Seis Mai lõpuks: pingeline.

Pole õige pikalt postitanud. Kuidagi viitsimist vähe ja aeg kulub sõjauudiste jälgimisele, millest huvipakkuvaimad Arestovitshiga tehtud jutusaated ja Nevzorov. Pea igapäevaselt vaatan Feigini-Arestovitshi päeva kokkuvõtet, lisaks siit sealt noppeid. Eile väitis Arestovitsh Latõnina jutusaates, et sõja kasuks otsustas Putin juba eelmise aasta algul kui tema valitud Medvetshuki võimuleupitamise katse vett vedama läks. Lõpliku kinnituse sai otsus seoses lääneliitlaste hävinguga Afganistanis, mis jättis mulje täiesti otsusevõimetutest riikidest. Putin oli veendunud, et nood ei tule piisavalt jõuliselt Ukrainale appi. 

Tal oli õigus, esimestel päevadel olevat Ukrainlastega räägitud toonil: mis mõtet teile abi saata, niikuinii kaotate paari päeva või nädalaga. Pakuti põgenemisvõimalusi mitte sõjalist abi, mida kinnitas ka Zelenski kuulus pöördumine sõja teisel päeval: "Meil on vaja relvi mitte taksot"!!! Arestovitsh ütles välja huvitava mõtte, mida olen isegi mõlgutanud: "Ukraina ei langenud seepärast, et polnud veel euroreforme vastu võtnud ehk siis polnud veel jõudnud muutuda euroopalikuks pehmost heaoluriigiks". Vene rünnak oli hästi planeeritud kuid ei võtnud arvesse Ukraina võitlustahet. Nii mitmedki teised paremini relvastatud  Euroopa riigid oleks ilmselt langenud. Minu poolt näiteks teises maailmasõjas nii Holland kui Prantsusmaa, mis ei suutnud või ei pidanud mõistlikuks pikalt võidelda, Taanist ja Norrast rääkimata. 

Päris alguses oli kõvasti tegu endiste ukraina eriüksuslastega, kes äärmiselt hästi ette valmistatud, oskasid keelt ja tundsid kohalikke olusid üksikasjalikult. Mitmed tegutsenud riikliku tähtsusega objektide valves või kaitsemeeskondades. Jagu saadi neist tänu Ukraina luure infole, osa diversioonigruppe võeti juba enne sõda kinni, osa sõja esimestel päevadel, osa pääses põgenema ja osa ilmselt seni peidus. Sõja algus oli teada kas 22 või 24 veebruari öösel, jällegi luureandmeil põhinev, teada polnud kui mastaapselt ette võetakse mistõttu ka vene esialgne kiire edu nii Kiievi kui Lõunasuunal.

Sõja edaspidine käik sõltub lääne relvaabi tüübist, kiirusest ja mahust. Seoses molutamisega on Ukraina sunnitud pidama taandumislahinguid kuni raskerelvastus lõpuks rindele jõuab. Sellel teemal avaldas Arestovitsh suht teravalt, eht slaaviliku kõnepruugiga sealjuures vägagi mõjuvalt (nagu hiljem selgus) oma arvamust. Algselt pöördepunktiks loodetud mai lõpp käes aga vaid minimaalselt raskerelvastust rindele saadud. Praeguse seisuga saab kõige hullem olema juuni kui peavad vene massiivse raskerelvastuse ülekaalu all taanduma.  Ajaliselt väga keeruline sõja kulgu ennustada, kuna pole selge millal lääne lubadused realiseeruvad. Samas nii pea kui raskerelvastus kohale jõuab kaob vene poole ründevõimekus ja Ukraina saab asuda vastupealetungile. Ise loodavad, et juulikuuks saavad venemaa seisma.

