Sain käe valgeks, juhuslikkusest ja määramatusest.

Mis oleks võinud juhtuda ...

Eestis olles sain käe valgeks, autoavariiga nimelt, sest seni pole minu pika maise elu jooksul juhtunud. Unes olen näinud, päris vastik tunne kõhus, ärkamisel alati suur kergendus. Päriselus oli kah vastik, aga üllataval kombel mitte nii paha kui unes. Lugejaid, kel kahjurõõmust silmad särama löönud, pean kurvastama. Tegu polnud pooltki sihukese laksuga mida võib näha saatesarjas "Juhtub ainult Venemaal". Ainus sarnasus, et teine pool osutus venelannaks😁 Samas tüüpiline "vanuri" prohmakas: parkimisplatsil tagurdamise käigus pleki lömmitamine.

... kui poleks juhtunud see😜

Lühidalt võttes minu vaatevinklist lugu järgmine: Istun massinasse, panen mootori käima, käigu sisse, vaatan mõlemale poole ja hakkan tagurdama. Pool keret väljas peatun momendiks kontrollin mõlema poole üle, jään vaatama selles suunas kuhu pööran ja hakkan liikuma. Käib mürts - üllatus on suurem kui ehmatus - kust kuradist see auto sinna sai. Ilmselgelt sel ajal kui juba liikusin ja olin pea tagasi pööranud, keeras parklasse sisse ja sõitis süüdimatult mulle ette. Panin esimese käigu sisse ja sõitsin tagasi parkimiskohale ning tulin autost välja olukorda uurima. Minu tagumisel nurgal oli vaid tolm maha tulnud ja vaevumärgatav kriimustus värvil, teisel masinal poritiival korralik mõlk.

Naine astus välja ning teatas vene keeles, et mina olen süüdi. Teatavasti on rünnaku, ka verbaalse puhul, esimene reaktsioon kaitse. Pealegi olen elanud piisavalt vanaks teadmaks, et enda hoobilt ja kaalutlemata süüdi tunnistamine pole kunagi mõistlik tegu. Helistasime kumbki oma kindlustusele ja uurisime asja. Minu oma soovitas politsei kohale kutsuda kui kokkuleppele ei jõua. Selgitasin olukorda lähemalt: tegu tühise (ehkki potensiaalselt kuluka) tonksuga, kuna minu autol märgatavat viga pole siis ka kahjunõudega ei viitsi jamada. 

Vestluse käigus selgus, et sellisel juhul pole minu jaoks vahet, kes end süüdi tunnistab: tema kindlustus maksab tema auto kinni ja minu oma minu ehk siis mitte midagi. Nähes saadetud plekilömmi pilti ja auto väljalaskeaastat arvas minu kindlustuse esindaja, et vaevalt teine osapool üldse kindlustuse kaudu asju ajama hakkab, sest usutavasti on kulu väiksem kui omavastutus. Põhimõtteliselt soovitas süüdi tunnistada ja rohkem mitte oma aega kulutada kogu loo peale mõtlemisele. Tegimegi paberi ära ja asi ants. Nagu kindlustusagent ütles, nii ka läks, rohkem ma sellest "avariist" pole kuulnud.

Iseenesest selgus parasjagu vastuoluline tõsiasi: kui keegi su masinale laksu paneb ja isegi end süüdi tunnistab pead ikka ise omavastutuse väärtuses kulusid kandma kui just ei viitsi asja kohtusse kaevata. Kindlustuse vaatevinklist tegu "loodusõnnetusega" nagu kivi aknasse saamisega: pole süüdi aga omavastutuse summa pead ikka välja käima. Minu puhul tuli veel mängu Murphy seaduse erand, kui midagi läheb nii hästi kui võimalik siis nii ka juhtub. Nimelt olin paar päeva varem juhuslikult ehmatusega avastanud, et tavaliselt pidevalt kindlustuse all olnud auto kindlustus oli mitu kuud tagasi lõppenud. Kiiruga parandasin selle vea üle interneti, ja kujutage ette, mõni päev hiljem läkski esimest korda elus vaja.

