Friday, December 27, 2019

Hawaii: 6Dec-R Snorkeldamine Honaunau ja Kaelakekua lahtedes, õhtul linna peal

Kaelakekua laht
Kaks järgijäänud päeva plaanisime kasutada vulkaanipargi ja snorkeldamise jaoks. Ilmaennustus ähvardas reedet õige vihmasena üle terve saare. Kuna delfiinid pidid Honaunau lahes juba koidikul hullama andsime teada, et hommikusöögile jääme veidi hiljemaks. Mobla varakult äratama, sõita oli veits alla tunni. Pimedas kobisime vaikselt välja, snorkeldamisvarustus jäi õhtul autosse. Tütar ronis rooli ja saimegi teele. Randa jõudsime hämaras, nats enne koidikut. Pisikese kai juures mõne auto parklas oli veel ruumi. Pilvitus päris tihe, mingit lootust päikesetõusu näha küll polnud. Rannas paar kolm inimest, üks isegi juba vees. Ujumisriided selga ja jalutasimegi vette. Randa kutsutakse ka Two-Step selle järgi, et vette mineku teevad mugavaks kaks massiivset looduslikku laavakivist astet.

Kividevahelises lombis lõksus
Vanad tuttavad kollased

Juba kivil istudes lesti jalga pannes nägime pisikestes tõusuvee lompides lõksujäänud kalasid. Piidlesime tähelepanelikult kaugemale, kus eeldatavasti delfiinid pidid olema, ei näinud ühtegi. Libistasime end vette, kohe hakkas igat sorti kalasid silma. Pildistasin ja filmisin kui moblaekraanil õiget nuppu õnnestus vajutada.

Ujuja hai vaatevinklist
Allveeakrobaatika

Tunne nagu ujuks tohutus akvaariumis, pisikesed ja suuremad kalad sebivad ringi ja ajavad omi asju sulle suurt tähelepanu pööramata.

Ju tundub inimene liiga kohmakas, et neile ohtu kujutada. Vahepeal oligi kõikse lahedam lihtsalt vees liikumatult hõljuda ja jälgida veealuse maailma elu. Ookeani vees ujub inimkeha pinnal ilma liigutamata, eriti maski ja hingamistoruga varustatult kõhuli asendis.

Põnevaim nähtud elukas oli pirakas Moray angerjas, kes põhja mööda liikus ja puges siis koralli auku, kust hambad laiali mind tähelepanelikult jälgis. Aeg-ajalt tõstsime pea pinnale uurimaks, ega delfiinid pole välja ilmunud. Kahjuks sellist vedamist polnud. Poole tunni pärast oli veel mõni entusiast vette tulnud, kokku siiski alla kümne snorkeldaja terve lahe peale. Muidu oli igati tore kuid laisalt loksudes, ainult vahetevahel veidi edasi liikudes hakkab isegi 28 kraadises vees jahe. Kui pooleteise tunniga delfiinid ikka näole ei andnud, ronisime veest välja ja sõitsime hommikusöögile. Näpud ja varbad kortsus nagu lapsest peast kui vannis liiga kaua sai mängitud. Kodus käisin kiirelt kuuma dushi all, et jahedus naha vahelt välja loputada.

Peale ujumist oli isu eriti hea, pugisime laua üsna lagedaks, küsisin puuvilja juurdegi. Ega pikalt ei molutanud, järgmine rand ootamas. Võtsin termostopsiga kohvi kaasa ning sõitsime Kaelakekua lahe äärde. Snorkeldamispaika saamiseks on mitu võimalust Võid sõita alla lahe äärde rannale ja laenutada sealt meresüsta või lased end paadiga kohale viia. Kui oled hea ujuja võid lihtsalt poolteist kuni kaks kilti lahe teise äärde ujuda. Pead arvestama sellega, et ka tagasi vaja ujuda. Võid ka auto parkida suure tee äärde üles kaljule ja sealt matkata umbes kolm kilti alla lahe äärde. Teepikkus pole probleem kuid kõrguste vahe on päris asjalik, tagasi tuleb pidevalt mäkke ronida. Veebilehel hoiatati, et tegu õige raske ronimisega. Otsustasime matkamise kasuks, sest ujumine tundus veidi liiga aeganõudvana, matkates saab ka ümbruskonda imetleda.

Justkui Aafrika savann filmidest
Teades kuidas ameerikas kiputakse liialdama otsustasime spordi sandade kasuks. Snorkeldamise kraami võtsin seljakotiga, tütrel kaks liitrit vett camelpackiga seljas. Parkisime tee äärde, jeepiga on ikka mõnus küll, igalt poolt saab üle sõita. Autost välja astudes tibutas kergelt, hakka või tähistama:  esimene kord, kus ennustatud vihm tõelisuseks osutus. Tütar tuli ujukate väel ja pani kileka peale, mina ei hakanud vaeva nägema, mis see soe vihm teeb. Rada oli päris mudane ja libe, mõnes kohas parajad sopaloigud. Esialgu pikk rohi nagu savannis ja üksikud puud. Kaabu läks vihmast raskeks, äär vajus silmile. Nii jooksingi mingi madalama oksa vastu, sain põsenuki naha katki kriibitud ja paraja sinika silma alla, justkui oleks baaris kaklemas käinud.


