Saturday, December 14, 2019

Hawaii: 2Dec-E Hilo, Kaumana laavatunnel

"Tihased" ja "Kanaarilinnud"😉
Hommikusöögi ajal lõbustasid meid pisikesed sädistavad tihasesugused linnukesed. Vahepeal ilmusid välja paar kanaarikollast, mine tea äkki olidki kanaarilinnud, pigem siiski mingi kohalik vindiline. Kohvi kõrvale ilmateadet vaadates tundus, et mõistlik Hilo reis teha. Saare idaküljel pidi enamasti vihmane olema, täna aga lubas ennelõuna pilvise kuid vihmata. Pealegi on viimast päeva käes suht väikese bensukuluga masin, kaval pikk reis risti üle saare sellega ette võtta. Põhieesmärgiks oli Hawaii Botaanika Aed, mis väga kõrged hinnangud saanud ja pakkus meile mõlemale huvi. Viimasel momendil märkasin, et olin ümbrikuselja kaardile märkinud Kaumana laavakoopa. Kuna jääb teele viskame pilgu peale ehkki veebilehel väideti, et käia saab vaid paarkümmend meetrit sissekäigust kummalegi poole. Akaka juga järgmisena nimekirjas ja samal teel asuv hotelliomaniku väitel maailma parim smuuti koht. Kui jõuame, sõidame mägedes asuvasse Kalopa rahvusparki, kus mägivihmametsa matkarajad.
Hualalai 2521m on esimene suurem vulkaan, mida tee äärest näha.
Otsetee Hilosse viis saare kahe suurima üle 4 km kõrguse vulkaani vahelt läbi. Vasakule jäi Mauna Kea, mille tipus hulk rahvusvahelisi teleskoope ja kuhu normaalsetes oludes saab isegi autoga sõita. Paremale Mauna Loa, millel üks observatoorium kuhu viib autotee. Tippu saab jalgsi matkata kas observatooriumi juurest või siis Vulkaanide rahvuspargist. Seoses sooviga võimalikult kiiresti Hilosse jõuda peatusime vaid korraks kahe mäe vahel ja sõitsime sadakond meetrit Mauna Loa mäele viivat teed pidi, mis kujutas endast vähemalt alguses üherealist siledat asfaltteed. Välja astudes, et laavaväljadest pilti teha, leidsin maast vihmamärja heas seisus Hawaii kirjadega nokatsi. Minu suveniirimure murtud😝, iseleitu on palju rohkem väärt kui poest ostetu.

Laavaväli Mauna Loa teeotsal
Teispool kuru taimestik lopsakam
Niipea kui kahe mäe vahelt edasi liikusime hakkas maastik silmnähtavalt muutuma. Kui enne oli äärmiselt kuiv paljas laavakõrb siin-seal kuivanud rohunutsakud koos paari kidura puukesega siis mida edasi seda rohkem taimestikku näha.
Varsti sõitsime lausa metsa vahel. Laavakoobas oli just enne Hilosse sissesõitu väikese kõrvaltee ääres. Piraka puu all varjus parkla mõnele autole, vets, joogivee kraan, infotahvel - üllatavalt hästi organiseeritud. Autot parkides tulid meid kukk ja kana inspekteerima. Hawaiil üldse hulgub neid kodulindusid hulgaliselt isegi sõidutee ääres ringi. Tundub, et ettevaatlikumad kui kassid, sest ühtki linnumaanteepizzat ei näinud.

Hiiglaslik puu parklas
Kaumana koobaste kaitseala
Koopa sissepääs kujutas endast kolme-neljakümne meetri pikkuselt ja kümmekonna laiuselt sisselangenud lage. Alla põhjale viis raudtrepp. Koopa suud varjasid mõlemalt poolt rippuvad juured, vaatepilt nagu õudusfilmis. Nokats kaitseks pähe, lambid otsaette, laskusime alla. Panin pulsikella distantsi mõõtma ehkki oli selge, et maa alla GPS'i signaal ei ulata. Kompassi ja akseleromeetri ning sammulugejaga ehk mingit aimu saab.

Kummale poole? - läheme esialgu "vastuvoolu", ehk ülespoole. Sissekäigu juures oli kivilahmakate hunnik, veidi edasi vedela laava peal tardunud "jääkoorik" massiivseteks tükkideks murdunud kui laava alt ära voolas. Tütar läks ees sel ajal kui mina pilte plõksisin. 

Sissepääsu juures veidi valgust
Lambivalgusest esialgu veel piisab
Sammusin järgi, valgust kauaks ei jagunud, lambid kulusid marjaks ära. Koopa põrand läks tasasemaks, astusime muudkui edasi. Seintel oli siledad voolutasemete jäljed selgelt eristatavad. Koopa lagi kord õige kõrge, vahepeal aga nii madal, et tuli kummargil minna. Madalais kohtades pidi ettevaatlik olema, sest laest turritasid alla teravad sõnaotseses mõttes kivikõvaks tardunud vedela kivi tilgad. Peaga ettevaatamatult vastu toksates saaks kõvasti haiget. 

