Tuesday, December 10, 2019

Hawaii: 8Dec-PE Kahalu'u ja Kona-Honolulu-Chicago-Toronto

Elukohast ookeani poole sõites
Hommikune äratus oli veidi ootamatu. Ehkki eelmine õhtu sai sätitud nii aega kui helitugevust pani "seinakell" põmmima pool kuus teatades, et ees ootab hambaarsti vastuvõtt. Momendi vaatasin juhmi pilguga mobla ekraani, enne kui mõistsin, et olen Hawaii'l ja ilmselt õhtul uimase peaga vale äratuse aktiveerinud. Võite ette kujutada kergendust: polegi vaja hambaarstile minna😜 Tukkusin tunnikese aga korralikku und enam ei tulnud. Kuidas ma ikka viimase hommiku niisama maha magan, käin kiirelt ookeanis ujumas. Tütar ainult mõmises ja põõnas edasi, ei hakanud sundima teist. 

Neiukesed juba hommikujooksul ...
... meie keskmisest viisakamas rajoonis. 
Otsisin mobla valguses ujukad ja esimese ettejuhtuva särgi, mis osutus kõrvalepandud läbihigistatud mägironimise riietusesemeks. Keda kotib kuidas üksi autos lõhnan. Kas moblat võtta või mitte, võtan ikka, kui mingi jama siis vähemalt ühendus olemas. Mask ja toru näppu ning autosse. Lõin ukse kinni kui meenus, et mõistlik rätik kaasa võtta. Muidu pärast iste märg, sest ujukaid vahetama ei viitsi hakata. Rätik toodud tuli rauda, paarisaja meetri pärast pidurid põhja: lesti pole ju ka autos. Kurat küll seda mälu, sõitsin tagasi.

Meremadu "Lumehelbeke"😅
Sihtkohaks olin valinud Kahaluu: kolmas "parimatest“ snorkeldamisrandadest Hawaii suure saare juures. Asub meie elamisest vaid 11 minuti autosõidu kaugusel. Enne seitset kohale jõudes oli parklal veel tõkkepuu ees, panin auto tee äärde parkimise keelumärki ignodes. No enne mind oli seal juba kolm massinat. Parkimisse suhtumine tundub Hawaiil üldse suht lõdva olema, suurlinna kodanikena muretseme üleliia. Mobla võtsin "veekindla“ kotiga kaasa, auto võtme suskasin kilekotis ujukate lukuga taskusse. Nii park kui laht jumala tühi, ei ainsamatki hingelist. Vette saamiseks tuli jalutada üle libedavõitu laavakivide, polnud eriti hull, viskasin kaasasolnud veepapud rannale.

Lesti jalga pannes lõi üks suurem laine tasakaalust välja, toetasin käega kivile, libisesin veidi ja sain teravate merekarpidega nats näppudele haiget. Ei miskit hullu, veidi kipitas. Üksikud kalad kohe ranna ääres, edaspidi polnud ühtki kümmekond meetrit. Keerutasin ringi ja siis märkasin liivapõhjal põneva mustriga madu, hiljem selgus, et nime poolest lumehelbemadu. Ujusin ta kohal pilti tehes, väga ligi ei kippunud. Maamadusid ei karda, aga veemaod tekitavad kõhedust, oma keskkonnas liiguvad kiiremini kui mina.

Kaugemale ujudes läks jälle madalamaks, siin oli suurte korallrahude vahel hulgaliselt kalu. Ainult nii madal, et laineorgudes pidi ettevaatlik olema kui ei tahtnud lasta kõhtu vastu teravat koralli lõhki kratsida. Paar korda kontrollisin kas auto ikka alles, ujusin poole kaheksani. Vahepeal loksusin niisama ja vahtisin veealust elu. Muidu mõnus aga külm hakkas isegi 28 kraadise veega. Lõpuks tuli päike välja pannes korallid värvide- ja valgusemängus elama. Kokkuvõttes kõige mugavam sukeldumiskoht asukoha mõttes, Two Step ja Captain Cook olid paremad kalade nurga alt vaadatuna.

