halloweeni järelpidu
Aga tegelt tahtsin likvideerida hoopiski siinse elu juhtumuste blogivõlga, mis viimasel ajal kole suureks kasvanud. Vaatasin, et isegi Halloweenist pole postitanud. See nädalalõpp võtsin end lausa kahel korral töölt vabaks, kuna nii halloweenipidu, karate võistlused kui ka Eesti Kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi aastapäev vajasid tähistamist. Halloweeni puhul ise ei viitsinud kostümeerimisega vaeva näha, küll aga teised. Töö juures kolleeg nägi päris äge välja. Sõprade juures järelpeol rahvas enamasti vähemalt mingis kamuflaazhis. Ilm kommijooksu ei soosinud: külm, tuuline ja sadas vihma. Quebecki lödipükslastest (ei saa salata, et see termin meeldib mulle) prantslased lausa lükkasid seoses ilmastikuoludega Halloweeni päeva võrra edasi.

Toronto Eesti kooli, Lasteaia ja Püstoliklubi juubeli tähistamine
peagi hingusele mineva Eesti Maja suures saalis.
Laupäevaõhtuse Eesti kogukonna üritusega seoses olid ootused kõrged, paraku pidin pettuma. Rahvast oli küll palju aga pandi suht suvaliselt laudadesse, meie omas polnud ühtegi tuttavat. Mitte et neil teistel lauanaabritel miskit viga oleks, aga ikka on põnevam vanade tuttavatega lobiseda. Põhitoidul polnud viga kuid tordid olid täielik läbikukkumine. Nagu siinmaal ikka: kus põhitähelepanu pööratakse välimusele. Ilusate piltide ja toiduvärvide ning kreemiga kaunistatud tortide maitse ei kannatanud kriitikat, lisaks minule käisid ka mitmed teised oma torditükki vaikselt prügikasti poetamas. Tavaliselt pakutakse kohaliku Eesti pagari kringlit, seekord olevat kuulduste järgi kokkuhoiu mõttes piirdutud tavaliste poetortidega. Ise vahutavad suure suuga Eesti asjast aga tordi tellivad kokkuhoiu mõttes Costco laopoest😲
Siinsete tortide puhul kipuvad välimus ja maitsvus
pöördvõrdelises korrelatsioonis olema 
Põhitoidu menüü: täitsa hea!

5 comments:

  1. On üks tuttav, kellel oli kunagi periood, kus ma oleks eelistanud, et talle laenata (või formaalselt laenata, päriselt niisama raha anda), sest ega ta ei tahtnud alati küsida, kui tal vaja oli, ja siis ta vahetevahel nälgis.

    Kõigil ei ole va rahateenimise oskust võrdselt jagatud. Üks asi, et nagunii on võimeid erinevalt antud, aga teine asi, et kõik võimed ei ole igas ühiskonnas võrdselt hästi rahaks tehtavad. No ja ilmselt on inimesi, kes ei suuda ka neid võimeid rahaks teha, mille eest mõni teine pappi kokku kühveldab. Kusjuures see ei tähenda, et ta neid võimeid kuidagi ühiskondlikult ei kasutaks, lihtsalt ta kasutab neid kellegi sellise heaks, kellel ei ole raha maksta (või on maksta, aga on kaabakas ja kasutab teise head südant ära).

    vahel muidugi on ka selline olukord, kus on valida, kas teha midagi õiget või saada raha. nt omastehooldaja või pärast-vanemahüvitise-lõppu-väikelaste-kasvataja dilemma: käia tööl või hoolitseda oma lähedaste eest. Kui peres on keegi teine, kes saab raha teenida, kuni üks need hoolitsemistööd ära teeb, on kergem, aga kõigil ei ole sellist teist; ja paraku on nii, et mida raskem hoolitsemine on, seda suurema tõenäosusega seda rahateenivat teist ei ole.

    (kui palk lubab oma lapsele v haigele lähedasele kasvataja/hooldaja koju palgata, siis on muidugi hästi, aga Eestis ei ole sellised palgad Tallinnast lõuna pool kuigi tavalised. Tartu Ülikoolis on ridamisi täistöökohti, kus teenitakse 700 eurot kuus, selle eest hooldajat ei palka.)

    ja see jutt on siin meie suhtelisest heaoluühiskonnast - USAs satuvad inimesed suurtesse võlgadesse lihtsalt sellest, kui nad nt jalaluu murravad või pereliikmel selgub olevat krooniline haigus.

    Meil toob haigus rahahäda kaela ainult siis, kui ta on nii haruldane, et haigekassa ei kata, aga isegi meil on ju need paar kuulsat juhtumit olemas, kus pere pidi abi küsima, et lapsele sutsakas ravimit kätte saada või raviprotseduur teha. no ja USAs on nii enamiku haigustega (ma olen kuulnud mitut lugu, kus inimene on erakindlustusele plekkinud, mis koliseb, aga kui päriselt ravivajadus tuleb, siis selgub, et kindlustus seda ikkagi ei kata.)

    ReplyDelete
  2. Oleksin pidanud täpsustama, et postituse võlaosas pidasin silmas tarbimislaenusid ja vastutustundetult ülejõu elamist, mitte eriolukordi või õnnetusjuhtumite jadasid. Ameerika arstiabi koha pealt on seal karm täiskasvanu maailm, kus vastutad oma riskide eest täiega oma varaga. Ehk siis kui otsustad kindlustuse pealt kokku hoida pead ka vastava riskiga arvestama. Nagu loto tagurpidi, enamasti ei juhtu aga kui juhtub siis on hambad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen aru saanud, et esiteks saavad USAs ka täiesti vastutustundlikult kindlustuse ostnud inimesed vastu pükse, sest kindlustused otsivad iga võimalust, et maksmata jätta ja kõikvõimalikke haigusi-õnnetusi nagunii ei kaeta. Ja teiseks ei ole kindlustused nõus kõiki inimesi üldse kliendiks võtma (olenemata nende finantsilisest korralikkusest). Nt krooniliste haigustega võib seal kindlustusest ainult und näha.

      Akadeemilist elu elav tuttav rääkis, et üks USAst pärit õppejõud olevat Eestis viibides silmaoperatsiooni vajanud, siin oli see talle muidugi tasuline, aga ta olevat leidnud, et siin sai ta isegi täistasulise opi odavamalt, võrreldes sellega, mis tal USAs oleks tulnud omaosalusena maksta. Hoolimata sellest, et ta on seda kindlustust plekkinud nagu emerson. Riiklik tervishoiusüsteem on lihtsalt tervisekulude katmiseks nii palju ökonoomsem (mastaabisääst pluss see, et keegi ei ürita selle arvelt kasumit teenida).

      Delete
    2. aga tarbimislaene ma muidugi silmas ei pidanud. Mul tulid rahahädas inimeste näidetena meelde ikka sellised, kes on liiga vaesed, et laenu saadagi (ei ole seda vara, mida tagatiseks anda).

      Delete
    3. ... ja nende rahahädad võivad tulla ka sellest, et keegi on hoopis neile võlgu jäänud. Tööandja ei tee korralikku lepingut ja hahtub enne palga maksmist näiteks. Teine tüüpkeiss on elatisevõlad, sh korralikult ühiselt planeeritud laste puhul.

      vbla on need rubriigist, mida sa kutsud eriolukorraks, aga ma tean nii mitut sellist juhtumit, et ei ole nagu enam erilised. Tavaline elu.

      Delete