Lagi vahepeal päris kõrgel
Kahekesi sügaval koopas
Tütar kutsus enda juurde ja lülitas ootamatult nii minu kui enda lambid välja. Selleks ajaks olime oma veerand tundi jalutanud, absoluutne pilkane pimedus. Vaikselt olles kuulsime vaid vee tilkumist. See oleks küll äge koht mediteerimiseks. Kui Walmardi lambi patarei peaks tühjaks saama oleks väljapääsu leidmine paras tegemine. Ainult kompamisi koopa seina katsudes võimalik ilma suunda kaotamata edasi liikuda. Tegelt muretsemiseks põhjust polnud, meil mõlemal moblad kaasas, mis saab häda korral taskulambina tööle panna, mul veel lisaks akupakk.

Ega sel videol näha miskit pole, pange hääl tugevamaks😉

Madalamas kohas olid vedela laava tardunud tilgad laes eriti hästi näha. Lasin plikal valgust koopalaele juhtida, ise valisin sobivat asendit parimaks fotoks. Korraks kaotasin tasakaalu, koperdasin nats tagurpidi ja mõistsin väga teravalt, miks laavakoobastesse minejatel kästakse matkasaapad jalga panna. Olin kannaga põrandalt turritava terava sulakivi moodustise otsa astunud. Õnneks tegu inimese kõige paksema nahaga, sellegi poolest kand lõhki ja veritses. Sihukesel asjal ei tahtnud lasta oma uurimisretke segada, paraku jõudsime viie mindi pärast suurema varinguni. 

Sulakivi tilkus laest, hullult palav kunagi!
Suures plaanis tardunud laavatilgad
Täiesti ronitav aga sandaleti tald kanna alt verest libe, ei tahtnud rohkem riskida. Pealegi meenus, et väidetavalt läheb koobas mingil momendil eramaa alla, kuhu USA arusaamiste järgi oleks vaja luba küsida. Mingit märki polnud küll näinud, aga kardetavasti olime suure tuhinaga märkamata mööda põrutanud. Samas jääb mulle veits segaseks kuidas või kui sügavalt kehtib maaalusele alale omandiseadus, ega ometi otse alla maakera tuumani välja?😲 Ma saan aru kui väljapääs tuleb eramaale aga seni olime pikalt maa all liikunud ilma mingi võimaluseta maa peale pääseda omamata aimu kui sügavalgi oleme. Igatahes pöörasime tagasi.

Läikivsile laavatunneli sein ...
... ja laava voolamise taseme jooned
Veerandtunniga jõudsime tagasi väljapääsu juurde. Viskasin pilgu kanna peale, lõhki kurivaim, õnneks verejooks järgi jäänud, ainult immitses veits. Kui enne olime ainsad huvilised siis nüüd paar teist turisti ilmunud. Jalutasime ka "allavoolu" koobast kümme minutit ja pöörasime tagasi. Siin paistis põhja peal väga näitlikult kuidas laavahulk vähehaaval kokku kuivanud. Pulsikella vaadates avastasin üllatusega, et olime maa all 1.65 km jalutanud. Kardetavasti mitme kodaniku eramaa alt loata läbi kõmpinud. Loputasin kanna joogikoha kraani all, latakas nahka lahti lõigatud ja üks veits sügavam auk. Loodetavasti ei pugenud mu vereringesse mingeid vastikuid maaaluseid koopabaktereid, pole aimugi kas teetanuse vaktsiin ikka veel kehtib.

Ülesvoolu koopast välja ...
... ja sisse allavoolu koopasse
Igaks juhuks ostsime toidupoest paki suuri plaastreid ja vesinikülihapendit desinfitseerimiseks. Kallasin julgelt kannale, kuivatasin kaasasolnud vetsupaberiga. Plaaster peale ja asi ants, kand õnneks üks inimkeha tundetumaid piirkondi, valu haav ei teinud. Järgmine operatsioon oli bensu tankimine, mis ootamatult probleemseks osutus.
Nimelt ei suutnud me ka kõige parema tahtmise juures bensuluugi avamise nuppu autost leida. Moodne masin, mis muud, pergel teab millist koodi vaja. Võtmete küljes polnud kah mingit bensuikooniga nupukest. Isegi tankla töötaja ja üks abivalmis härrasmees ei osanud aidata. Rendifirmale kah nagu piinlik sihukese probleemiga helistada. No pole võimalik, diplomeeritud mehhaanika ja elektriinsener ei suuda bensupaagi korki avada? Lõpuks tütar googeldas häbelikult, lahendus oli muidugi nii lihtne, et võttis vanduma. Bensupaagi luugile tuli vajutada, mingit lukku polnudki. Olime sedagi proovinud aga mitte täpselt õigesse kohta ja mitte küllalt tugevasti. Saime ilusti kütuse paaki ega pidanudki jala tagasi kõmpima😜
Laavatunneli põhjas viimaste tardunud voolude jäljed.

No comments:

Post a Comment