Pool tundi peale Eesti uut aastat on üks tüüp juba kustunud😁
Siin ma siis olen, vana aasta viimasel päeval tööl nagu karu uueks aastaks rasva (lisapuhkust) kogumas. On küll teist juba kakspool kuud tallele pandud, aga kui pakutakse näo näitamise eest 3 päeva juurde ei raatsi ära öelda. Suusamägi vajab kratsimist, matkarajad hulkumist, suvi lebotamist ja loodetavasti ka soojamere maade rannad snorkeldamist kui vaid see tüütu koroona lõpuks asu annab või vähemalt ametnikud käega löövad ja vaktsineeritutele reisimise omal vastutusel vabaks lasevad.
Momendil puhkenurgas lebotades ei suuda mõista miks küll aastaid hommikul tööl käisin. Ma olen täiega õhtuinimene, kes võib poole ööni ülal olla ja hommikul poole päevani magada. Tegelt on kõige olulisemaks nüansiks võimalus ärgata just siis kui uni ära läheb, mitte äratuskella peale. Enne hommikujooksu ja kohvi on päeva lemmikaeg ülestõusmise eel voodis lesimine ning kinnisilmi toredate mõtete mõlgutamine ilma et kuklas päevased kohustused kummitaksid. Varem sai seda lõbu vaid puhkusel olles endale lubada.
Vana aasta kokkuvõttes võib nentida: mind mõjutas koroona ainult reisimisvõimaluste ja mugavuse piiramise läbi. Tavakohane soojamere reis sügistalvel jäi ära. Suvepuhkus see-eest oli pikim üle aegade kui eelmise lama töötupuhkus välja jätta.
Suusatamas sai kevadise nakkuslaine lohu ajal käidud, momendil sihin järgmise esmaspäeva ilma. Kui nädalavahetusel uusi piiranguid peale ei panda (Quebeckis kehtestati täna komandanditund) on kavas mäele sõita. Karatega suht nirusti, just kui plaanisime dojosse tagasi minna tuli Omicron🙄. Jooksmise kokkuvõtte teen eraldi postituses kuid lühidalt võin märkida: aasta kilometraazh üle 1300 kildi, keskmine tempo kiirem kui eelmine aasta, nii 5km kui 10km isiklik mark sai kirja.
Nädala stressitase: 0 maksimaalne ja 100 minimaalne stress
Tervise üle ei saa kurta: sest ajast saati kui 2.5 aasta eest jooksmas käima hakkasin olen vaid päeva üle-eelmine kevade haige olnud (võimalik kuid kinnitamata kergekujuline koroona), isegi tavapärased nohud ja valusad kurgud kuhugi kadunud. Märkimisväärseid spordi ega muid vigastusi pole esinenud. Kaal püsinud kenasti ülikooli aegse 78kg lähedal, mille 2019 kevadel eesmärgiks seadsin. Uni hea ehkki viimasel ajal on koerad seda jõudumööda seganud. Stressitase minimaalne kui uut Fitbiti pulsikella uskuda.
Midagi kardinaalset või elumuutvat 2021 ei juhtunud. Meeldejäävaim sügisene matkareis Suurjärvistu äärsetes mägedes. Murettekitavaim juhtum ema kukkumine suvel, õnneks lahenes nii hästi kui võimalik. Peaasi et uuesti mingi apsakas ei juhtuks. Kui üldse siis vanemate olukord ongi ainus potensiaalne märkimist vääriva mure allikas.
Mida ma järgmisest aastast ootan - ei hakka kordama, vaata postituse esimest lõiku. Mida loodan vältida - eelkõige jamasid lähedastega (endaga pole kunagi probleeme olnud). Laiemas plaanis oleks tore kui majanduskriis ja tõsisemad relvastatud konfliktid veel veidi ootaks. On ka salasoov (mitte lotovõit😜 sest ma ei mängi lotot) aga seda ei saa avaldada, muidu poleks saladus😏
Olge tublid, õnne ja rõõmu, võtke lõdvalt (sest universum saab hukka niikuinii), endal ja teistel lihtsam!
Vanadele tuntud kõnekäändudele/õnnesoovidele: "Nael kummi", "Kivi kotti", "Kont kurku" lisaksin oma eilsest kogemusest "Wasabi silma". Päev algas üldse negatiivse tähe all. Esiteks lõikas kaasa peekonitükeldamise käigus päris pahasti näppu. Hiljem omletti peekoniga süües näksisin ettevaatlikult esihammastega, et küünega näpuotsa alla ei neelaks. Lisaks psühholoogilisele traumale (mul nimelt on liiga elav ettekujutusvõime, mis tekitab kaaskodaniku haigetsaamisel alakõhus imeliku tunde) pean nüüd nädalakese nõusid pesema🙄
Pealelõunal läks seotud näpuga kaasa tutvuste kaudu sebitud tõhususdoosi saama. Parasjagu oli Moderna pakkumisel, kingitud hobuse suhu ei vaadata - ta nüüd mul kolme erineva firma vaktsiinidega süstitud. Loodetavasti ehmatab sihuke kompott isegi Omikroni ära😜
Koroonarindel meil siin rängad kaitselahingud, nakatuvus lööb pika puuga kõigi aegade rekordeid. Kevadel räägiti 70% vaktsineerituse korral karjaimmuunsusest, Ontarios vaktsineeritus juba üle 90%. Karjaimmuunsus on tõepoolest originaalse tüve vastu. Omikron suurt ei hooli vanast vaktsiinist nakatamise mõttes kuid pooletoobine kaitse muudab vähemalt läbipõdemise kergeks või pea märkamatuks, mis ongi oluline. Kokkuvõttes murrab Omikron vaktsineerimatuid endise jõuga, vaktsineeritute kõrge tase jätab petliku mulje nagu oleks eelmistega võrreldes tegu vähemtõsise tüvega.
Statistika poolest on uusi päevaseid nakatumisi Ontarios üle 10000 ja positiivsuse protsent 26. Tegelikud numbrid ilmselt mitu korda kõrgemad, kuid haiglaravi vajajate hulk tõusnud suht vähe. Julgen ennustada, et see rekordiline nakatumiste tsunami uhab meist üle suht väheste ohvritega ja kiiresti. Ei maksa aga unustada, et endiselt ripub ülal oht järgmise tüve näol. Viirus on saavutanud pea maksimaalse nakatavuse ja antikehade tõhususe vähendamise, kartma peab evolutsiooni just immuunsuse murdmise suunal.
Aitab sissejuhatusest, nüüd pealkirja teema juurde. Tulen õhtul koju, kaasa teatab külmikus ootavatest sushidest. Just sobilik näks enne magamaminekut läpakal surfates. Sushikandikul olev pisike Kikkomani sojasousti pakk vaja sushide peale kallata. On teine nurkapidi ererohelise wasabilärtsaka alla libisenud. Haaran soustipakikese, mis saadab kelmika kaarega portsu wasabit otse üllatusest pärani paremasse silma.
Lahingus haavata saanud räägivad, et esimene moment ei ole valus, alles peale shokki hakkab. Kes on kunagi Jaapani originaalset wasabit keelega katsunud teab kuidas see kõrvetab suus. Silma tundenärvid on suht lühikesed nagu selgus. Minu reaktsiooniks vandumine, kraanikausi juurde sööstmine ja kamaluga vee silma uhamine üritades vallapääsenud tulekahju kustutada. Kaasa hüüdis teisest toast: "Kas lõikasid sõrme???" Ei, palju hullem, soigusin vandumise vahele: "Wasabi läks silma!" Kaasa oli mõistev ega hakanud uurima kuidas ma sellise totrusega suutsin hakkama saada.
Vaid minutike vältas tunne, et silmas laava või sulatina, õudusega mõtlesin kas selle silmaga veel kunagi näen. Täisvõimsusel töötavad pisaranäärmed ja liitrite kaupa külma vett mõjusid üllatavalt kiirelt. Põletav valu asendus kipituse ning õhetusega, juba hakkas silm valgust ja varju seletama. Kümneminutise loputamise peale võisin tõdeda: hullem on möödas. Köök nägi välja kui ennevanasti vannituba peale laste vannitamist. Uudishimulikult uksel shoud vahtinud koerad lonkisid minema. Kokkuvõttes olin üllatunud kui kiiresti kõrvetus taandus, seega julgen ohtra külma veega uhtmist soovitada kõigile, kel wasabi silma läheb.
Hea, et sihukesed asjad enne vana-aasta õhtut juhtuvad, muidu võiks võtta veel tulevale aastale suunatud halva endena.
Täna läks teele maailma kalleim teleskoop, mille umbkaudseks hinnaks kujunes üle 10 miljardi dollari. Eelmine kosmoseteleskoop Hubble maksis "vaid" 2 miljardit. Samas kui James Webb hakkab tööle nii nagu ette nähtud tasub see ära iga senti. Start igatahes õnnestus, paraku järgneb meeletult palju keerulisi tehnilisi samme, mis kõik peavad perfektselt funksima. Inseneridel ja teadlastel on närvikõdi kindlustatud mitmeks kuuks.