Kapten Cooki ausammas kala pilgu läbi
Tütar ujus kalju alla pilti tegema
Poolel maal hakkas ookean paistma, mõnisada meetrit veel kalju peal ja siis laskusime alla. Rannal asus mälestusmärk Kapten Cookile, kohas kus ta olla pärismaalaste poolt maha löödud. Ranna ääres seisis vana betoonkai, millelt suht mõnus vette hüpata. Kalu oli karjaviisiliselt juba kai pealt näha, eriti hästi hakkasid silma kanaarikollased. Ujusime ringi oma poolteist tundi.


Korra käisin kaugemal korallrifi juures, kus suured lained murdusid, paraku ei hakanud seal ei rohkem ega ägedamaid kalu silma.


Tihedam elu käis kolme kuni viie meetri sügavuses, kohati kalaparved vaid meetrisügavuses vees. Huvitav moment kui äkki kogu mass ühel meelel minema kihutas, murdosa sekundi pärast uhas mingi pirakam kala mööda, küllap tasus pisemail teda karta.

Lõpuks ajas jälle külm veest välja. Seekord siiski teataval määral põhjusega, kusagilt surusid allikad sisse, ujudes oli aeg-ajalt õige teravalt tunda kui sattusid "arktilisse" voolu. Kalasid selline temperatuurikõikumine ei paistnud häirivat. Tütar tabas nipi ära, soojendamiseks sukeldus sügavamale, no muidugi mage vesi on ju kergem ja tõuseb pinnale. Tagasiteele sättides tulid kohalikud kassid kaugeid Kanada külalisi uudistama. Meie kassilemb kulutas kümmekond minti kõutside silitamise ja kiisutamise peale. Lõpuks seljakotid selga ja asutasime end minekule, tuldud teed pidi vaja tagasi üles ronida.

Võtsime rahulikult aga polnud õieti põhjust. Peale Mauna Loa tõusu see siin käkitegu, isegi higiseks ei ajanud. Vihm oli kah järgi jäänud, rada küll polnud veel ära kuivanud, jalad said hullult sopaseks.

Rada kulgeb kaljuserva all rohus
Puud on saanud rohupõlengus kõrvetada

Mingi moment kuulsin rohus askeldamist ja puhkimist, kes kurat seal on, tundus nagu suurem elukas. Vaatasime, midagi ei hakanud silma. Sammume edasi ja jälle keegi rabistab.

Kas õnnestub märgata turnivat kitse
Kulgeme paksus ja kõrges rohus

Vaata mis sa vaatad, midagi ei näe ja siis äkki joonistas aju suvalistest kontuuridest suurte kõverate sarvedega mägikitse - igavesti hea kamuflaazh. Üks neist kippus lausa puu otsa ronima, meile suurt tähelepanu ei pööranud, ilmselt ei tundunud ohtlikud. Pirakate sarvede põhjal otsustades oleks vist pigem meie pidanud muret tundma, õnneks pole kitsed turistitoidulised.

Loojang Kona rannapromenaadilt vaadatuna
Sõitsime tagasi hotelli, nosisime veidi näksida ja lebotasime niisama. Päikeseloojangut autoga mere äärde vaatama, kõigepealt suundusimegi rannapromenaadile. Sealt ja sadamast õnnestus võtta paar päris head pilti palmide ja punastes toonides päikesega. Tütar tahtis ka mingi töökaaslaste poolt soovitatud Acai-bowl nimelise magustoidu ära proovida.

Hotelli juurest linna sõitmas
Rannapromenaadi müüril maiuseid nautimas

Viimane kujutas endast pirakat kausitäit jäätise, puuviljade, mahla ja müsliga. Mina võtsin "jahvatatud jää" mango mahla, maasikate, jäätise ja mingite kallerdisemunadega.

Hawaii Ironmani start ja finish
Sihatsed troopilised maiused
Nosisime Alii bulvari müürile toetudes oma maiusekausitäisi kui mul jäi pilk peale mingile kummalisele sildile, kus justkui Sparta sõdalane kujutatud. Lähemal uurimisel selgus, et tegu maailmakuulsa Hawaii Ironmani triatloni ujumise stardi ja jooksu finishi punktiga. Nomuidugi tuli sealt foto teha. Salamisi plaanitud jooksuringi ei viitsinud küll ette võtta.

Massiivsed puud tänava ääres ja ...
... ostukeskuses. Inimest märkate?😉
Aega oli laialt, liiga vara nagu õhtule minna. Jalutasime mere ääres mööda tänavaid, siin on suudetud mitmed hiiglaslikud puud ehitiste vahel alles hoida. Mõni kasvab lausa ostukeskusest läbi. Reede õhtu kohta oli üllatavalt vaikne, tänaval nägime kakerdamas vaid kahte purjakil ja lärmakat briti noorikut, kes kõigile ettejuhtuvaile ligi ajasid. 

Niumalu rand, Kailua laht
Baaridest ikka kostis veidi melu, paraku ei viitsinud sisse astuda. Tagasi hotelli saime suht varakult. Võtsin õlle ligi ja läksin istusin kuumavee basseini. Lebotasin niisama, ei viitsinud isegi läpakaga surfata. Üliaktiivne puhkus hakkas lõpuks väsitama, paebki veits varem põõnama keerama, et järgmisel päeval oleks hea värske vulkaanide pargi kraatrites ringi ronida.
Hilisõhtune Kona

No comments:

Post a Comment