Friday, January 31, 2020

Olen ma tõesti valesti jooksnud?

Minu hommikueine, ehk kvaliteetaeg iseendaga ;)
IKEA lebotamistool ja läpakas jäid pildilt välja.
Sattusin blogiruumis postituse peale "Kuidas alustada kestvusalade treeninguga". Algajana tundus õige huvitav lugemisvara. Kui esialgu polnud kindel kas pooletunnine jooks kestvusala alla üldse kuulubki tundus edasi lugedes, et napilt siiski. Päris algusest libisesin siva üle, nii vormist väljas ma polnud, et oleks pidanud paljalt kõndimisega alustama nagu soovitati. Järgmise etapina pidavat tegema kõndimist ja sörki vaheldumisi. Takkajärgi tundub päris mõistlik soovitus, aga ise alustasin lihtsalt lühema maa jooksuga. Esiteks oli hirm, et kui jooksusammust kõndima hakkan ei viitsi enam sörki üles võtta. Teiseks oli soov võimalikult vähene ajakulu.

Toitumise ja joomise koha pealt olen teinud enesetunde järgi, mis absoluutselt ei vasta soovitatule. No näiteks: "On äärmiselt oluline, et olete piisavalt söönud eelneva 2-3 tunni jooksul". Nagu mis mõttes, ma jooksen hommikul ja mitte ei viitsi söömiseks poole öö ajal üles tõusta. "Kindlasti pole soovituslik süüa vahetult enne trenni" - seda kindlasti: ärkan, jalutan koerad ja lähen jooksma, hommikueine võtan peale jooksu ja dushi all käimist. Vedelikega sama lugu: soovitatakse juua igasugu spordijooke nii enne trenni, selle ajal kui ka peale trenni. Enne juua pole mõtet, hakkab kõhus loksuma, paar lonksu vett siiski võtan. Jooksule pole kunagi viitsinud jooki kaasa võtta, kümne kildiga mul igatahes janu ei teki. Ei teagi kas pingutan liiga vähe või organismi iseärasus. Spordijooke pole kunagi tarbinud, vesi või kohv peale jooksu, üle 10K puhul peaks vist ikka jooki kaasa võtma.

Peale jooksu vaja teha venitusi. Vat selle olen unarusse jätnud ja peaks kindlasti lähemalt uurima kui palju ja milliseid harjutusi soovitatakse. Momendil teen enne jooksma minekut soojaks ajamise mõttes veits jõudu kätekõverduste ja kõhulihaste näol, pärast jooksu planku ja lõuatõmbeid. Luban, et lisan edaspidi venitusi ja painutusi, tõepoolest on kere ja jäsemed natu kangemaks jäänud.

Toidulisandite järgi ei tunne samuti vajadust, ma ei aja sekundikümnendikke taga. Peale hommikust 5 kildi jooksu söön kõigepealt taldrikutäie koduvalmistatud müslit värske banaani lõikude ja piimaga. Siis teen suure kruusi head kohvi pähklikoorega ja ampsan kroissanti või mikros sulatatud juustuga kaetud värske saia kõrvale. See on minu nauditavaim kvaliteetaeg päevas - super enesetunne IKEA tugitoolis lebotades. Lisaks söön paar käepärast puuvilja: mandariinid, õunad, pirnid, virsikud, melon, arbuus, ... jne ... Järele mõeldes tundub, et äkki värsked puuviljad rahuldavadki nii organismi vedeliku, vitamiini kui energiavajaduse.

Treeningu soovitav kestus olevat 45-90 minutit, minu puhas jooksuaeg jääb alla poole tunni aga koos soojenduse ja jooksujärgse trenniga veab 45 minutini välja. Olen seda tüüpi, et pigem intensiivsemalt veidi lühemalt kui rahulikumalt kauem. Samas mõistan, et päris vastupidavustreening muidugi eeldab pikemat ajakulu.