Mis on siis erilist James Webb teleskoobi juures. Kindlasti leidub hulgaliselt mahukaid ja süvitsi tungivaid artikleid selle kohta igas, kaasa arvatud eesti keeles. Toon välja väga lühida kokkuvõtte:
James Webb teleskoobi eesmärgiks on näha võimalikult teravalt võimalikult kaugele nii ruumilises kui ajalises mõttes. Iseenesest on see sama, sest vaadates tähte mis asub 10 valgusaasta kaugusel näeme tegelikult seda mis tähel toimus 10 aastat tagasi - tähevalgusel kulus 10 aastat teleskoobini jõudmiseks. James Webb tahab näha mis toimus universumi tekkimise esimese miljardi aasta jooksul (Hubble oli võimeline nägema maksimaalselt 12.7 miljardi valgusaasta kaugusele, ehk siis peale esimest miljardit). Tegelikult muidugi "näeme" juba praeguste aparaatidega universumi algaegadesse 400000 aastat peale suurt pauku (kosmiline taustkiirgus) kuid resolutsioon on nigelavõitu.
Hubble võrdlevad fotod nähtava valguse ja infrapuna diapasoonis
Infrapuna diapasoon on oluline eelkõige seetõttu, et nii kaugelt tulev nähtava ja isegi ultraviolettkiirguse lainepikkus on punanihke tõttu liikunud infrapuna alasse. Infrapuna kiirguse boonuseks omadus oluliselt vähem neelduda ilmaruumi tolmu ja gaasipilvedes, ilmeka näitena Hubble tehtud fotod nähtava valguse ja infrapuna diapasoonis. Tänu eelnevale omadusele näeb James Webb ka meie galaktikas lähedal paiknevaid äsjatekkinud tolmu ja gaasirikkaid planeedisüsteeme palju teravamalt.
Canada kosmose agentuuri panus: navigatsioonisüsteem ja NIRISS
Võimsa lahutusvõimega infrapunateleskoopi ei saa kasutada ühegi soojusallika lähedal, need varjutaksid niigi äärmiselt nõrgad miljardite valgusaastate kauguselt tulevad signaalid. Lisaks päikesele peab teleskoop olema varjatud ka maakera ja isegi kuu soojuskiirguse eest. Lihtsaim on seda teha maakerast kaugemal - stabiilsed Lagrange orbitaalpunktid sobivad kõige paremini. Loomulikult peab "soojusmüra" vältimiseks ka teleskoop ise olema äärmiselt madala temperatuuri juures James Webb nominaalne töötemperatuur on -233 kraadi celsiust.
Kui kõik läheb sujuvalt võib loota esimesi fotosid juba järgmisel aastal. Seni hoiame pöialt, et see kolekallis insenertehniline ime perfektselt töötaks kuna remondimehi pole võimalik saata Lagrange2 punkti lahtiloksunud juhtmeid kinni tinutama või kortsu läinud päikesevarju sirgeks sikutama.
Jõuluõhtupäev on isegi meil vaba. Öösel tuli kena lumi maha, sai uue moblaga ilusaid pilte nii pimedas kui valges. Nüüd lõuna ajal juba sulab hoolega, õhtul lubab vihma. Isegi koerad olid jõulumeeleolus, lasid öösel meil korralikult välja magada. Hommikukohv joodud viisin koerad korraks parki jalutama.
Kutsad tagaaias
Kuuse taga me elame ;)
Natu kaasat jõuluettevalmistustel aitamas: nii kuuse kui õunapuu küljest pidin oksi pügama. Noorem laps tuli varakult ennelõunal kohale. Netis ise jõulutervitused üles riputatud ja teiste omad loetud. Plaanis veel vanematega videokonverents ning peagi jõuabki jõuluõhtusöögi aeg kätte. Momendil levivad mõnusad toidulõhnad, praad ja verivorstid ahjus, lumehangest võetud õltsi mekkides toksin seda postitust. Häid jõule kõigile lugejatele!!!
Pargis jalutuskäik koertega
Endaistutatud kuusepuu maja ees käbistab võimsalt viimastel aastatel
65" ekraaniga telekas ja 6.7" ekraaniga mobla sama hinnaga, mastaabi mõttes 15" ekraaniga läpakas ja vanalinna pudel pildil😜
Kus nüüd tuleb alles klikke😂 Paraku peate pettuma , juttu ei tule ei riista ega inimese pikkusest vaid hoopis ekraani diagonaalist😜 Mitmed blogijad kirjutavad, et pole millestki kirjutada. Mul vastupidi, nii palju juhtunud, et kirjutada pole aega.
Esiteks jõulukinkidest. Kahe nädala jooksul on meie elamisse saabunud kolm ekraanidega elektroonilist judinat, millest kaks minule suunatud. Moe pärast võiks nimetada sünna ja jõulukinkideks, et ma ei tunduks liiga ahnena. Fitbit Charge 5 pulsikell sai natuke nagu impulsiostuna tellitud (ekraani diagonaal 1.04"), sest nii hirmsasti seda tegelt vaja polnud. Aga noh pakuti 50 raha soodukat ja väidetavalt pidi kole hea olema. Pealegi on Ameerika firmad lõpetanud Huawei (minu praegune on Huawei smartband 3 pro) judinatega koostöö, tarkvara ega firmware uuendusi ei luba USA päritolu moblad siinmaal enam teha, Huawei pilve ligipääsust rääkimata. Google ostis Fitbit ära nii, et loodetavasti ei teki ühildatavusega probleeme.
Esimene mulje pole just kõige positiivsem, kasutaja softis on metsikult palju igast jura (toitumine, mindfulness, stressiga toimetulek, valmisolek, ... ) mida mina ei kasuta. Ma ei kujuta ette, kes viitsiks aktiivsusmonitori juhendite järgi oma elu elada, mu arust tekitaks just sihuke pidev oma tegevuse kontrollimine, toidu hulga logimine ja iga paari tunni tagant jooga või meditatsiooniga tegelemine hullu stressi. Sellist lõbu võivad endale lubada kodanikud kes tööl ei käi ja kellel muid hobisid ega pereelu pole. Põhifunktsioonid, mida kellalt ootasin nagu jooksuraja ja pulsi täpne määramine jätavad kõvasti soovida. Enne kui kella tagasi saadan kontrollin üle, kas teen ise midagi valesti või ongi sihuke saast.
Teist mänguasja mainisin juba varem, mobla visati pruunis pappkarbis ukse taha reede hommikupoolikul. Tulin just jooksmast kui nägin meie tänaval UPS kaubikut. Jooksin kildi veel otsa, vahepeal oli ukse taha poetatud mittemidagiütlev pisike pruun karp. Nii kalli asja vastu tahetakse tavaliselt allkirja saada, seega oli üllatus suur kui karpi avades vaatas sealt Google 6Pro vastu. Kuram suvaline ludri oleks võinud mu ukse tagant karbiga minema jalutada. Üle tunni kulus mobla seadistamise peale, õnneks sain vanalt praktiliselt kõik info uue peale üle kanda. Huawei jooksuandmeid siiski mingil põhjusel mitte, ehkki äpi endaga polnud probleemi.
Nexus 6P Pixel 3 XL Pixel 6 Pro
Teatava üllatusena on uus mobla vaid nõksuke pikem kuid sama lai kui vana. Äärest ääreni kasutatav ekraanipind annab kasulikku osa küll juurde. Panin kõrvuti kuus aastat vana Google Nexus 6P, kolm aastat vana Google Pixel 3 XL ja uue Google Pixel 6 Pro - naljakas aga äravahetamiseni sarnased. Oleks Nexusel patarei korras ja rohkem jõudlust või Pixel 3 XL töötaks poleks küll uut vaja. Ainus minu jaoks suur pluss on väidetavalt järgmise taseme foto ja video kvaliteet pluss rohkem mälu. Pildi kvaliteedi koha pealt esimese hooga pettusin veidi, sest 20X zoom paistis õige säbruline. Anname aega, ma pole tegelikult veel juhendit lugenud ja ilmselt on seadistused metsas. Enne moblale hinnangu andmist tahaks teda paar nädalat kasutada ja katsetada.
Kolmas elektrooniline judin on terve pere jõulukingitus otseses mõttes, sest tegu tegelikult mittevajaliku aparaadiga. Kui 10 aastat vana 3D Smart TV töötab siis milleks uut vaja. Paraku on kaasa juba mõnda aega unistanud suuremast ja kvaliteetsemast telekast - nimetagem siis tema jõulukingiks, mul vähem muret, ei pea koroonaajal poodides tuhlama. Kui otsus tehtud panin oma tehnilise taibu mängu ja aitasin valida. Põhikriteeriumiks kujunes IKEA kappide vahele jääva ruumi suurus😜 - 65 tolline mahtus napilt, kummaltki poolt sent puudu. Tegelt ikka vaatasin muid näitajaid ka, lisaks seadis tütar omapoolsed nõudmised. Kokkuvõttes valisime TCL ROKU 65R635.