Välja tulles selgus, et moblakott oli jälle vett sisse lasknud. Pean uue ja korraliku muretsema, pildid kah nagu udukogud, mobla õnneks ligunemisele vaatamata töökorras. Veekindluse hinnang leidis teist korda kinnitust, aga mul pole mingit tahtmist seda uuesti proovile panna, Pixel3 selliseks katsetamiseks liialt kallis. Hotelli jõudsin just hommikusöögi alguseks, käisin siva kuuma dushi all külma naha vahelt välja loputamas.

Hommikueine sissejuhatus puuviljasalati näol
Me kahekesi ainsad kostilised, teised varakult snorkeldama läinud. Võõrustajad olid viimase päeva puhul eriti uhke eine valmistanud. Puuvilja kuhjaga, lisaks igasugu eksootikat vaheldumisi naabrite käest toodud fruktidega. Tellisin jälle kolmemuna omleti koos kõigi lisanditega. Kõhu peab ju kenasti täis saama, kes teab millal järgmine kord antakse. Hiljem selgus: vägagi ettenägelik liigutus. Andsime lastele kaasasolnud Eesti komme ja Kalevi pähkli, seemne ja marjasegu powerbare. Kas keegi teab mis Eestikeelne vaste oleks? Vanemad said Ontario kalendri, lõpuks tegime koos pilti.

Meie imetore võõrustajate pere
Jäin veel kohvi jooma kui lapsed jutustama tulid. Näitasin neile koerte ja kassi pilte ja fotosid Eestist. Jutu käigus saime järjekordset kinnitust, et tegu toredate inimestega: lastel oli varem madu kodus olnud. Hawaile paraku roomajaid ei lubata, sest peale meremadude siin ühtki sihukest pole. Seda "Bed ja Breakfast“ kohta julgen küll soovitada neile, kes väga pirtsud pole hommikuse kuke kiremise või koerte haukumise koha pealt ja kes suurtest hotellidest tüdinud. Õhujahutuse puudumine üldse ei seganud, öösel mõnusalt jahe ja õhk liikus, võimalik muidugi et suvel iseasi. Ainus probleem oli niiskus, riided ei taha kuidagi ära kuivada.

Kivivalim, randadest ja Mauna Loa tipust
Pakkimine võttis parasjagu sättimist, sest riided niiskusega raskemaks läinud. Lisaks olime hunniku maiuspalasid ostnud. Lõpuks saime kohvri 51 naela peale häälestatud ja kummagi seljakotid pungil täis. Niinimetatud personaalseks kotikeseks tituleerisin veeseljakoti, kuhu surusin meie snorkeldamisvarustuse. Tuleb tunnistada: liiga palju asju kaasas, mitmeid ei kasutanud üldse. Pean kodus järgmiseks korraks nimekirja tegema mida kasutasin, mida mitte. Kivid andsid kaalu juurde, eriti tütre pirakas "pastakahoidja“ laavapomm. Mul muidugi ka kivivalim pluss tops rohelise liivaga, massiivne
Wrangleri täis nelirattavedu nautimas
kokteiliklaas, paar oksa ja mõned macadeemia pähklid. Suveniiriks endale Mauna Kea ja Mauna Loa vahelt leitud Hawaii teemaline nokatsmüts. Kohvri välitaskutesse toppisin riideid, kaasaarvatud märjad ujukad. Maha jätsime ostetud sääsetõrje ja vesinikülihapendi pudeli, millega kannahaava steriliseerisin. Vanad rasked veesussid "unustasime" toanurka.

Veerand kaheteist ajal sõitsime minema ja tankisime $40 eest masina bensu täis. Auto üleandmiseks istusin ise rooli taha. 11:50 võtmed teenindajale, tähtaeg 12:00, täpsus on voorus. Jeepiga sõitsime 865 miili, mis pani vastuvõtja
Selline näeb välja
viienda kategoori orkaan😲
kulmu kergitama. Valdav enamus ajast istus roolis noor daam, kes võimast masinat täiega kaifis. Ikka veel imestan kuidas õnnestus täis nelirattaveoline Jeep Wrangler Sport Unlimited laenutada alla $18 päevahinnaga, kõik muud kulud juurde ja seitsme päeva transa ning eelkõige lõbu peale kulus vaid $200 pluss $140 eest bensu. Mitmed rendikohad pakkusid selle kategooria masinat rohkem kui sada taala päeva eest. 