Koerte kakatuur ja sörgi kombo
läksid kirja kui Outdoor Walk :D
Vahepeal andis varvas tunda. Olin teist mingil imemoel mäesuusasaapas vigastanud, esmaspäeva karate treeningul osatasin veelgi. See sundis veits tempot alla võtma. Teisipäeval pidin peale 200 meetrit jooksu pooleli jätma, kolmapäeval peale koerte jalutamist sörkisin rahulikult hingates ümbrust imetledes enda arust lebo tempos. Paraku arvas pulsikell, et pingutasin hullult. Graafikuid vaadates selgus, et südametöö intensiivsus tasakaalustas aeglase hingamise, sealt siis arvamus, et tegu räige pingutusega. Enamus jooksust toimus justkui automaatrezhiimis, kuju jõudes tunne, et võiks rahumeeli teise ringi otsa teha. Varemgi olen tundnud, et tempo 5:30 5:40 kilomeetri kohta sihuke naturaalne sörgi kiirus minu jaoks.

Kuklas on hakanud tiksuma mõte proovida ükskord poolmaraton ära. 10 kilti ringe olen mitu korda jooksnud, 50 minutiga paraja pingutusega tehtav. Kui numbreid uskuda siis võiks realistlikuks eesmärgiks seada 2 tundi poolmaratonile, mis on 21.1km. Tempos 5:40 kilomeetrile kuluks 1:59:30 - formaalteoreetiliselt tundub tehtav. Millalgi kevadepoole proovin ära, jooksuraja olen pargis juba valmis vaadanud. Sellele distantsile tuleb ilmselt joogipudel ja ehk ka mõned näksid kaasa võtta.

Pulsisageduses peegeldub hästi!
Esimene km koertega, järgmised viis rahulik sörk

14 comments:

  1. Kuna ma artiklit pole lugenud, jäi mulle silma sinu lause: "nii vormist väljas ma polnud, et oleks pidanud paljalt kõndimisega alustama nagu soovitati." Mispeale mõtlesin tükk aega, miks peab alasti kõndimisega alustama. Päris tükk aega läks tõesti :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. :D jeeker, selle näpuka lasin täitsa süüdimatult läbi :D

      Delete
  2. Banaanist elavad isegi eskimod.

    ReplyDelete
  3. Poolmaraton. Ma olen su blogi natuke lugenud. Kaks tundi - ära tee nalja. Pakun, et sa jooksed 1.45 - 1:50 vahele.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No kui hullult punnida siis äkki tõesti, esialgu siiski kavas rahulikult võtta ja üritada lihtsalt läbi sörkida, pole ju kunagi nii pikka maad jooksnud.

      Delete
  4. Joomine-söömine. Ma olen samasugune, 10 km peale juua küll kaasa ei võta. Ka 21 km olen korduvalt ilma joomata ära jooksnud. Aga pärast jooksu võin kaanida nagu kaamel liitrite kaupa.

    Ja siis on inimesed, kes peavad liikude jooma KOGU AEG. Ma arvan, et see on sisse õpitud harjumus või vajadus. Spordijookide ja varustuse tootjad jne on kuidagi sisendanud, et iga sammuga peab nii hingama kui jooma. Matkadel on ka inimestel mingid voolikuga kotid - no ei ole teil neid vaja, ausalt ei ole. Aga näe, inimesed on harjunud ja imevad lutti kogu aeg.

    Süüa on vaja, kui pingutus läheb üle 2 tunni. Täna käisime matkamas, selline keskmine intensiivsus. 2.5 tundi pärast matkamist oli täielik madalseis. Vorstivõileib appi! - ja varsti oli kõik jälle hea. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hea teada. Ma muideks olen matkadel kandnud seda veekotti kaasas aga vaja on tõepoolest ainult siis läinud kui väga palav või väga pikk. Isegi Mauna Loa otsas käis ära ilma, et oleksin rüübanud, matkaeelsest kahest õllest jagus :P Koeri samas olen küll veekotist jootnud.