Telekas saabus eelmine teisipäev, samal päeval kui esialgu mobla pidi tulema. Teleka tassis Amazoni transakoll isegi uksest sisse ja pani kapi ette maha. Sikutasime vahtplasti pakitud elektroonikaime tütrega karbist välja ja tõstsime kapi peale. Pidin tööle kiirustama, naised jäid minust pildikastiraami seadistama. Õhtul koju jõudes sain kogeda 4K ekraani eeliseid. Tuleb tunnistada, et on tõepoolest suur samm edasi nii teravuse, värvikirevuse kui liikumise sujuvuse poolest. Vaatasime paari loodusvideot - võimas! Battlefield ja Call of Duty on sellisel ekraanil hoopis teine asi - telekas sobib nimelt ka mängimiseks nii järgmise põlvkonna konsoolide kui 4K videokaardiga varustatud arvutiga.
Ei tea kas saabki enam irooniliseks nimetada asjaolu, et meil pole ei teleka kaabli ega antenniühendust - kõik tõmbame üle interneti nagu ennegi. Piiramatu andmemaht ja tippkiirusel valguskaabel tagavad sujuva ühenduse nii arvutitele, mobladele kui ka telekale. Lisaks tuleb selle aparaadiga automaatselt kaasa hulk tasuta teleprogramme ja striimimist. Odavaid tasulisi võib üle maailma tellida palju soovid, ainsaks piiranguks aeg, mida lihtsalt nii palju ei viitsi teleka taga istumise peale kulutada.
Koroonauudistest nii palju, et eile saime just enne jõuluõhtusööki teada kaastöölise haigestumisest. Istusime ühekaupa laudade taga ja pugisime oma portsusid. Kuigi oleme kõik lähikontaktsed, ei saadetud meid koju, paluti vaid võimalusel testida. Omicroni laine tõuseb võimsalt mille vaos hoidmisele töökohtade selline käitumine küll kaasa ei aita. Mina oma portsu vaktsiinidoosidega ei muretse kuid mitmedki töökaaslased parasjagu paanikas. Eks homme kuuleb kas või mitu veel positiivsed.
Jooksmisega läks nädala alguses ladusalt kuid siis tuli lumi maha ja jätsin paar päeva vahele. Täna hommikul varjulistes kohtades libe ning jäine, päikese käes lörtsine pind, polnud just kõige mõnusam lippamine. Võrdlesin Huawei 5.53km, Fitbiti 5.52km ja Pixeli 5.53km GPS numbreid, täna haruldaselt sarnased. Pulss paraku täiesti erinev, Huawei keskmine ja max vastavalt 161 ja 173, Fitbitil 127 ja 140. Ma kipun rohkem uskuma Huaweid, sest järgneva (5.46km, 5.44km, 5.63km) lühikese jooksujupiga jalutuskäigu ajal olid hiinaka pulsinumbrid 118 ja 165 kuid Fitbitil 109 ja 166. Jooksu koormus oli sealjuures oluliselt kõrgem.
Täna pidin saama uue mobla omanikuks. Kui lõunaks polnud ukse taha toodud hakkasin kahtlustama ja viskasin pilgu tellimisinfole - palun väga, kohaletoimetamise kuupäev oli nädala jagu edasi lükatud - kuradi tõprad, et mitte halvemini öelda. Ootan teist nagu laps jõulukinki, sest praegune on lõplikult keeldunud koostööst, isegi pitsitamine ja painutamine enam ei aita - sisse lülitades tuleb pilt kenasti ette aga nii minuti paari pärast lülitab end automaatselt välja ja soovitab "Factory reset" teha. Seda ma eriti ei soovi, sest nii kaotan suure osa kasutaja andmetest. System backup on küll tehtud kuid paljud äpid (nagu näiteks Huawei Health) vajavad enda spetsiifilist, ja nendega polnud muidugi viitsinud õigel ajal jamada. Vahepeal funksis mobla "Safe mode" rezhiimis, enam mitte. Ei jäänud muud üle kui 6 aastat vana üleeelmine Google mudel sahtlipõhjast välja koukida ja sim kaart sinna ümber susata. Muidu pole ju häda aga patarei ei pea sellel üle paari tunni vastu ja muidu on kah aeglane.
Ilmad on meil see nädal imelised, laupäeval päikesepaiste ja lausa +18C pealelõunal. Kolmapäevani endiselt plusskraadid ja päike, neljapäeval lubab jälle kuusteist soojakraadi. Äärmiselt sobiv ilm talvekummide alla panemiseks, mida ka pühapäev tegime. Esmaspäeval lõpuks jõudsin niikaugele, et lõikusin aias oksi ja põletasin vanu ronte. Viinamarjad ja kiwi on nii metsikuks läinud, napi kolmandikuga sain ühele poole, õnneks ilusad ilmad jatkuvad.
Dec esimene nädal
Dec teine nädal
Jooksmise koha pealt olen kahe viimase nädala andmed võlgu - sellise ilmaga oleks patt mitte käia lippamas. Igal juhul detsembri esimese 2 nädalaga olen kenasti igakuisest 100 kildi plaanist ette jõudnud ehkki tempo langenud. Kui nii edasi läheb peaks aasta lõpuks lausa 1300 jooksukilti kokku tulema. Kui ma ka moblast aasta statistikat kätte ei saa, eks alustan uuel aastal uue hooga.
Türgi päritolu Bayraktar TB2 kasutamine separatistide haubitsa vastu
Pinevast olukorrast Ukraina-Vene piiril kirjutasin mõne aja eest. Mõtted on pidevalt tiirelnud tolle olukorra ümber: kas, mida ja millal on oodata? Eile kohtusin Moskva ülikooli professoriga, muidugi ei saanud üle ega ümber eelmainitud teemast. Professori arvamust väljendas kõige selgemini vanglaleksikonist pärit lühike lause praeguse Kremli poliitika kohta: "Kui tõmbad noa välja siis ka kasutad seda". Vastasel korral paistad nõrk ja ei võta kaua kuni tuleb sinu tund. Mees väitis, et praegu on seal võimul pesuehtsad kurjategijad, kes näevad maailma vangla kontekstis. Nad ei suuda ega taha ülejäänud maailmaga teisiti suhelda samuti nagu läänemaailm ei ole võimeline endale tunnistama tõsiasja, et läbirääkimistel teisel pool lauda ei istu mitte diplomaadid vaid tuumarelvadega varustatud mafiosod, kes ainsa argumendina tunnistavad jõudu. Vene president on end nurka värvinud - ilma midagi ette võtmata vägede kõrvad lontis tagasi kasarmusse saatmine paistaks lüüasaamise ja nõrkusena, mida ta ellujäämise nimel lubada ei saa.
Ainuüksi läbirääkimistega nõustumine kinnitab Putinile, et läänel pole ei julgust ega ühtsust. Rõhutamine, et Ukrainale sõjalist abi ei anta vaid tugevdab Venemaa soovi "Ukraina küsimus" lahendada kohe, jõuliselt ja kiiresti, seni kuni tähtede seis soodne. Professor oli veendunud, et otsus sissetungi osas on Kremlis langetatud, läbirääkimised vaid suitsukatteks ja maskirovkaks. Nii lääneliitlased kui Ukraina ilmselt eeldavad mõnevõrra tsiviliseeritud käitumist ega oota rünnakut läbirääkimiste ajal. Paraku on just sel ajal ainus Vene poole piiratud võimalus üllatusrünnakuks.
Krimmi okupeerimine korraldati "roheliste mehikeste" abil äärmiselt kiiresti, professionaalselt ja efektiivselt, suures osas tänu üllatusmomendile ja Ukraina peataolekule. Praegu puudub selleks võimalus, Ukraina lööks igasugused ükskõik mis karva mehikesed pikema jututa mättasse. Seda mõistab ka Venemaa ja seetõttu pole suurte väekoondiste koondamine piirile niisama bluff: kui varastada ei õnnestu minnakse jõuga röövimise peale välja.
Esialgu mängitakse veidi aega läbirääkimiste mängu, sättimaks kõik malendid rünnakuks valmis. Venemaal pole vahet kas lääs teeb nominaalseid järeleandmisi või mitte, niikuinjii käiakse lõpuks välja tingimus, mida pole võimalik täita. NATO asjade otsustamises kaasarääkimine (kes tohib ja kes mitte NATO'sse kuuluda) on kahtlemata selliseks tingimuseks millega nõustumise korral võib NATO samahästi kui laiali minna.
Ma ei pürgi prohvetiks kuid juhul kui sõda puhkeb, pakuks amatöör välispoliitika vaatlejana välja järgmise klassikalise stsenaariumi:
Esimeseks märgiks, et asjad hakkavad teravaks kiskuma saab olema Vene propaganda ja Ukraina suunalise laimu hoogustumine. Sellega ei üritata mitte niivõrd maailma üldsust veenda kuivõrd kodumaiseid hoiakuid kujundada. Putini hiljutine "genotsiidi" väide esimeseks pääsukeseks. Ilmselt hakatakse vene riigimeedias levitama igat masti venekeelsete tagakiusamiste lugusid, teleka uudistes esinevad professionaalsed näitlejad nagu ka Donbassi ja Krimmi sündmuste ajal. Juhtimaks tähelepanu kõrvale korraldatakse päev-paar enne rünnakut mingi tõsisem NATO'ga seotud intsident kusagil mujal, Eesti, Läti, Gruusia, Poola, ... piiril.