Lennujaama viidi meid mikrobussiga. Check-In ikka jupsis. Õnneks pisikeses lennujaamas sabasid pole ja teenindajad ajasid asja kiirelt joonde. Kotikontroll tehti põllumajandustoodete koha pealt karmim kui terariistade suhtes. Enne turvast läbi minekut libistasin viimase õlle. Pirakas ja kange igati sobiva nimega õllejook „Hurricane“ - category 5, võttis kiirelt sarve soojaks. Maitse täitsa hea jääkülmalt. Hinna ja 8,1% kanguse põhjal kahtlustan, et tegu kohaliku „Sarvikuga“😮 Lõpuni ei julgenudki rüübata, pärast peab tütar mu jamasid lahendama hakkama😜, pool purki läks prügikasti.

Sammume Hawaii Airlines "Saarehüpikule"
Läksime sisse, istume, ootame paarkümmend min. Hawaiin airlines Lennuk pisike Boeing 717, kotid viisin tahapoole. Kohad võtsime akna ääres vasakul pool, saared kurivaim olid lennu ajal muidugi teisel pool. Pildistamiseks vahetasin kiirelt kohta. Aken nii räpane, et fokuseerimisega tükk jama, mõned fotod ikka sain. Lend kestis alla tunni. Lennuki pealt võis veenduda, et Honolulu on tüüpiline ameerika suurlinn mis saatuse vingerpussi tõttu asub vaikses ookeanis. Lennujaam vastav: igavene pirakas, suures osas vabaõhu kontseptsiooniga. A terminalist G terminali 1.6km.

Kahoolawe esiplaanil, Maui tagapool

Honolulu pilvelõhkujatega kesklinn ja mägedes asuvad äärelinna rajoonid
Aega järgmise lennuni 2 tundi, võtan Starbucksist kohvi, söön vorsti ja keeksi. Tütar söömise peale aega ei raiska, hoopis ajab mööda lennujaama pokemone taga.

Honolulu lennujaamas kohalikke Pokemone jahtimas
Valjuhääldist hoiatatakse patareide ja käsipagasi suuruse asjus, hiljem selgub: niisama hirmutamine. Istekohti ei õnnestu vahetada, päris ebamugavad teised ehkki lennuk 777-200. Nojah, oleme sattunud kokkuhoiupoliitika liidriga lendama. Ekraane pole, küll aga hoidja, kuhu võid enda oma panna nagu lahkelt selgitatakse. Wifit võid kasutada, paraku raske raha eest. Kogu lennu ajal saame söögiks kaks küpsist ja kaks korda juua, hea et omal toit kaasas. Vett siiski saad tasuta kui ilusti küsid. Kurb tõdeda, aga ilmselgelt ulatub kokkuhoid ka stjuuardessideni. Silma pole kuhugi puhkama suunata, jääb mulje, et teiste lennuliinide penskarid töötavad Unitedile poole koha ja palgaga. Kuulen kui ees keegi vanem härrasmees kurdab: kuhu me küll jõudnud oleme võrreldes tema noorusega. Järgmine kord lendu broneerides peab tähelepanelikult uurima, äkki tool vaja kah ise kaasa haarata😛

Lõpetuseks pilt Oahust, Chicago vaevalt huvi pakub😜
Kõige krooniks ronib mu ette vabale kohale paks vanamutt ja üritab kohe istet alla lasta. Surun põlved vastu ega lase, kurat kui laiutada tahad tee seda enda koha peal, mul niigi ruumi vähe, miks ma peaks seitse pool tundi kannatama. Olin trotsi täis valmis võitlema, ta siiski loobus heaga ja norskas ülejäänud reisu aja püstiasendis. Mul pole teiste ameerika firmadega kogemusi aga United sakib täiega. Kui teil vähegi võimalust kasutage mõnda muud lennuliini. Senisest lennukogemusest konkurentsitult viletsaim ja arvestage et olen nõuka ajal ka Aeroflotiga lennanud. Lõpuks veel unustasin oma musta kaabu lennukisse. Lohutab vaid Hawaiil mägede vahelt asenduseks leitud nokats - tasakaal siiski valitseb. Eelneva loogika põhjal peaks järgmine lend parim tulema, kuna aga opereerib seda samuti United siis lootusi kõrgele ei kerinud. Piin marsruudil Chicago - Toronto oli vähemalt lühiajaline. Ainus asi, millega täitsa hästi hakkama said oli lendude ajaline täpsus ja organiseeritud peale ning mahaminek.