Viimasel ajal olen üha rohkem mõelnud, miks küll universum mind selliselt poputab, mida head olen ma taolise vedamise ärateenimiseks eelmises elus teinud??? Selle elu teenetest kohe kindlasti ei jaguks. Kainelt kaalutlev ja veidi tõenäosusteooriat tundev inimene muidugi kannaks kõik juhtumused külma kõhuga juhuslikkuse ja hea õnne arvele. Kooliajast ju peaksime mäletama, et eelmised täringuveeretamised ei mõjuta järgmise veeretamise tulemust: ehk siis olles visanud kümme korda järjest kuue on üheteistkümnenda tõenäosus ikka 1/6 nagu iga eelmise puhul. Üheteistkümne järjestikuse kuue tõenäosus on aga sama väike kui ükskõik millise teise kombinatsiooni tõenäosus - mõni meist lihtsalt viskab kõik kuued, enamus mingi suvalise vahepealse kombinatsiooni ja mõni kõik ühed. Tough luck, suck it up and play again! Elumängus muidugi saad oma käitumisega sündmuste juhtumise tõenäosust aga mitte juhtumist mõjutada.

Nagu see plekimõlkimine. Tegu on ilmatu pika sündmuste jada ühe võimaliku variandiga, mille tõenäosus on matemaatilisest vaatevinklist nii nulli lähedane kui veel olla saab, kuid mitte puhas null. Ma ei räägi siin isegi mitte esialgu pähe torkavatest võimalustest nagu poes momendi jagu vähem või kauem viibimisest, mida oleks võinud põhjustada miljon erinevat pisiasja (kauba paigutus riiulis, kassajärjekorra pikkus, kellegi juhuslik ettejäämine riiulite vahel, ... ), hommikul momendi võrra varem või hiljem ärkamisest, lennukipileti kuupäeva valikust, .... või põlvkondade kaugusel olnud ja ammu tolmuks pudenenud esivanema juhuseksist, mis üldse minu eksisteerimise võimalikuks muutis. Isegi dinosauruse astumine okkale, kümnetuhande aasta eest mammutit ehmatanud meteoriidi plahvatuse pauk ja põlemisjälg taevas, ...  Kaose ja Multiversumi teooria ühes pajas.

Kokkuvõttes oleksin ilma parkla tonksuga seoses ajaviitmiseta võinud välja sõites keerata ette veomasinale ja teil polekski võimalik lugeda mu targutamist😜 Plekimõlkimiseta poleks seda samuti kirjutanud, nii et kui lugu meeldib on teilgi vedanud😏 Teataval määral ajab selline mõtlemine kuklakarvad turri, enda arust me küll kontrollime oma käitumisega saabuvaid sündmusi, tegelt mängib juhuslikkus ja määramatus ebamugavalt suurt rolli juhtumiste ahelas. Me ei saa iial teada kui palju napikaid on elus olnud, mis võinuks halvasti või lausa letaalselt lõppeda. Samas ei saa ka teada millised enda arust halvad asjad on ära hoidnud veel halvemaid. Kokkuvõttes tahan lihtsalt rõhutada ebamugavat fakti, et "õnnel" on talumatult suur roll meie elus ja kahjuks või õnneks me tegelt ei tea kas kogetud sündmused on "head" või "halvad" sest ei tea millist tuleviku sündmuste jada need põhjustavad.

Siinjuures muidugi ei maksa laskuda ka teise äärmusse ja lüüa käega kuna meist ei sõltu miskit. Sõltub ikka küll! Oma käitumisega saame teataval määral sündmuste tõenäosust kontrollida. Kui sa juurat ei õpi ülikoolis on advokaadiks saamise võimalus praktiliselt null. Kui lased end vaktsineerida on haigestumise võimalus oluliselt madalam, ehkki mitte null. Kui suitsetad pidevalt, tõstad oluliselt kopsuvähi tõenäosust kuid see ei tähenda et sured kopsuvähki või et mõni tervislike eluviiside friik vähki ei saaks.

Suurest filosofeerimisest läksin uniseks, keeran tagasi põõnama. Ajavahe ajas pool neli üles aga vähemalt on mul kaks nädalat karantiini aega sellega harjuda. Lähemal ajal ilmselt postitan keskmisest enam, mida muud ikka arvutimängu vabadel momentidel teha. Pealegi on hulk Eesti juhtumisi seoses sealse puhkuse kiire tempoga kajastamata jäänud.

Aga millised kogemused on teil kallid lugejad autoõnnetuste, kindlustuse või ka juhuslikest pisiasjadest tulenevate suurte elumuutustega?