Rünnaku alustamiseks vajatakse siiski mingit väga konkreetset provokatsiooni, isegi Hitler ja Stalin lavastasid vastavalt Poola ja Soome ründamise ajal näitemängu. Poola sõja "ajendiks" Saksa raadiojaama ründamine Poola vormis Saksa eriüksuse poolt, Talvesõja puhul Mainila lasud kui Vene suurtükivägi mõned mürsud omade kaela kupatas. Mida võiks Ukraina puhul oodata? Variante palju aga mugavaim on serveerida Türgi päritolu (mida Ukrainlased on juba edukalt kasutanud) drooni rünnak eelistatult vene territooriumil paiknevale sõjalisele (komandopunkt, lasekmoonaladu) või olulisele tsiviilobjektile (haigla) - inimohvrid on seejuures olulised. Sõjaväeobjekt tõenäolisem, sest see annaks "põhjuse" kohe ja massiivselt reageerida. Ohvritega meeleavaldus kusagil Ida-Ukrainas võimalik aga väheusutav, sest selliseid üritusi on keeruline kontrollida. Riigipöördekatse Ukrainas tõenäoliselt liiga keerukas korraldada.
Võimalikult väikeste kaotuste tagamiseks peaks ajastus olema perfektne, provoktsiooni momendil näiteks lendab mitu täisrelvastuses vene eskadrilli Valgevene kohal ja teeb pöörde lõunasse. Venemaale tähtsaim esimese paari tunni jooksul Ukraina õhutõrje purustamine (radarijaamad), oluliste komandopunktide hävitamine tiibrakettidega ja strateegiliste objektide (elektrijaamad, sillad, lennuväljad, ...) ülevõtmine või hävitamine vastavalt vajadusele. Esialgsed spetsnaz eriüksused viiakse sisse mõned päevad varem, suuremad dessantüksused lähevad käiku niipea kui õhutõrje piisavalt maha surutud. Vene soomuskolonnid ületavad piiri kopterite toetusel, jalaväge kasutatakse algul kaotuste vältimiseks nii vähe kui võimalik. Kokkuvõttes segu Barbarossast ja lahesõjast koos ohtra videomaterjaliga demonstreerimaks vene vägede "täppispommitamist".
Venemaa võtmesõnaks on täpne ajastus, kiirus ja jõulisus, oluline et ei NATO ega Ukraina ei jõuaks adekvaatselt reageerida enne kui hilja ehk esimesed tankid Dnepri ääres. Kiievile antakse ultimaatum Idaalade "vabatahtlikuks" loovutamiseks vastasel korral ähvardatakse kõik võtta. Lääne poolt lubatud majandussanktsioonid Moskvat ei hirmuta, rahvale serveeritakse olukorda kui kerget püksirihma pingutamist impeeriumi kindlustamise ülla eesmärgi nimel.
Kas ja mida suudaks lääneliitlased või Ukraina teha hoidmaks ära Venemaa rünnakut. Ainus võimalus on muuta Vene sõjakäigu kaotused isegi Kremli jaoks talumatult suurteks. Sisuliselt sama taktika, mis soomlastel Talvesõjas - me ei suuda võita aga me suudame teha vaenlase võidu talumatult valusaks. Näen ainult kahte võimalust: massiivne Ukraina õhutõrje kvalitatiivse ja kvantitatiivse võimekuse kasv või reaalne lääneliitlaste sõtta tõmbamise oht.
Kui õhutõrje suudaks vältida Vene täielikku ülekaalu õhus muudaks see ka soomuskolonnide edasiliikumise oluliselt vaevalisemaks ja ohvriterohkemaks. Paraku on selge, et tegu vaid teoreetilise võimalusega, sest aega liiga vähe isegi kui NATO oleks nõus Ukrainat õhutõrjega varustama. Lääneliitlaste sõtta tõmbamisega hirmutamiseks tuleks viia Ukrainasse võimalikult mitmest NATO riigist väikesed sõjaväeüksused ja soovitavalt ka parlamendi delegatsioonid idapiirile. Venemaa mõistab, et NATO riikide sõjaväelaste või poliitikute pihtasaamisele ollakse sunnitud reageerima. See paneks Venemaa mõtlema, kas Ukraina on väärt sõjalist konflikti NATO'ga.
Lõpuks on selge: soovi korral on Venemaa võimeline vallutama Ukraina idaosa. Iseküsimus millise hinnaga ja kas ta on võimeline seda pikemas plaanis ka hoidma. Kõige suurem tundmatu on siinjuures Ukraina ja Ukrainlaste kaitsetahe. Kreml pani juba eelmine kord puusse lootusega, et Donbassis sütitatud separatistide mäss rullub ilma erilise toetuseta iseenesest vähemalt Dnepri jooneni. Halva üllatusena ei sammunudki ukrainlased rõõmsalt käed avali tagasi impeeriumi rüppe. Venemaa oli sunnitud tunnistama: isegi natuke demokraatia maitset oli jõudnud rahva "korrupteerida".
Tõenäoliselt kasutatakse ka tuntud nippi nukuvalitsuse tekitamisest (a la Kuusinen) kes kutsub appi sõbraliku Venemaa väed hoidmaks ära venekeelsete "genotsiidi".
Suurlinnade pommitamisest üritab ilmselt Vene pool hoiduda. Liiga suured tsiviilohvrid ja pildid sellest massimeedias oleks hullem propagandakaotus kui Hollandi lennuki allalaskmine, pealegi tagaks see niigi mitte eriti sõbralike Ukrainlaste totaalse vaenulikkuse. Samas iial ei või teada, Groznõi pommitati maatasa.
Kõik pooled peavad aga võtma arvesse et enamus hoolikalt ettevalmistatud plaane lendab vastu taevast niipea kui lastakse esimesed paugud ja reaalsus kannaga näkku virutab.
P.S. Aga võib ka juhtuda, et vene väed viidi piirile eesmärgiga ukrainlastega üks tuline vutimatsh maha pidada. Ennustasin ju juba 2014, et Vene kava on Ukraina idaosa ära võtta, paraku piirduti osaga Donetskist ja Luganskist ning konflikt muutus siiani kestnud kaevikusõjaks.
Koertega on ikka üks paras jama aeg-ajalt, aga nalja saab ka. Nagu näiteks eile öösel kui Sushi tuli pool neli magamistoa ukse taha kraapima ja vinguma. Esialgu ei viitsinud reageerida, ta vahel ikka käib igavusest tülitamas. Aga kui kuulsin koera välisust kraapimas oli selge, et vaja kiirelt reageerida muidu juhtub esiku vaibale suveniir või leke. Ajasin end pahaselt puhisedes üles, tõmbasin kaasa hommikumantli peale, panin kutsale kiirelt rihma kaela (kord juba pani öösel plehku) ja avasin välisukse. Selle asemel, et kiirelt asjale kimada kukkus loom hoopis ukse ees trepil mingeid õhukesele lumekorrale jäänud võõraid jälgi nuuskima. Ei tea kas rebane, pesukaru või noor koiott.
Maja ees murul tõstis moe pärast jalga ja hakkas siis tänava poole sikutama. Kurat -5C temperatuuriga polnud isu hommikumantlis kvartalile tiiru peale tegema minna aga äkki elukal sitahäda, ta üldiselt keeldub oma maja ette seda tegemast. OK, läheme paar maja edasi, kui suur häda ega siis pikalt kinni hoia. Lõppkokkuvõttes käisime rihma edasi tagasi sikutades algul tänava ühe ja seejärel teise otsani. Kaugemale minemast keeldusin resoluutselt, sest mu isaslooma tunnused kippusid härmatisega kattuma. Ime et mõni unetu naaber polnud veel politseid välja kutsunud: pervert jalutab öisel ajal lühikese naiste hommikumantli väel koeraga lumes.
Minu hajevilolekut ära kasutades krabas Sushi tänavalt miskit suhu ja kukkus õnnelikult nätsutama. Käratasin küll, et ei tohi aga loomulikult ei aidanud. Käskluse peale anna siia pigistas ainult lõuad kinni ja vaatas tuimalt otsa. Kükitasin maha, kangutasin hambad laiali ja asusin näpuga suus kobades otsima. Päris sügaval kurgus juba, lõpuks sain limase nutsaka näppude vahele. Mida kuradit, sellist üllatust poleks küll osanud oodata, instinktiivselt lendas kaarega eemale. Kuulge naistest lugejad, te olete mulle võlgu selgituse: kuidas on võimalik et tampoon talvisel ajal keset tänavad välja libiseb???
Kui meile sõitis talv eelmine nädal sisse siis nüüd jõudis ta vahepeal jõudu kogununa Eestisse ning kupatas elektrienergia hinnad laest läbi. Mul sealne asupaik soojuspumba poolt köetav, seega saab oma nahal neid energiahindasid tunda. Juba novembri summa oli suurem kui ükski eelmise aasta omadest, detsembri peale ei taha mõeldagi. Samas pole ju tegelt põhjust kurta, sest kui võin endale lubada mobla tuhande rahaga osta küll jaksan ka mitmekordse elektriarve tasuda ilma, et vorst jääks leivale ostmata. Kes iganes rahvusliku elektrifirma aktsiate omanikud võivad rõõmustada: see raha mis ühest taskust välja läheb jookseb teise tagasi, vahepeal võtavad küll igasugu tegelased matti😜
Nädalavahetusel oli mitte üks vaid lausa kaks pidu. Esimene laupäeva õhtul panga jõulupuu näol, kuhu mindki seoses sugulussidemetega kutsutud. Võrreldes varasemate aastatega väga teistmoodi, ametlikku istumist pakuti vaid valust või vanusest vaevatutele, ülejäänud rahvas pidi püstijalu snäkke nagistama ja jooke luristama. Ettenähtud riietus "business-casual". Ma ei viitsinud googeldada, läksin lihtsama vastupanu teed ja lasin kaasal sobiliku vormi välja valida. Viigipüksid, golfisärgi ja rahvusliku kampsuniga pidid sobima. Muidu polnud viga aga autos avastasin, et koid olid vahepeal vasaku käise peal nagistamas käinud. Kampsi puhul õnneks väga silma ei hakka, kootud ja auguline teine niikuinii.
