Thursday, December 12, 2019

Hawaii: 1Dec-P Papakolea ja Punaluu rannad


Lendame Vaiksele Ookeanile ...
... päikeseloojangusse🌞🌙✨
Pöördun nüüd tagasi algusesse, sinna kus esimene postitus katkes. Lend Konasse jäi pool tundi hiljaks, meile problemaatiline, sest autolaenutus pannakse kümne ajal kinni. Kartsin, et lubatud 21:15 maandumise korral ei jõua masinat kätte saada ja peame taksoga elamiskohta sõitma, hommikul veel tagasi lennujaama auto järgi. Paraku polnud muretsemisel mõtet, sest minu võimuses miskit muuta polnud. Lennuk oli mõnusalt tühi, lendasime ju ameeriklaste
ühe tähtsaima püha "Thanksgivingu" õhtusöögi ajal kui iga endast vähegi lugupidav ameeriklane oma perega lauas istub. Saime end mõlemad tütrega kolmesel istmereal pikali visata ja mõnuga magada, sihukest luksust pole aastaid kogenud. Samas piloot suutis mingi ime läbi ookeani kohal kaotatud aja tagasi teha maandudes Konas 20:42. Lennujaam oli ootamatult pisike, umbes nagu Tartu bussijaam. Seega rajal ootamist polnud üldse, trepp veeretati käsitsi kohale, kümne mindiga olime väljas.

Jätsin tütre kohvrit ootama, ise kiirustasin rendifirmasse. Mikrobussiga viidi esindusse, kus polnud ühtki klienti. Compact autot neil momendil polnud, andsid mulle täissuuruses "full-size" luksuslikult varustatud Chevrolet Lumina. Ehkki autorent ise oli vaid $17.40 päevas tõstsid lisatasud ja lisakindlustus, mille uimase peaga lasin juurde panna, kogusumma $84 peale, kokkuvõttes ikka väga hea. USA sim-kaardi olin juba Los Angeleses sisse susanud, sain tütrelt messi, et kohver käes. Sõitsin lennujaama ette hoolikalt stoppmärgi juures peatudes, kus veidi eemal pollar kustutatud tuledega valvet pidas, et ähmis turiste lüpsta.

Konnade koor

Google põhjal oli meie elukohta 20minti sõita, astusime ka marsruudi ääres olevast toidupoest läbi, õhtusööki ju ei pakuta. Ostsime üht teist näksi ning kohalike õllede 12'se valikkasti, kus 4 erinevat: Big Wave, Castaway, Longboard ja Kua Bay. Ööbimispaiga leidmine osutus tänu Googlele õige lihtsaks, teed olid ainult hullult käänulised. Parkisime masina. Kui kõrvulukustava konnalaulu saatel (mida me linnulauluks pidasime) välja astusime, tuli peremees isiklikult tervitama. Andis võtmed ja näitas, kus tuba on. Koht koosnes kolme hoone kompleksist, ühes elasid peremees kaasaga ja nagu hiljem selgus ka teenindav perekond.

Aeg magama minna kui õlle peale ilmuvad ...
... välja sihukesed elukad ja konnad laulavad
Pakkisime kohvri lahti, mekkisin kohaliku õlle ja üritasin blogida. Nagu eelnevalt mainitud, läpaka klaviatuur ütles üles. Natuke sudisin aga lõin käega, Toronto aja järgi oli ju kell veerand viis öösel (kohalik veerand kaksteist) - tuttu. Kartus, et hommikul vara uni ära läheb oli põhjendamatu. Kuue paiku tegin momendiks kuke kiremise peale silmad lahti, aga jäin kohe uuesti magama. Alles äratuskella peale tuli pilt uuesti ette.

Lauad külalistele ja lopsaka taimestikuga aed selle ees
Poole kaheksaks läksime elu uurima, kohv oli juba valmis, hommikusöök 8-9. Lisaks meile üks kolme põlvkonda esindav viieliikmeline jaapanlaste pere, kelle laps oli kole aktiivne. Teenindajateks mees ja naine kahe pisikese blondi tüdrukuga. Lapsed olid täiega tööle rakendatud ja lippasid muudkui uurides, kas kohvi on küllalt, kas kellelgi miskit vaja, kas taldriku võib ära viia. Söögikohaks oli vabaõhu katusealune, kanad muideks tatsasid sealsamas ringi ja üritasid pisikeste lindude poolt toidumajakesest maha poetatud seemneid põske panna. Linnud ja pisikesed geko sisalikud tegid olemise õdusaks.

