Friday, January 3, 2020

Filmidest ja tossudest.

Üle 90 punkti on saanud üksikud rohkem kui 2000'st
Nagu eelmises postituses juba mainitud magasime mõnuga sisse aasta esimesel päeval. Uimasevõitu olemine aga kange isu uued tossud enne hommikusööki ära proovida. Ilm täitsa mõistlik, teed puhtad ja kuivad, võib uute papudega minna küll. Juba esimesed sammud andsid mõista, et tegu mõnevõrra teistsuguste jalanõudega kui eelmine mudel. Tallaosa harjumatult pehme, jookse nagu sambla peal. Samas on mingi imetrikiga säilitatud talla vetruvus, mis annab sammule hoogu. Ses suhtes tõepoolest mõnus - teatud tempo korral tunne nagu tossud jookseks ise, mina vaid kaassõitjana kõrvalistmel. Miinuspool selgus jooksu lõpupoole, liiga soojad teised, isegi mõne plusskraadi juures ajasid jalad palavaks. Ei saa aru mille alusel mitmed arvustused ja hinnangud tuulutust kiitsid. Justnimelt tuulutus on üks olulisemaid asju, mida jalatsite juures vaatan.

Jalast võttes avastasin õudusega, et värvikombinatsioon pole mitte lihtsalt sinine vaid lausa Venemaa ja Eesti lipuvärvide kombo😱 Ei tea kas peaks hakkama pimedas jooksmas käima😜 Aga kui järgi mõelda pole ju keeruline see pisuke punane musta markeriga üle tõmmata🤪 Kui aega tekib ja hirmus patriotismi hoog peale tuleb, äkki teengi ära. Samas elektrisinise taevasiniseks muutmine tuleb vist kujutlusvõimele jätta😉 Teisel jooksin vanade tossudega, täna jälle uutega. Peale rohkem kui kümne kildi läbimist julgen vähemalt väita, et vaatamata eelpool mainitud puudustele istuvad jalas megamõnusalt. Eks tuulutuse probleem laheneb kah mõne aja jooksul😉 Kui peaksid osutuma liiga vastupidavaks, lõikan augud sobivatesse kohtadesse kangasse. Jooksutempo aasta algul sutsu aeglasem, küllap avaldas pugitud toit ja joodud õlu vormile oma mõju, sest ilma üle küll kurta ei saanud. 

Kella kahese kohvi (kaasa kingitud tassist) ja "hommikusöögi" (päeva esimest einet nii ju kutsutakse) ajal hakkasime "Tõde ja Õigust" vaatama. Polegi teab mis ajast nii pikalt suure ekraani ees istunud. Õhtul oli veel viimane osa "Lahutusest eesti moodi". Kui Tammsaare lugu võttis isegi minul pisara silmanurka siis lahutuse vaatamisest olid naerust silmad märjad ja kõhulihased valusad. Jälle kord pean kiitma eesti näitlejaid ja rezhisööre. "Tõde ja Õigust" olin kooliajal lugenud, kuid piinlikkusega tuleb tunnistada, et meelde polnud jäänud muud kui üksikud momendid. Ju siis selles eas ei kõnetanud.

Kuna juba filmiteemale jutt läks, ei saa mainimata jätta ka "Võta või jäta" esitust. Põhimõtteliselt üsna hea, kuid sutsu ebarealistlik. Sihukeses olukorras ilmselt enamus mehi nõuaks dna testi enne lapse omaks tunnistamist. Samuti toodaks tänapäeval Austraaliast nii laps kui "isa" kiirelt tagasi, viimane sealjuures käeraudades lapseröövi süüdistusega.


No comments:

Post a Comment