Loomulikult oli ka maski ja vaktsiinipasside kohustus, ilma ei saa enam kusagil. Üritus nägi välja nagu ülemklassi terroristide kokkutulek: ülikondades ja kleitides inimesed disainerimaskid ees (mina üks vähestest tavalise kirurgimaskiga). Toidupoolise ja jookide üle kurta ei saa, igavesti fäntsi värk aga nagu ikka sihuke söök ei täida tavakodaniku lihtsat kõhtu, mis kartuli ja kapsaga harjunud. Eks selle jagu tuli rohkem jookidele tähelepanu pöörata. Teataval määral nostalgiline moment, võimalik et sellesse vanasse Eesti Majja Torontos enam ei sattugi.
Pühapäeval oli meil broneeritud perekeskne istumine Jaapani restos. Tee peal astusime läbi mingi lao juurest korjamaks üles SWEA kaudu rootsist tellitud jõulutoidukraam. Paraku on tarneraskused ka neid tabanud: pohlamoos pidi ikka veel kusagil Euroopa sadamates kinni olema, hea kui jõuluks kohale jõuab. Autost välja astudes naljakas moment kui proua minuga rootsi keeles rääkima hakkas. Nii ootamatu, et ei jaksanud hoobilt ümber häälestuda ning näitasin näpuga kaasa poole: "Jag förstår lite svenska men hun kan prata mycke bettre". Veerandtunnise lobisemise tulemusena värvati kaasa rootsi keelt rääkivate naiste organisatsiooni. Ju kiilakas kolme blondiga andis just keskmise rootslase mõõdu välja.
Kiku Sushi restos polnud reeglistik sugugi nii karm kui veebilehe alusel oleks võinud eeldada. Pulli mõttes näitasin oma EU koroonapassi ette, paraku polnud neil skännimise riista niikuinii, viskasid moe pärast pilgu mobladesse, kust oleks võinud ju suvaline koroonapassiga sarnanev kujutis vastu vaadata. Resto täitumuse järgi otsustades ei saanud nad endale lubada klientide tagasi saatmist juhul kui nood dokumendid maha "unustanud". Nautisime mõnuga üle pika aja restos istumist ja lasime igatsorti jaapani toidul hea maitsta.
Tegu toitlustusasutusega, kus maksad sissesaamise, mitte tellimuste eest. Ehk siis "all you can eat buffet" selle erinevusega, et ettekandjad ja kelnerid toovad lauas oleva tahvelarvutiga tellitud kraami ahvikiirusel lauda. Huvitavaks momendiks oli silt: "vähendamaks toidu raiskamist maksab iga toidu tagasiviimine kliendile 2 dollarit". Mulle täitsa meeldib selline poliitika, kehtestatud muidugi teatud aasia päritolu söögikultuuri tõttu, kes tellivad laua ääreni täis ja saadavad siis kolmveerand tagasi. "Kõik hinnas" kohas kasutavad seda kurjalt ära. Meil igatahes sihukest muret ei tekkinud, kõik panime nahka. Ettekandjad vaesekesed jooksid ainult kannad villi: Jaapani portsud ju sihukesed mikroskoopilised, isegi kunstiteostega sarnanevaid sushisid tellid ühe või kahekaupa. Magustoidud samamoodi pitsiklaasides, mul oli vahepeal 4 mangopudingit ja kaks jäätist ees. Piinlik polnud, nende jaoks oleme niikuinii valged suurt kasvu barbarid, kelle legendaarse söögiisuga lapsi hirmutatakse😁
Õhtul käisime tütre kortermaja saunas, jacuzzis ja basseinis ujumas. Teatava üllatusega tuleb tunnistada, et saunas sai isegi 95 soojakraadi sisse, ainult leili ei tohtinud millegipärast visata. Bassein sihuke 10 x 20 meetrit, ujumiseks oleks seal sulistamist palju nimetada. Kuumaveebassein väike vaid 6 inimese mahutavusega kuid muidu täitsa normaalse masseerivate jugade süsteemiga. Tunnike läks nii siva, et ei märganudki. Tõsiseks veaks on oma õltsi kaasa võtmise keeld. Tegelt poleks probleemi olnud, sest seoses pandeemiaga pead aja kinni panema ja ei lubata korraga rohkem kui üks väike seltskond. Äramärkimist väärivad kaks RAM mälumoodulit, mis tütre sõbral üle jäid kuna ta need kiiremate vastu välja vahetas. Kodus panin oma arvutisse ja pidevalt vaevanud mäluprobleemid olid nagu pühitud - juba poolteist päeva pole arvuti kinni jooksnud. Ja mina ei uskunud, et mõlemad mälud võivad korraga viletsad olla, tegelt ilmselt lihtsalt selle konkreetse tootja omad ei sobi emaplaadiga. Hoian pöidlad pihus ja loodan parimat.
Meile sõitis talv sihukese hooga sisse, et mul lausa kaks jooksupäeva vahele jäänud. Mitte et nüüd üldse ei saaks jooksmas käia aga lihtsalt on natuke vastik lörtsi sees jooksutossudega platserdada. Täna oli küll täiega plaanis ring lipata, kuid koertega soojendusjalutuskäigul mõtlesin ümber. Tänavad kuradi libedad, isegi Kokol läksid jalad alt kui hoo pealt pidurdada üritas, et põõsalt ootamatult ninna tunginud uriinihõngu lähemalt nuuskida. Loll oleks suusahooaja eel sörgiringil jalg murda kui seda mäel palju lihtsam ja elegantsem korraldada😜 Seekord siis võitis kaine kaalutlus, pealegi see kuu piisavalt kilomeetreid kogutud.
Täitsa jõulune majaesine
Lumi saabus nii "ootamatult", et ei jõudnudki nädalavahetuseks planeeritud talvekumme alla panna. Homme lubab päikest ja paari soojakraadi, eks siis vahetame kummid ära - loodetavasti. Et arusaamatusi vältida pean rõhutama: jutt on tütre punasest tibukesest, mitte minu Hyndai universaalist. See viimane istub ikka esinduses, sest seoses tarneahelate katkemisega pole enne järgmist nädalat lootust pidurivedeliku toru saada ja ilma piduriteta ei riski nagu lumega sõita.
See-eest sain eile lõpuks hakkama ettevõtmisega mis juba üle aasta oodanud kuid viimasel ajal tungivalt märku andnud, et kui ma kohe käsile ei võta siis kahetsen rängalt. Viimastel nädalatel tuli telekal häält valjemaks timmida, et üle õhupuhuri ventika müra midagi kuulda oleks. Juba eelmine aastavahetus hakkas tavapärasest rohkem häält tegema ja siis sai ka lähemalt uuritud. Tol momendil oli ainsaks veaks ventika balansist väljasolek mis tekitas "kerget" müdinat nagu jookseks kari lambaid allkorrusel. Kuna aga täpselt vajalikus mõõdus ventikat lihtsalt polnud saada otsustasin oodata, töökaaslane lubas hankida.
Küttekolle - all puhuri mootor ja ventikas
Eelmine talv oli soe ja ventika olukord läks nii sujuvalt ning tasapisi hullemaks, et suurt ei märganud, noh umbes nagu laste kasvamisega - suureks saavad ootamatult. Kokkuvõttes segas küll aga mitte nii palju, et nõudis kohest sekkumist. Lohutasin end mõttega: eks siis võtan käsile kui annab otsad, ilmad nii soojad, et ära me ei külmu ja isegi torud mitte. Talve jooksul töökaaslane lubatud ventilaatorit ei leidnud ja nii see kiire üle läks. Suvel kasutab õhujahutaja sama ventilaatorit kuid suvel polnud mind seda kuulamas kui ilmad kõikse palavamad.
Sügisel esimest korda kütet peale lülitades kostis alt juba selline müdin nagu oleks lammastest vastu igasuguseid loodusseadusi suvega põdrad arenenud. Eks ma ikka venitasin veidi ehkki on selge: tehnikaga seotud probleemid ise ei parane erinevalt elusorganismidest, ainult hullemaks lähevad. Kui eelmine nädal lisaks kõigele ka kriuksumist kostma hakkas polnud enam võimalik lolli mängida ja olukorda ignoreerida. Pole selge kaua edasi oleks töötanud aga Murphy seadus ütleb: "Kui miski rikki läheb siis kõige ebasobivamal momendil nagu näiteks külmarekordit purustaval jõuluõhtul."