      Delete
  5. Ma olen igasugu jooksuraamatuid lugenud.
    Kokkuvõte:
    - igal treeningul olgu eesmärk.
    - arendav treening peab olema mingil viisil ebamugav. kiirem kui sulle meeldiks, pikem kui meeldiks, uut sorti maastikul vms.
    - trenn peab olema huvitav. jookse ebaühtlase kiirusega (fartlek), jookse lõike, jookse koos sõbra või sõbrannaga, jookse enda jaoks huvitavas piirkonnas vms.
    - puhata on ka vaja. sinu eas rohkem kui sa arvad.

    Ütlevad, et vigastuste vältimiseks on vaja venitusi. Ja kiiremaks arenemiseks tehnikaharjutusi - hüpped ühel jalal, põlvetõsted, kerelihaste trenn jne. Võimalik.

    Edu igal juhul!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänud! Eh, eesmärgipäraseks trenniks olen vist liiga mugav. Või noh sõltub sellest mida eesmärgiks nimetada - hea enesetunne näiteks.
      Huvitavuse koha pealt täiega nõus, natu tülikas ainult kuhugi ilusamasse metsikumasse loodusse iga kord sõita. Jooksukaaslase leidmine suht keeruline, ideaalsel juhul peaks tempo ja aeg sobima.
      Puhkan peale jooksu lebotoolis, aga tõsisemalt vist tõepoolest võiks nädalas ühe rahuliku päeva teha.

      Delete
  6. Voolikuga kott on multipitchi ronides või niisama pikal ronipäeval teise koti sees asendamatu. Osaliselt hoiab temperatuuri, vesi püsib külm. Teiseks saab multipitchi ronides sinna kotti panna paar energiabatooni, tampooni, taskurätiku pisarate ja vere pühkimiseks vms. Lisaks küljes aasad, kuhu vahel jalast võetud sussid paariks minutiks riputada, kui varbavalu muidu tapma hakkab. Sada korda mugavam kui veepudel, mille jaoks eraldi koti nagunii kaasa peaks võtma, sest ei lähe ju seinale pudel kaela riputatud. Nii et mina olen suur fänn.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pudeliga võrreldes kindlasti mugavam. Mitmepäevasel matkal kandsin veekotti rinnal matkaseljakoti tasakaalustamiseks, väga kavalaks trikiks osutus.

      Delete
  7. Mhmh, muidugi on tehnilistel aladel vaja tehnilist varustust. Aga kui sa jalutad sõbra ja fotokaga metsas, sööd maasikaid, iga tunni kohta tehakse 15 minutit pausi, käiakse ujumas - siis saab ehk ilma hakkama?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kümmet kilomeetrit jooksin ma ka ilma veepudelita, aga kui läksin mitmeks tunniks koeraga metsa, oli küll kaasas, isegi kui aeglaselt lonkisin. Mitte dehüdreerumise pärast, vaid mõnus on ju vahel lonksu võtta. Mis see halb asi on seal, käsi väsib ära või?

      Delete
    2. Aga tõsi ta on, selleks metsas jalutamiseks ma liibuvat spetsriietust selga ei ajanud, kaamlikotti ei võtnud ja vahel asendasin suisa vee limpsiga. 😊

      Aga ma pean tunnistama, et ma olin veel aastakest viis tagasi see halb inimene, kes naeris omaette, kui nägi 40aastast meest maailma moekaimas varustuses jooksmas / ratast sõitmas, sest mõtlesin, et mis see sulle ikka juurde annab, sa ei hakka iial reaalselt midagi saavutama. Nüüd mõtlen, et inimestel kannavad lapsed juba kaela, raha on ja leiavad uusi hobisid ning ostavad muidugi ka uusi mänguasju. Daamide roosa dress ja toidulisandid ja pidevalt kaasas veepudel on ehk sama mündi teine külg? Ma näiteks just märkasin, kui neljakesi metsas olime, et kolmel meist (soost olenemata) oli sama firma veepudel, sest no muidugi peab SEE firma olema. 😁

      Delete