Selleks ajaks kui kaasa meid lennujaamast üles korjas olime magamatusest üsna zombied. Kodus uimerdasin veidi ja kukkusin voodisse. Magasin sügavalt neli tundi, pulsikell on omadega sassi läinud ja hunniku tukastusi kirja pannud. Õhtulgi polnud uinumisega raskusi, lisasin 12 tundi otsa.


Just nii tundsin end koju jõudes

Kokkuvõttes võin julgelt Hawaii puhkuse parimate hulka liigitada ja aktiivsetest puhkustest konkurentsitult parimaks nimetada. Auto andis täieliku sõltumatuse ja liikumisvabaduse, hommikusöök mugavuse, ööbimispaik ökonoomia ja kodususe läbi võõrustajatega vahetu suhtlemise. Kõige üllatavam oli see, et kõik plaanitsetud tegevused said 110 protsendiselt täidetud ja mõned lisaks. Muidugi aitas eeltöö aga tavaliselt kipuvad plaanid reaalsusega kokkupuutel vastu taevast lendama. Kuna olime paindlikud viisime plaanitud ettevõtmised ellu just siis kui kõige paremini sobis. Ajakava nagu kummipael, kulgesime endale mugavas tempos. Ilmaga lihtsalt vedas, kogu aja jooksul kasutas tütar vaid korra vihmakilet, mina üldse mitte. Ennustus näitas kõiki päevi vihmased, tegelikkuses olime seal, kus vihma ei sadanud või kui sadas sõitsime autos või magasime hotellis. 

5 comments:

  1. See ei olnud kena kive ja liiva kaasa tuua. Havail on igal pool sildid üleval seda mitte teha, muidu tassitakse miljonite turistide poolt saared lagedaks.

    ReplyDelete
  2. Hawaiil nägin vaid ühes kohas silti rohelise rannaliiva asjus, olles seadusekuulelik sealt ei võtnud teragi. Mitu kilti eemalt võtsin topsikese rattarööpast. Tuul oli sarnast liivapuru kandnud kohalike poolt lõhutud pinnasesse sissõidetud maasturirööbastesse.
    Kivide koha pealt ajasin vulkaanipargis juttu rangeriga. Muu seas ütlesin, et põnevad laavakivikesed kodus näidata. Tema ei maininud poole sõnaga, et ei tohiks võtta, hoopis selgitas erinevaid tüüpe. Seega kui tõepoolest eksisin seaduse vastu siis teadmatusest. Väide, et turistid jaksaks saare laiali kanda kostab kerge liialdusena kui veidi matemaatikat teha😉 Loomulik erosioon pidavat uue saare umbes 10 miljoni aastaga merepinnani kulutama, seega loodusliku erosiooni kiirus on mõõtmatult suurem kui potensiaalne turistide tegevus kivikese kaupa Hawaii saari lennukiga mandrile vedada😉

    ReplyDelete
  3. Vältimaks valestimõistmist tahan rõhutada, et minu kui külalise asi on kohalikke silte ja seadusi järgida mitte arvustada. Üleüldistest ma ei räägigi nagu prügi maha jätmine, graffiti, taimestiku loomastiku kahjustamine või kusagilt mingi tüki lahti murdmine, kangutamine. Samas maast kivikese üleskorjamist ei pea patuks kui see pole konkreetselt keelatud. Et ma nii pikalt sel teemal seletan näitab kui palju tegelt puudutab, enda arust olen ju suur keskkona sõber.

    ReplyDelete
  4. Pele's Curse is the belief that anything natively Hawaiian, such as sand, rock, or pumice, will effect bad luck on whoever takes it away from Hawaii.
    Loodame, et see on ainult müüt 😉

    ReplyDelete
  5. Hawail jooksis mitu musta kassi üle tee, aga näe haikalad nahka ei pannud :D
    P.S. Palun ära saada neid kivikesi lennupostiga tagasi: "Nõudmiseni Tutu Pele"

    ReplyDelete