Korpus, mootor ja ventikas - viisin töökotta
Seega läksin esmaspäeval peale hommikusööki alla, lülitasin kaitsme maha, võtsin ventilaatori koos mootoriga gaasiahjust välja, viskasin pagasisse ja sõitsin tuttavasse väikesesse "Billi elektrivärgid" töökotta. Nagu oli oodata, sellist ventikat neil polnud ja peale veerandtunnist ringihelistamist selgus, et Canadas pole - USA'st saab tellida, kuid aega võtab 2 kuud kui ma just lennupostiga ei soovi seda saada. Pikema otsimise peale osutus parimaks lahenduseks veidi väiksem ja madalama jõudlusega, paraku polnud ka seda neil koha peal olemas, pidid laost tellima - päev paar. Ma ei viitsinud vana tagasi toppida, küsisin kus ladu on - toon ise, ainult 20 minti sõitu. Vahepeal selgus, et mõistlik oleks ka mootor vahetada - laagrid läbi ja võll balansist väljas. Otsustasin lasta neil kohapeal kogu kupatuse lahti võtta, ventika ja mootori vahetada ning uuesti kokku panna - 40 raha töö eest on nohu.
Kodus kogu kupatust tagasi ahju toppides tekkis ootamatu probleem. Mootori juhtmete otsad ja juhtskeemi juhtmete otsad olid mõlemad "emased" ja minu juhtmeotsikute karp jäljetult kadunud. Poodi ei viitsinud sõita, viimases hädas ühendasin kaks "emast" alumiiniumplekist lõigatud "isase" tükiga ning tõmbasin igaks juhuks klepsuga üle, et lahti ei loksuks. Tõehetk saabus kui tütar ahju peale lülitas: ei lennanudki miskit õhku, vaikse vuhina saatel hakkas vahepeal jahedaks tõmbunud tuppa sooja õhku puhuma. Irooniline moment oli õhtul kui kaasa ei märganudki, et puhur enam ei mürise. Huvitav millal talle pärale jõuab, aga noh ma kah pole vahel paar päeva aru saanud, et soeng muutunud😁
Vaid 25% vaktsineerituse tasemega Lõuna-Aafrikas on B.1.1.529 Omicron tüve levimiskiirus erakordne kui võrrelda varasema Beta ja praeguse Deltaga
Polegi pikalt koroona teemal kirjutanud, epideemia oli muutunud põnevast uudisloost tavaliseks olukorraks, millega oleme sunnitud edaspidi koos eksisteerima. Natuke nagu külm sõda, seis on pinev aga kuna kumbki teisest lõplikult jagu ei saa siis katastrofaalset kokkupõrget ei toimunud. Nüüd aga tuli viirusepoiss välja vana tuntud relva uue modifikatsiooniga, mille hävitusjõu potensiaal pole selge. WHO ja paljude riikide reaktsiooni enneolematu kiirus vihjab olukorra tõsidusele.
Esimest korda registreeriti uus B.1.1.529 Omicron mutatsioon üheksandal novembril võetud proovis, 24 novembril raporteeris Lõuna Aafrika Vabariik avastusest WHO'le. Vaid 2 päeva hiljem kuulutas WHO uue tüve "murettekitavaks" ja paljud riigid kehtestasid totaalsed reisikeelud või karmid piirangud piirkondadele, kus on avastatud uus tüvi. Kogu infot loomulikult avalikkusele ei jagata, keegi peale spetsialistide ei oskaks niikuinii kvalifitseeritud hinnangut anda. Märgiliseks on aktsiaturgude ja naftahinna järsk langus. Inimestel, kes miljardeid pööritavad, on ligipääs infole, mida meedias ei jagata. Ilmselt kardetakse vahepeal jõudsalt kasvama hakanud majanduse järjekordset pidurdumist. Eks esmaspäeval näeme: oli tegu ülereageerimise või järjekordse kriisi avapauguga.
Uusi mutatsioone ilmub igapäevaselt, tegu täiesti tavalise viiruste arenguga. Mis Omicroni puhul niivõrd äreva reaktsiooni põhjuseks??? Tüvi klassifitseeritakse "murettekitavaks" kui ta nakatuvuse, haigusnähtude tõsiduse või antikehade efektiivsuse poolest ohtlikumaks osutub. Konkreetsete mutatsioonide ja Lõuna-Aafrikas lühikese ajaga laialdase leviku põhjal (vaata ülaltoodud graafikut) võib eeldada, et tegu äärmiselt kergelt nakatuva tüvega. Haigusnähtude raskuse kohta pole nii lühikese ajaga võimalik hinnangut anda. Antikehade efektiivsus on nii teoreetiliselt (üle 30 mutatsiooni olulistes piirkondades) kui ka nakatunute põhjal otsustades väiksem. Kui palju pole momendil võimalik spekuleerida, kuid on fakt, et Aafrikast viisid nakkuse välja vaktsineeritud inimesed.
Momendil on väga palju ebaselge: uus tüvi võib osutuda valehäireks või viiruseks, mis vajab täiesti uut vaktsiini või kõige tõenäolisemalt langeb nende kahe äärmuse vahele. Maailma reaktsiooni kiirust vaadates leidsin, et soojamere reiside reklaamide vaatamine on praegu mõttetu ajaviide. Oleks mul olnud reis ostetud, olekin juba eile selle tühistanud, seni kui veel raha tagasi saan. Ühest napikast mulle piisas, ei tahaks jääda isegi mingisse suvalisse troopikaparadiisi pikaks ajaks lõksu. Nagu võisime täna veenduda toimub reisikeeldude väljakuulutamine praeguses skisofreenilises situatsioonis ahvikiirusel, nende mahavõtmine on aga õige aeglane protsess.
Probleemi sisu seisneb asjaolus, et reisikeelu alla pannakse suure tõenäosusega kõik riigid, kus konkreetne tüvi avastatakse ehkki poliitilised kaalutlused muudavad seda hägusemaks. Paraku on B.1.1.529 ilmselt jõudnud varjatult levida palju laiemalt kui momendil teame, ehk siis on lähemal ajal oodata uute nakkuskollete puhkemist ja avalikuks tulekut. Eelnevast kogemusest teame, et reisipiirangud mitte ei peata viiruse levikut vaid ainult aeglustavad seda. Seega ostetakse nii aega haiglate ettevalmistamiseks ja uue vaktsiini väljatöötamiseks juhuks kui olukord peaks jälle kriitiliseks muutuma.
Loodame parimat aga valmistume halvimaks. Pekki küll, esmaspäeval oli kavas esimest korda üle pika aja karatesse minna, ootan vist veel nädalakese jälgimaks kuidas olukord kujuneb. Suusamäe hooajapiletiga pole nii hull, jama korral lükkavad kehtivuse jälle aastakese edasi - ilmateade pani näpud sügelema, põhjapool 10 cm lund oodata.
P.S. Info panin kokku mitmest eri allikast nagu Nature, BBC, Financial Times ja New Scientist. Paraku muutub olukord nii kiiresti, et viimaste uudiste jaoks tasub ise googeldada ja vaadata mitme tunni eest postitus üles riputati.
Käisime tütrega koeri jalutamas. Tavaliselt ajame väga laial valikul igasugu teemadel juttu. Seekord kerkis üles küsimus inimesest ja elust laiemalt. Olles mõlemad inseneri haridusega vaatame iga objekti läbi professionaalse kretinismi prisma. Järgnevat arutelu palun mitte vaadata kui teaduslikku väitlust, lihtsalt annab aimu, millest kõigest võib koertega jalutades rääkida.
Kõigepealt elu kui selline. Kuna lihtsaimad elu vormid pole just eriti keerulised keemilised süsteemid siis kaldume mõlemad arvama, et praeguse arusaamise järgi elu esinemise võimalus mujal universumis on väga-väga lähedal sajale protsendile. Ei viitsi Drake võrrandit välja tuua aga viimasel ajal on saanud selgeks, et vähemalt temperatuuri poolest elamiskõlblike planeetide hulk on oluliselt suurem kui omaaegsed kõige optimistlikumad hinnangud. Niisiis peaks mingit karva vetikaollust või hallitust suht paljudes kohtades väljaspool meie päikesesüsteemi leiduma.
Tundub, et see esimene etapp on suht lihtne. Sobivatel tingimustel (eelkõige temperatuuri stabiilsus ja oluliste keemiliste elementida olemasolu) peaks algelise elu tekkimine piisavalt pika aja jooksul omama küllaltki kõrget tõenäosusust. Maakeralgi tekkis algeline elu õige kiiresti ja võimalik et mitu korda kohe kui temperatuur selleks võimaluse andis. Edasi läks keerulisemaks: Kui elu tekkimiseni kulus "vaid" pool miljardit aastat maakera moodustumisest siis mitmerakulise eluni jõudis areng alles 2.5 miljardit aastat hiljem. Esimeste loomade ilmumiseni kulus veel pea miljard aastat, 650 miljonit veel ja olemegi praeguses ajamomendis.