Tütar eesaias, sihuke käänuline tee viib mäest üles maja juurde
Köögi avamisest andisid teada laevakella löögid, mida üks tüdrukutest hoolega tagus. Algatuseks puuviljataldrikutäied, põhiroaks muna soovitud viisil koos liha juustu ja muude lisanditega. Leib nende enda küpsetatud, suskasime kohe mitu rösterisse. Puuvili muidugi võrratu, sest turult asjatundjate poolt toodud, osa enda või naabrite aiast pärit. Teadagi on värskelt puu otsast korjatud kraam hoopis teise maitsega kui suurlinnade supermarketites pakutav. Mulle põhiroaks kaks praemuna, tütrele omlett vorsti ja juustuga. Kõhud said korralikult täis.

Pirakas puu hoonetekompleksi keskel
Tähtsaim varustus, oleme valmis sõitma
Laua taga pidasime läpakat vaadates plaani (ekraan töötas puutetundliku tabletina) kuhu minna. Ilmateade oli üsna ähvardav, praktiliselt igal pool pilvine suure vihma võimalusega, ainult saare lõunatipus nats päikest. Kogu pikaajaline ilmateade kippus nutune olema. Võtame päeva korraga, ei hakka üle muretsema oli üksmeelne otsus, pealegi on kiled kaasas ja Hawaii vihm soe. Seega päevaplaanis rohelise ja musta ranna külastamine ja vulkaanipargi matk kui jõuame.

Mis ikka, asjad autosse ning gaas põhja. Loomulikult kippus tütar rooli, lasin tal hea meelega seda lõbu nautida. Teed algul hullult kurvilised, pealegi sattus ette mingi jobust turist, kes pidevalt kurvides pidurdas. Möödasõit seetõttu pea võimatu. Lõpuks ühel natu sirgemal jupil näitas laps milleks meie Lumina võimeline ja uhas mürinal mööda.

Hawaii lõunarannik ookeanile avatud
Lained möllavad
Masin kulges nii mõnusalt, et pidin aeg-ajalt kiirusepiiranguid meelde tuletama. Rohelise ranna juurde viiva parklani jõudsime veidi rohkem kui tunni ajaga. Autosid palju polnud, kohalikud pakkusid viiekildisel matkarajal maasturite ja truckidega transateenust. Veebilehe põhjal olevat see illegaalne äri, paraku ühtki pollarit takistamas silma ei hakanud.

Matkamine planeet Marsil😀
Ainult skafander puudub😜
Maasturite kasutamise keelu põhjus oli ilmne, suht laugele rohuga kaetud lagendikule oli hulgaliselt sügavaid rööpaid sisse sõidetud, mis ilmselgelt erosiooni põhjustasid. Kohati autotee nii sügaval saviliivases pinnases, et masina katust polnud näha. Läksime jala ja soovitasime seda teistelegi. Enamus teest kulges maalilisel rannikul, võimsad lained vastu laavarahnusid peksmas. Ringi vaadates tekkis tunne nagu oleks teisele planeedile sattunud, "Marslase" film on vist siin filmitud.

Maasturitest lõhutud maastik
Lõpuks jõudsime rannani
Lõpuks jõudsime vana vulkaani lõõri erosiooni tulemusel tekkinud rannani. Liiva roheline värvus olevat tingitud rohkest vulkaanilise klaasi ehk oliviini sisaldusest. Ma ei tea, kas hakkab värvipimedus vaevama, aga mulle see liiv rohelist muljet küll ei jätnud eriti kui võrrelda ettekujutusega pudeliklaasi rohelisest. Sõltuvalt päikesepaistest tuhmkollane või kuldse läikega, kerge roheka varjundi ja hulga mustade ning valgete kübemetega, oleks ehk kõige täpsem kirjeldus.

Rannale laskumine
"Üheksas" laine, sipelginimesed rannal
Vulkaanikraatri äärelt alla saamine suht järskul muredast, teravast kivimist teel. Rannaliiv võimsate lainete käes ümmarguseks kulunud.

Liiv pigem kuldse kui rohelise läikega
Laine tuleb!
Tänu korralikule tuulele voogasid parajad veemäed lahe suudmest sisse ja murdusid ranna ligi jõudes. Hüppasime vette, sihukesi laineid olen elus vaid paar korda nautida saanud. Bodysurfingut sai nõrkemiseni harrastada. Vahepeal päikese käes kuivasime ja uuesti vette. Mingi moment saime aru, et kui tahame täna veel miskit ette võtta tuleb asutada minekule.

lainetes bodysurfamas
Tagasitee valisime otsema rohkem sisemaa poolt. Paar kilti kõnnitud panin ühest rattarööpast veidi liiva tasku. Rannalt ju ei tohtinud võtta, nagu sildilt võis lugeda. Kaugelt eemalt tee pealt korjamises ei näinud midagi halba. Kui tekib võimalus viin Peraküla liivamuuseumi. Musta laavaranniku ääres võimsaid murduvaid laineid nähes ei suutnud kiusatusele vastu panna, silkasin pildistama. Siin oli ka ilusaid ümmargusi laavakive, korjasime mõne kaasa. Kui soovite teada saada minu arvamust inimtühjast rannast paari kivi taskusse panemise eetilisuse kohta soovitan lugeda eelmise postituse vatuseid mureliku anonüümse kodaniku kommentaarile.

