Saturday, June 20, 2020

Igati aktiivne nädal.

Puhkuse esimene nädal on tõepoolest aktiivselt kulgenud, isegi mu pulsikella unemõõtja kurdab liiga lühikese ööune üle. Kui minu normaalne on üle 8 tunni siis see nädal sain keskmiseks tudiaja pikkuseks 5:31, mõni ime et sihukese tempoga puhkus lõpuks väsitama hakkab. Tänasel laupäevasel päeval võtsin lõpuks aja maha ja põõnasin kümneni. Tegin hommikukohvi, vahtisin veits telekat, surfasin netis ja nüüd pikutan voodis ning blogistan.


Kodumaa uhkest vastuvõtust võib lugeda eelmisest postitusest. Teatava üllatusena ei olnudki esimesel päeval hirmsat unekat, ehkki lennukis sai vaid tukkuda. Esmaspäeval käisin isegi toidupoes ja hulkusin niisama mööda tänavaid hingates sisse varasuve lõhnasid, domineerivaks muidugi sirel. Koduaiaski maru ilus tumelilla ja valge momendil veel õies. Järgmine hommik läks uni päris varakult, kell neli silmaluugid lahti. Üritasin magada, aga peale pooleteisetunnist vähkremist kobisin üles. Uimerdasin nats kuni otsustasin jooksutiiru teha. Hommikujooks lööb alati pildi selgeks. Rada valisin uue: kergliiklustee, pikem jupp metsaradu, algus ja lõpp kohalikel pisikestel tänavatel. Lasin lõtva sörki, kildi keskmine siiski alla 5 mindi. Männimetsas nii mõnus joosta, varahommikune värske õhk ja metsa hõngud. Kohtasin vaid üksikuid inimesi, ju aeg liiga varajane.

Peale dushi all käimist krabasin jääkülma Saku Heleda ja läksin maja taha päikese kätte seda nautima. Esimene lonks tõi silmi ette Pullapää paadisilla, kus kuumal suvel Läänemaal malevas sõpradega lõõgastusime ja sedasama marki nautisime. Võiksin vanduda, et Saku Heleda maitse pole muutunud sellest ajast saati pannes edukalt vastu nii riigikorra muutustele kui kümnendite möödumisele. Kummaline kuidas mingi maitse, lõhn või koht kergitab sügavalt ajust nii selge mälupildi. Uduselt meenub, et mälu teemat tudeerides selgitati kuidas tugevate emotsionaalsete seostega kinnistuvad mälupildid haruldaselt tugevalt ja säilivad pikka aega. Millised lõhnad, maitsed, ... teil mu kallid lugejad teravaid mälupilte esile manavad?


Kolmapäeval sõitsime suvilasse, kus hein ootas niitmist. Kartsin hullemat vaatepilti kui tegelikult avanes. Mis ikka, vikat kätte, kõigepealt niitsin tee ukseni lahti. Seekord otsustasin rahulikumalt võtta, et mitte peopesasid rakku rabada. Paari tunniga niitsin pool krunti ära juhindudes õpetaja näpunäitest Tootsile: kui ei jõua kõik tee pool, aga tee see hästi. Väänas olles ei saa kuidagi randa minemisest hoiduda, eriti veel nii ilusa ilmaga. Higisena mõnus vette kasta, nii ma vähemalt lootsin. Paraku vette astudes tõmbasid jalatallad krampi. On tõesti nii hullult külm või olen ma nõrgukeseks jäänud? Üle põlve ei kannatanud minna, hüppasin sisse. Ujumisest miskit välja ei tulnud, vesi sõnaotseses mõttes jääkülm. Rannavee temperatuuri pilti vaadates ei tahtnud silmi uskuda. Soome rannikul pea kakskümmend soojakraadi aga Eesti põhjarannik nagu jäämeri. +6.8C rekordkülm kui peale sauna jääaugus käimine välja arvata. Rannal päikesekäes lebotades kuivasin ära ja nautisin vaadet. Rahvast praktiliselt polnud, ju pole puhkused veel alanud.

Õhtupoole tegime ümbruskonnas lapsepõlvesõbraga 30 kildise rattatiiru. Areng on ikka jube kiire, iga aasta kerkib hulk uusi ehitusi ja lausa terveid rajoone. Huvitav kas koroona paneb mõneks ajaks piiri ehitusbuumile või on tegu vaid lühikese pausiga. Samas ei kujuta ette kust kõik see rahvas ja raha tuleb mis need uued majad ja korterid ära ostab. Olen juba aastaid nii mõelnud, paraku paistab nii rahvast kui raha Eestimaal jaguma.