Maakera on ainus näide, mida uurida saame. Samas inseneri seisukohast tunduvad eelmainitud arengu etapid ja kiirused üsna loogilised. Natuke üllatav ehk, et üheraksetest mitmerakulisteni jõudmine tundub selle pildi alusel loodusele kõige suuremaks väljakutseks olevat. Edasi läks suht lihtsalt. Teada-tuntud tõsiasi, et mida keerulisem süsteem, seda keerulisem on seda juhtida, hallata, töökorras hoida ja teenindada. Algelise elu puhul polnud probleemi, sest süsteem suht lihtne ja kuna individuaalseid üksusi tohutu hulk, polnud miskit katki kui ellu jäid vaid üksikud, kes suutsid geomeetrilises progressioonis paljunedes kiirelt hukkunute kohad täita kuni järgmise katastroofini. Alati jäi kusagil keegi ellu, kui elu oli natukene aega eksisteerinud osutus steriliseerimine ilma totaalse katastroofita võimatuks. On teooria, et elu oli maakeral juba enne kuu moodustumise kataklüsmi kuid loomulikult ei jäänud sellest siia jälgegi (ainus võimalus orgaanilised ühendid mõnel kosmosesse paiskunud maakooretükil).
Problemaatiliseks läheb asi mitmerakulise elu puhul, loomadest ja inimestest rääkimata. Inimene on suutnud disainida ja ehitada äärmiselt keerulisi ja võimsaid mehhaanilisi ja elektroonilisi masinaid kuid keemial põhineva elu loomisel tehakse alles esimesi ettevaatlikke samme. Loodusliku elu puhul toimib automaatjuhtimine ja infotöötlus üllatavalt heal tasemel, mehhaanikast ja üliefektiivsest ning paindlikust energiakasutusest rääkimata - vaadake kas või kärbest.
Kärbse kokku monteerimine on tänapäeva tehnoloogiate ja teadmiste juures võimatu ülesanne. General Dynamics on teinud päris ägedaid inimeselaadseid roboteid ja ka robokoeri. Mehhaaniline, elektrooniline ja isegi tarkvaraline pool töötavad suht hästi, energiaga on probleem. Esimesed olid üldse juhtmetega seinas, nüüd lippavad akude peal kuid need ei kesta kaua. Laadimiseks vaja jupp aega kontaktiga seinas olla, ei piisa paarist suutäiest ümbruses vedelevast toidust.
Müstika kuidas loodus kahe raku sisse piisavalt infi suutnud pakkida, et nende juhendite alusel mingi loom areneb ja kasvab kusjuures üsna väikese ebaõnnestumise protsendiga. Kes kunagi koodi kirjutanud teab, et natukenegi keerulisema puhul kerkib pidevalt üles olukordi mida ei suuda ette näha. Kui koodis viga jookseb arvuti kinni ja kogu moos. DNA peab suutma kogu loote arengu infi omada ja seda õieti ajastada. Kõige keerulisemaks muidugi aju näol juhtimissüsteemi kokku keevitamine.
Elus püsimine on järjekordseks väljakutseks: masina puhul võrreldav energiakandja tankimise, teeninduse, hoolduste ja juppide välja vahetamisega. Elusolendisse on sisse programmeeritud meeletu kogus vastupidavust ehk siis nii tark kui riistvaraliste pisemate vigade kohene parandus. Oluliste juppide rikkiminekul annab organism otsad just nagu autogi. Ja nagu tütar märkis on elusolend looduse poolt projekteeritud teatud elueaga nagu masingi.
Ökonoomne on selline masin, mille koostisosad kuludes enamvähem samal ajal üles ütlema hakkavad. Inimese puhul nimetatakse seda vanaduseks kui sul igasugu hädad järjest ligi hiilima kipuvad. Autot pole majanduslikult kasulik pidada kuigi pikalt üle garantiiaja, remont ja ekspluatatsioon lähevad kallimaks kui uue ostmine. Loodusega sama lugu, metsas annab elukas pikema jututa otsad kui aeg käes ja loovutab oma koha järgmisele. Inimestega sutsu teine asi, uunikume on kombeks remontida viimase võimaluseni, sest seda peetakse inimlikuks. Liikide eluigade pikkused on loodusliku valiku tulemusel kujunenud sellisteks ökonoomseteks nagu nad on.
Lõpetuseks jõudsime arvamusele, et ehkki elu on tõenäoliselt suht levinud universumis siis kõrgema arengutasemega ei pruugi seda mitte olla. Ainus loogiline seletus kõrgemate eluvormide eksisteerimisele on meeletu aeg, mida loodus on saanud kasutada katse ja eksituse teel järjest kõrgemale arengutasemele liikudes. Maakeral võttis aega neli pool miljardit aastat mõistusliku elu tekkimine. Kuna tegu vaid ühe näitega siis täiesti võimatu hinnata, on see keskmine aeg, üks või teine äärmus või isegi täiesti unikaalne sündmus. Tegelt muidugi sisulist vahet pole, sest kui ka on teisi tsivilisatsioone meie galaktikas siis nendega suhtlemine valguskiiruse limiteerituse tõttu täiesti ebapraktiline. Inimeste ja universumi aja ja ruumiskaalad nii tohutult erinevad. Inimkond elab pisitillukeses kübemes hetke, universum ei märka kas meid on või mitte, suures plaanis pole mingit vahet. Seega mõistlik oma eksisteerimise loteriivõidust võtta kõik mis võimalik tegeldes maksimaalselt sellega mis meeldib.
Veel rääkisime kvantmehhaanika "pommi eksperimendist" - informatsiooni kummalisest käitumisest ning "nähtamatuse" võimalusest seoses "Pauli tõkkega". Kadestan tänapäeva noori kellel on tänu infoajastule äärmiselt mugav ligipääs igasugusele huvipakkuvale infole. Mul muidugi hullult hea meel, et selline tütar ja kaasa, kellega saab põnevaid maailma asju arutada.
P.S. Pean igaks juhuks rõhutama, et ega me sügavast sisust taipa tuhkagi, kuid sellele vaatamata äärmiselt põnev lugeda populaarteaduslikke kokkuvõtteid, mis pandud lihtinimestele arusaadavasse keelde.
Võite vabalt kommentaarides pakkuda, mida küll Koko unes võis näha😁
Ilmad hakkavad külmaks minema kuid lund pole me ikka veel saanud, täna siiski lubati kuni 30 senti põhjapool suusamägede piirkonnas. Isegi külmakraade siiani vaid ühel ööl. Sügisesed lehekuhjad meeldivad koertele üliväga, kui ma laseks siis nad muudkui nuusiks ja kaabiks nendes. Ei tea mida põnevat seal küll leida on😏 Täna pean lõpuks aeda askeldama minema, ehkki vastikult külm. Lükkan kohvi lõpetades ja blogistades seda momenti veits edasi😉
Kamuflaazhkoerad lehehunnikus
Viigimarjad
Nagu enne mainitud, siis viimased nädalad olen kohusetundlikult jooksmas käinud. Üle-eelmine nädal lippasin ilusa ilmaga novembrikuu kümpsi, see nädal kaks kuuekat ja neli viiepoolekat.
Tempo on 10 sekundit kildi peale alla läinud kui suve lõpu ja sügise algusega võrrelda. Enesetunne hea kuid ei viitsi suruda, esimene kilomeeter kipub vaevaline olema, peale seda hakkavad jalad ise all käima. Põhjuseks ilmselt asjaolu, et ei viitsi soendust teha ja esimene kilt kulubki soendusele. Unes nägin kuidas piisas vaid keha veidi ettepoole kallutamisest ja jalad jooksid ise ilma mingi pingutuseta - sellised "põnevad" unenäod siis😜
Ja muidugi tänan küsimast, olen juba level 36 Battlefieldis. Pühapäeva pealelõunane ilm pööras vihmaseks, mul mugav õigustus arvuti ette istuda. Mõne tunni mängisime meeskonnaga koos, peale õhtusööki tegin paar vooru omaette. Sõitsin snaipri varustuses hovercraftiga (hõljukiga) ringi ja ajasin inimesi alla (ma ei ole psühhopaat, lihtsalt selline hobi😜), juhil nimelt pole mingit relva ja muud üle ei jäänud kuna keegi teine masinas polnud ning positsioone ei viitsi ka pidevalt vahetada. Uus snaiperipüss osutus oma 8X optikaga ja suurema kaliibriga moonaga õige tõhusaks. Snaiper on natuke sihuke argpüksi amet: teisi saad mugavalt lasta ise nende efektiivsest laskeulatusest väljas olles. Osava kohavaliku korral ohuallikateks vaid teised snaiprid ja helikopterid.
Robokoer, hõljuk ja kopter - BF 2042
Mäng küll hea kuid vajab veel omajagu lihvimist. Kriitikud on Steamis suht madala skoori andnud, kuid fännidele meeldib kõigele vaatamata. Sõidukite jõuvahekord on paigast ära - tank ja hõljuk sama vastupidavad. Relvade valik suht väike. Puudub igasugune analüüsitav mängukäigu statistika. Masinate juhtimise dünaamika oluliselt erinev varasematest mängudest, nõuab harjumist. Kaartides siin-seal "augud" - kukud maapinna alla, lähed jäämäe sisse, jääd poolest saati seina sisse kinni. Elustamine suht suvaline, vahepeal ei funksi. Mis muud kui loota, et järgmise paari "patchiga" olulisemad vead parandatakse.