Punaluu musta liiva rand
Reklaam ei liialdanud
Järgmine sihtmärk musta liiva rand. Sõites avanesid kõrgelt mäeküljelt vapustavad vaated, paraku ei tahtnud aega raisata peatustele, pildistasin autoaknast. Punaluu parkimisplatsil saime soodsa koha, ajasime auto palmi alla, pidin veel paar kookospähklit eest veeretama. Alles hiljem sain aru, et kui sihuke auto katusele või hullemal juhul klaasile prantsatab on jama kui palju.

Päikesepaistel kardetavasti väga kuum
Massiivne puu rannal
Liiv oli tõepoolest must, tegelikkuses isegi mustem kui pildile jäi. Küllap üritas kaamera automaatselt valgustust korrigeerida. Jalutasime vähe randa mööda, tegime pilte ja läksime tagasi. Ujuma eriti ei tikkunud, sest kuivamisele kulub aega ja vaatamata reklaamile ei hakanud mingit elu kilpkonnade näol silma. Rannal olevast pirakast puust ei saanud ilma fotografeerimata mööda minna. Eesti või ka Kanada mõistes ikka metsikute mõõtmetega.
Kas ka väga vanad ei oska hinnata, aga tüve läbimõõt meetreid. Kella vaadates selgus, et aeg liiga kaugel, vulkaaniparki ei jõua enam külastada. Otsustasime rahulikult võtta, tagasi Konasse sõita ja linnapeal õhtusöögil käia. Tagasiteel astusime hotelliperemehe soovitatud pagaritöökojast läbi, kus jäätist pakuti. Kallis oli aga isu kange, võtsime kumbki "ühe" scoopi. Nojah, ameerika mõisted suuruse koha pealt on veidi kallutatud. Ühest vähemalt pooleliitrisest sai kõht täis, ma ei kujuta ette, mida kahega oleks teinud.

Eelroad ...
Elamispaigas vahetasime riided ja sõitsime linna. Parkisime Walmardi ette kartes, et ookeani ääres parkimist ei leia. Hilisema kogemuse põhjal võin kinnitada: tegu asjatu hirmuga. Jalutasime läbi pimeda linna, siin ju tänavavalgustus minimaalne, et valgusreostusega mitte segada võimsaid teleskoope vulkaanide tippudel. Tütre väljavalitud resto leidsime kohe üles, päris äge koht oli. Menüüd vaadates võisime selles veenduda. Hawaiil
... ja põhiroad😱
olles otsustasime põhitähelepanu mereandidele pöörata, sissejuhatuseks krevetid. Mõne aja pärast saabus lauda kaks taldrikutäit erinevaid. Teist korda selle päeva jooksul mõistsime, et USA põeb suurusehullustust. Olles eelroaga poole peale jõudnud, kippusid kõhud juba täis saama.

Nüüd saabus teenindaja ja uuris, kas tellisime teise taldrikutäie juurde. Ei vastasime, oi siis oli eksitus, aga selle saite nüüd tasuta. Mis teie lauda puudutab, see on teie oma. Põhiroa taldrikute nägemine võttis südame alt külmaks, kõige selle nahkapanemine ei tulnud ka surmaähvardusel kõne alla, aga tagasi ju ka saata ei saa. Tegime kõik mis inimlikult võimalik, kartulid jäid siiski järgi. Tütar sai tõepoolest maitsva kohaliku poolküpsetatud kala - Ahi. Küsimusele mida magusroaks soovime raputasime sünkroonis pead, suu oli veel kala pungil täis. Mehhiko päritolu Pacifico õlu osutus täitsa heaks lahedaks kala kõrvale. Teenindus oli hea, andsime soliidse jootraha.

Tagasi Walmardi parklasse jalutamine oli sihukese kõhutäiega tõeline katsumus. Ameerika suurpood kella üheteistkümneni lahti. Meil oli vaja sääsetõrjevahendit ja päikesekreemi ning taskulampe, kui peaks koobastesse minema. Etteruttavalt võib kinnitada, et ei sääsetõrjet ega päikesekreemi läinud vaja, esimest putukate ja teist päikese puudumise tõttu. Meie kaasasolevast veerandikust kreemipurgist jagus täpselt.

P.S. Looduspiltidel soovitan klikkida, et täissuuruses näha! 

No comments:

Post a Comment