Monday, June 29, 2020

Ruhnu1 - tükike Eestit keset merd

Eesti "paradiisisaar" Ruhnu
Raske oleks Eestis leida eraldatumat aga samas suht tsiviliseeritud kohta kui Ruhnu saar. Sõna otseses mõttes keset avamerd (tegelt küll Liivi lahte), no nii palju kui Läänemeres avamerd leida on. Geoloogiliselt on tegu liustike kulutuse tulemusel moodustunud aluspõhja ja tugevamate settekivimite voorega, millele viimasel jääajal veidi moreeni ladestus. Kui umbes 10000 aasta eest saar esmakordselt üle merepinna kerkis hakkasid lainetus ja tuul seda ümber kujundama. Meri pesi moreenist liiva välja, tuul kuhjas luidetesse. Momendil saare kõrgeim punkt 21.6m üle merepinna.

Kuuldavasti pole saare ühendus mandriga eriti hästi organiseeritud - suvel keskeltläbi üks praamireis päevas, üheksa reisijat mahutava lennuki graafikut pole isegi üleval. Talvel praamiühendus puudub, sest kiiruse ja jääkindluse kompromissi puhul eelistati kiirust. Ruhnul elab ametlikel andmetel 97 inimest, kellest suur osa on nii või naa turismiga seotud.

Nagu ikka õnnestus mul saarele saada tänu lapsepõlvesõbrale, kelle kummipaadiga suur osa Eesti saartest läbi käidud. Munalaiu sadamast Ruhnul randumiseni sõitsime kübe alla 70km ühe jutiga. Sellise pikkusega merereis võtab omajagu aega ka kiire paadiga, meie oma glisseeris vee kohal 3 tundi nelikümmend minutit. Esimese poole tunni jooksul terav laine, põrutas ja hõõrus hullult istumist, kartsin et kohale jõudes on tagumikul peopesa suurune vill. Peale Kihnut läks laine suuremaks aga palju laugemaks, elu kohe hulga lihtsam. Hiljem leidsin vaid ühe verivilli parema käe näppudel, mis nöörist kinnihoidmisest tekkinud.

Täiskiirusel Ruhnu poole

Ilm oli tegelt superhea pikaks paadireisuks, isegi jahe ei hakanud nagu merel tavaliselt ka palava ilmaga juhtub. Poolel distantsil võtsime kerge eine, maismaad polnud üheski suunas näha. Päris äge tunne pisikese paadiga keset merd hulpida. Mõtlesin kui vaevaline võis vanasti olla aeru või isegi purjede jõul kulgemine. Meid tõukas 20 pealine hoburakend tagant nii, et alus lausa lendas vee kohal. Peale kahetunnist sõitu andis kursi korrektsusest märku tilluke mastike silmapiiril. 12-pakk vedelat "kulda" läks nagu vesi kerisel, lisaks Lapponia murakaliköör ja Martelli konjak.

Piknik avamerel

Sadam paistis kenasti korras uus ehitis. Sidusime oma paadi kõige kaldapoolsema kai külge paari sarnase kõrvale. Merepool sügavamas mitu suuremat purjekat ja ägedat kiirpaati. Mõni ime, et sadama kõrtsus maksis õlu rohkem kui suusakuurordis nagu peagi võisin veenduda - samas ei saanud edukat randumist tähistamata jätta. Sadama baaridaami mees lubas meid kümpi eest keskusesse visata, millist võimalust hea meelega sihukese kuumaga tahtsime kasutada. Paraku "läksid pidurid rikki" kui selgus, et seltskond piirdus vaid nelja joogiga. Kohalik bussijuht oli vaatamata promillidele meeleldi nõus meid transportima.

Sadamabaaris kohalikku rebast mekkimas
Majutus Airiini (kirjapilt nagu kõrvu kostab) juures oli õige "basic". Kaks tuba endises aidas, mille põrandalaudade vahelt valgus paistis. Voodid igaühele, tumbotshka ja isegi elekter oli sees. Tavaliselt telgis ööbivaid kodanikke muidugi ei heiduta miski muu kui hind. Meeldiva üllatusena tuleb tõdeda, et siseturist on vähemalt maakohtades ja turismitaludes võrreldes eelmiste aastatega nõudlust pigem tõstnud, ju siis linnainimestel seda va riigi laenuraha piisavalt, et jagub ka maarahvale jagada. Külmkapi puudumine häiris palju enam kui täielik seebitus välidushi all. Samas üle tee asuva professionaalse turismitalu juures oli õnneks vägeva külmikuga varustatud pood. Sealt sai iga kell jääkülma Saku Heledat, tähendab seni kui jõudsime pühapäeva hommikul külmkapi tagaseinani. Pean rõhutama inimlikku hinda ja tõdema, et Ruhnusse ei tasu oma jooke kaugemale kui sadamabaarini kaasa tassida. Poemüüja oli nii lahke, et lubas meil isegi oma sinki ja juustu külmikus õllepudelitest vabastatud ruumis hoida.
Ruhnu metsatee
Kellegi urg männijuurika all
Õhtu oli isegi kaheksa ajal hullult palav, põrutasime randa ujuma. MapsMe kaart koos varjatud metsaradadega osutus hulga paremaks kui Google oma. Tee viis läbi ilusa vanadel liivadüünidel kasvava männimetsa, kus ohtralt mustikavarsi ja piisava vihma korral ilmselt ka kukeseeni samblas peidus. Idaranniku liivarand oli madalavõitu aga täiesti ujutav, vesi mõnus 20 kraadi ringis. Video võtsin rohkem linnulaulu kui vaate pärast. Õhtul küpsetasime vorstikesi välikaminas, rüüpasime õlut ja chillisime niisama vanu aegu meenutades. Hingematvaid pilte luban järgmises postituses😉

No comments:

Post a Comment