Austraallastele on Taiwani kriis kodule lähimaks probleemiks
Viimase nädala uudistest kumab läbi lausa eelmise sajandi kolmekümnendate lõpu võnkeid. Väga sisukas kaitseväe juhataja asetäitja Venemaa teemaline kokkuvõte ja ka viimane välisilma saade. Poliitiline olukord üle maailma tundub õige ärev olema. Põhiraskuspunktid Ukraina ja Taiwani kohal. Põgenikekriis võib olla vaid tähelepanu kõrvaletõmbamiseks läbi viidud operatsioon. Ei saa märkimata jätta mitmeid eraldiseisvaid kuid olulisi hiljutisi sündmusi nagu CIA bossi ootamatu Kremli visiit, Macroni jõuline avaldus Ukraina kaitmise osas, Brittide lubadus Ukrainasse sõjaväelasi saata, Vene vägede koondumine nimetatud piirkonnas, Vene äsjane kosmoserelva katsetus, Hiina jõulised avaldused ja provokatsioonid Taiwani suunal, ... jne ...
Mis teie arvate, on tegu tegeliku sõjaohuga või kujutavad poliitikud ja sõjamehed tonte ette???
P.S. Maiuspalaks jagan Bellingcati uuringut Ukraina erioperatsiooni kohta - huvitav pilguheit spionaazhimaailma tegelikkusesse.
Teise maiuspalana jagan videoklippi meie meeskonna Battlefieldi mängimisest. Salvestatud tütre arvutil, sest minu oma ei jaksa mängu ja salvestust korraga vedada. Minu tunneb aktsendi järgi kergesti ära. Vabandan ette mõningaste ebatsensuursete väljendite pärast, mis paraku tänapäeva nooruse tavakasutuses😜
Pole vist varem maininudki et meil on parema puudumisel laenulapselaps. Oma lastel ei paista veel järelkasvu plaani olevat aga nii minul kui eriti kaasal tekkinud mingi kummaline nostalgia või isegi igatsus. Eile oli sugulaste viieaastane koolivabal päeval meie pool ja veetis ka öö. Pisiplikale meeldis nii väga, et kui vanemad järgi tulid ja koju viima hakkasid tõusis vägev protestikisa. Mõni ime, nii tore ju mängida koerte ja maoga ja tädiga uusi mänguväljakuid avastada. Allkorruse dojo põrand oli lastest jäänud mänguasju täis. Vanavanemana on ikka palju lihtsam lastega tegeleda: kui vanem peab 24/7 lapse jaoks olemas olema siis vanavanemad mõned tunnid, päev või maksimaalselt paar korraga - koormus pole võrreldav. Pealegi on iga asi palju põnevam ja toredam kui harva saad, natuke nagu mandariinide või nätsuga nõuka ajal😜
Millega küll tegeleb penskarieelik öösiti, et hommikul olemine uimane ning väsinud? Mille muu kui arvuti taga mängimisega kui tegu sellise ebatraditsionaalse tüübiga nagu mina. Laupäeva öine ralli tuletas noorusaegu meelde: kuus tundi kella viieni hommikul kuue värakendava õllega. Noored meeskonnakaaslased läksid juba nelja ajal magama, nõrgukesed sellised🤪
BF 2042 Antarktika kaart
Pühapäeval sai niisama uimerdatud ja poes käidud kuni rahvas hakkas Discordiga messe saatma, et aeg minna venelasi Antarktikast välja peksma. Ühe kaardi lugu on nimelt sihuke, et Venemaa puurib illegaalselt Antarktikas kümmekond aastat naftat, USA väekontingent saadetakse seda lõpetama. Maastikuks jääliustik ning selle esine kaljupind pluss naftaplatvorm, mahutid, kaevandusehitised, masinad ning tööliste barakid. Avamaastiku tõttu suht snaiprisõbralik kaart. Meeskonna kaaslasteks tütre netisõbrad, enamus ameerika "young professionals" kes teenivad kuuekohalisi palkasid - õhtuti lõõgastuvad arvuti taga üksteist nottides.
Kokkuvõttes läks ka pühapäev looja karja, magama keerasin siiski juba enne kahte kui meeskond relvad (hiired) kokku pakkis. Aktiivsusmonitor andis mulle hindeks "alla igasugust arvestust". Hea et AI kiirabi ei kutsunud, vaid raske haigus oleks põhjuseks, et tavapärase 15000 sammu ja 70-80 "südamepunkti" asemel skoorisin pühapäeval 1959 sammu trajektooril: arvuti, külmkapp, vets ning 2 südamepunkti kui pulss mänguärevuses tõusis🤪 Äramärkimist väärib mängus saavutatud 23 tase, minuvanuseid seal palju pole.
Esmaspäeva alustasin hilise hommikujooksuga, milleks tuli seekord tahtejõudu rakendada. Viimased 5 nädalat olen üle 30km jooksnud, seega pole vaatamata mängimisele seis tegelikult hull. Nokitsesin ka tubaseid töid teha nagu lampide ümberpaigaldamine. Vastasel korral võidaks mind kodus toitlustamise nimekirjast kustutada😒 Aias kiskusin tomatikepid välja ja põletasin koos muu oksarisuga ära, korjasin viigipuu viljad otsast ja nosisin viimaseid kiwisid. Aiatöödest on jäänud viigipuu talveks sissemässimine, tomatimaa ümberkaevamine ja viinamarjade ning õunapuude lõikumine. Kui ilma annab on lootust järgmine nädalavahetus ära teha.
Tokyo Olümpiamängude meeste 75+ kg finaal. Tekitas tohutult poleemikat. Suur enamus karatekaid leiab, et tegu oli kas ettekavatsetud vea välja meelitamise või simuleerimisega. Kaldun esimese variandi poole, mis poleks küll eetiline kuid kaval (seis 4:1 ja mõned sekundid lõpuni). Samas nokaudi simuleerimine on räigelt reeglitevastane. Tegelikku olukorda teab vaid iraanlane Sajad ise.
Seoses arvutimänguga tekkis mul tütrega arutelu sohitegemise teemal. Kes ei tea siis laskmismängude juures on võimalik kasutada igasugu keelatud "abivahendeid" lisaprogrammide, makrode, originaalkoodi häkkimise, ... jne ... läbi. Saad eelise näiteks sihtimistäpsuse, tulistamiskiiruse, läbi seinte nägemise, ... võimega. Mulle on arusaamatu, miks mängu juures sohki teha.
Tütar siis seletas: "Oled ju viieaastastega mänginud, lapsed tihti ei suuda kaotamisega leppida. Need on tüübid, kes lihtsalt pole selle koha pealt "täiskasvanuks" saanud. Või siis on arvutimäng nende elus ainus oluline element, enamuses või kõiges muus on nad läbi kukkunud. Pidin tunnistama, et kui mäng on muutunud elu mõtteks, on ka sohitegemine arusaadav.
Eelnev vestlus viis mõtted sohitegemisele laiemas plaanis. Variante on palju ja piirid suht hägused, mida peetakse absoluutselt keelatuks või häbiväärseks, millesse suhtutakse ükskõikselt, mida peetakse lubatuks või peaaegu kiidetakse vaikimisi takka. Ma ei kahtlegi, et kõik inimesed on millalgi elus sohki teinud. Nii koolis spikerdamist kui tööintervjuul oma nõrkuste varjamist võib laias plaanis sobitsemiseks pidada. Paarisuhtesse astudes üritavad inimesed alati vähemalt alguses oma vigasid peita. Juhilubade, vaktsiinitõendite, .. ostmine või altkäemaksu eest hüvede saamine eriti räige petmine.
Personaalselt pean ebaeetiliseks otsese võistluse käigus sohi tegemist (arvutimäng, spordivõistlus, valimised, ... ) Sellistes olukordades mina ei teeks sohki eelkõige põhjusel, et ma ju ise tean, et poleks nii saavutatud tulemust väärt. Karates on olukord ses suhtes keeruline, et osavõtjana tunnetad õige selgelt kas sinu või vastase löök oli punkti väärt, samas kohtunikel seda palju keerulisem hinnata. Isegi kui tunned, et sina või vastane sai teenimatu punkti ei hakka seletama. Reegel on: kohtunikuga ei vaielda ja punkt. Tavaliselt loodad vigade tasakaalule. Mõnel spordialal on sohitegemine võistluse osaks kujunenud nagu jalgpalli murul püherdamised, mõnel saad simuleerimise eest karistada: jäähoki, karate.
Samas koolis sai vahel harva spikerdatud ja selle pärast ma küll süümekaid ei tundnud. Liikluses lubatust kiiremini sõites sama lugu, paraku vaheletrügimist väldin ja kui vahel satun olukorda, kus olen selleks sunnitud, tunnen piinlikkust. Inimestele üritan ikka tegelikust paremat muljet jätta, viimasel ajal võib-olla enam mitte nii väga😜 Tööl oma ülesannete kiiremini tegemine ja ülejäänud aja eraotstarbel kasutamine on ju tehniliselt ka sohi tegemine, millegi pärast ei tekita minus moraalset dilemmat. Müügimeheks ma ei sobiks, sest see eeldab kliendi ninapidi vedamist, mille vastu tunnen sügavat vastumeelsust.
Mida teie arvate sohitegemisest, millist sorti oleks aksepteeritav, milline mitte?