Järgmisel päeval tõin vanematele nimekirja järgi toitu poest ja ostsin mõningaid vajalikke judinaid. Ehkki nakatumine Eestis nii haruldaseks muutunud ei taha ikka veel, et nad ise poes käiks. Vanematega suheldes kannan maski, väljas käies seda ei tee kuna paistaksin silma nagu valge vares. Eestis ei kanna keegi maski erinevalt paljudest riikidest, kus see avalikus kohas seadusega kohustuslikuks muudetud. Loodetavasti olen liiga paranoiline, samas vaadates ülemaailmset statistikat on selge, et epideemia kiireneb mitte ei anna järgi nagu Eestis ja mitmetes Euroopa riikides. On selge, et piiride avanemisega hakkab paratamatult peagi ka Eestis nakatumine kasvama.


Lõuna paiku esimese klassi pinginaabriga rattasõit. Temaga alati pikemad tuurid, uhasime Nõmmelt kergliiklusteed pidi Tabasallu, sealt mäest üles. Enne kalmistut paremale kalda peale, Tilgu sadama juurest alla, piirivalve kooli juurest mööda kuni tee otsa sai. Randa pidi oleks pidanud rattaid tassima kilomeetri enne kui uuesti teele saab. Pöörasime tagasi ja ronisime matkarada pidi kaldast üles. Puhkehetk Muraste Konsumi juures, konsumeerisime pisikese õlle ja jäätise, edasi Väänasse. Kulgemise tegi mõnusaks tuule puudumine, mis tavaliselt lagedal väljal kõvasti takistab. Suvilas tankisime end Karl Friedrichi'ga. Vääna Jõesuu rand, vee äärne liiv nii kõva, et ka tavalise universaalrattaga sõitmine pole mingi probleem.
Kuna kell hakkas hilja peale kiskuma pöörasime kodu suunas. Õieti sõitsime jahilossi teed ülespoole ja sealt Vatsla kaudu tagasi läbi Harku metsa Nõmmele. Maja ees aktiivsusmonitori kinni lüües selgus, et kokku sai viiskümmendkuus kilti läbitud. Tagumik oli valus ning jalalihased kangevõitu. See aasta olen vaid paar korda lühidalt sadulasse saanud, nüüd kaks päeva järjest. Saun juba peale lülitatud, küll sai kaifida üle pika aja. Leil, õlled, vorst, juust ja vanade aegade meenutamine - traditsiooniline kodumaile saabumise ametlik tähistamine. Koju jalutasin alles veidi enne keskööd.

Nagu kõigil eelnevail päevadel läks ka reedel uni neljast ära. Seekord õnnestus peale pikka üritamist pool tunnikest lisa tukastada. Seitsme ajal tegin jooksuringi, mis seoses eelmise õhtu rattasõiduga õige vaevaliseks osutus. Hommikukohv, vikat autosse, võtsin isa peale ning sõitsime varakult suvilasse, et heinatöö lõpetada ja krunt Jaanipäevaks ette valmistada. Hommikul sujub niitmine palju kergemini, rohi öisest niiskusest raske ja pehme, vikat lõikab sahinal. Kahe tunniga oligi töö tehtud, lõkkeplatsil põletasime vana risu ja eelmise aasta õunapuuoksad eest ära. Need niiskad ja Jaanitule jaoks liiga pirakad ning harali. Lõkkeplatsi juures avastasin mitme puu pealt huvitavad kraapimise jäljed, ei tea kas karu, põder või mingi müstiline koletis oma küüsi teritanud.


Plaanile randa joosta tõmbasin kohe kriipsu peale, koivad liiga väsinud, isegi käimine paras pingutus. Poolel teel minust mööduv lapsevankriga noorik kinnitas kui läbi olen. Kurat, nüüd tundsin end küll vanana😊
Kange tahtmine oli teokiirusel komberdamist õigustada eelmise päeva rattasõiduga. Vesi rannas endiselt jahedavõitu. Ujuda ei kannatanud, aga sissehüppamine polnud nii hull kui esimesel korral, no ikkagi paar kraadi soojem nagu võisin moblalt järgi kontrollides veenduda. Päikese käes lebotades jäin tukkuma, ärkasin enda norskamise peale, pea oli imelikku asendisse vajunud. Kokkuvõttes möödus esimene puhkuse nädal sportlikult ehkki liig vähese unega. Fit'i aktiivsuspunktide nädalanorm 150 on pea 5 kordselt ületatud ja laupäev veel ootamas.

3 comments:

  1. Päris kindlasti põder. Mõni puukoor on eriti maitsev :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Rahustav teada, äkki peaks ise ka veidi õlle kõrvale näkitsema ;)

      Delete
  2. Lendled seal muretult ringi, aga mismoodi karantiiniga on? Kas helistavad või kuidas kontrollivad su ühes kohas olekut?

    ReplyDelete