Üks märkimist vääriv kuupäev on 11 september (kuupäeva valik Ameerikale tähenduslik nagu ka 9 mai Lendleasi allakirjutamine Bideni poolt) kui venemaa plaanib üheaegseid referendumeid Ukraina vallutatud piirkondades, Valgevenes ja ilmselt ka Kaukaasia okupeeritud aladel - küsimuseks ilmselt venemaaga ühinemine. Ukraina ülesandeks selleks ajaks vähemalt mõnedel suundadel, eelistatavalt Hersoni kandis venemaa taanduma sundida.

Arestovitshi sõnul on osade Euroopa suur-riikide probleemiks asjaolu, et nad ei kujuta ette tulevikku Ukraina võidu korral. Kardavad kaotada mõjuvõimu, sest Euroopa jõukeskus liigub ida poole, kus määravateks saavad Ukraina ja Poola. Vene võidu korral asi nende arust lihtne: "business as usual". Ei mõisteta, et tegu enesepettusega, peale 24 veebruari ei saa maailm pöörduda tagasi endise olukorra juurde. Maailmakorraldus on pöörduamtult muutunud ja praegu on võimalus liberaalsel demokraatial, kas seda suudetakse kasutada on iseküsimus. Kui nihu läheb ei maksa Lääne-Euroopas ja ka USA's  hiljem kedagi teist kui ennast süüdistada.

Rahu ja Sõda

Momendil käivad viimase kuu kõige ägedamad lahingud. Ülalolev kaart annab hea ülevaate. Venemaa on väidetavalt paisanud viimased reservid Donetski rinde ümberhaaramise operatsioonile. Planeeritud "kotid" on jäänud pidevalt väiksemaks tänu asjaolule, et olukorda ja võimalusi on hakatud järjest realistlikumalt hindama. Algne plaan oli ümber piirata kogu Dnepri idakalda Ukraina. See läks laualt maha koos Kiievi, Tshernivi ja Sumy alt taganemisega. Järgmine plaan peale Harkovi vallutamist liikuda põhjast Dnipro peale ja lõunast läbi Zaparorje üles samas suunas ning seal kotisuu kokku tõmmata. See plaan langes seoses Harkivi vallutamise läbikukkumise ja Ukraina edukate vasturünnakutega põhjas.

Aprillis lasti latti kõvasti madalamale - Põhijõud suunati Izjumi peale põhjas ja Horlivkasse lõunas, põhiidee jällegi Donbassi rinde ümberhaaramine. Lahingud on seal kestnud pikalt kusjuures vene poolt on saatnud mõningane edu, paraku edasiliikumine vaevaline ja tohutute ohvritega. Toda plaani pole maha maetud, kuid mai algusest on ette võetud hoopis väiksem ümberpiiramise operatsioon - Severodonetsk ja Lysychansk. Järjepidevate lahingutega on eriti viimase paari päeva jooksul kotisuud hakatud koomale tõmbama. Ukrainal õnnestus eelmine nädal terve pataljon jõeületamise käigus mättasse lüüa, tänaste uudiste järgi olevat venelastel õnnestunud teises kohas vähemalt osa vägesid Severodonetsi jõest üle tuua. Lähemal ajal peab Ukraina ülemjuhatus langetama raske otsuse, kas lasta need kaks linna ümber piirata ja loota, et Vene väed on nii kurnatud, et Ukraina täienduste kohalejõudmisega murtakse piiramisrõngas või tõmmata väed linnadest välja seni kui võimalik. Kaaluma peab paljusid asjaolusid, loodetavasti võetakse vastu sõjalisest küljest õige otsus nagu enamasti seni on suudetud teha.

Paraku on tegu vaid operatiivse ja taktikalise tähtsusega lahingutega, sõja lõpptulemuse otsustab strateegiline tegevus. Strateegiline seis aga kaldub aegamööda Ukraina kasuks. Kui vene poolel jääb vaatamata tohutule materiaalsele ülekaalule tehnikat järjest vähemaks ja juurde suurt toota ei suudeta siis Ukrainale jõuab järjest kiireneva tempoga kohale lääneliitlaste sõjamasinaid. Kui vene poolel tuleb ladudest hakata välja tooma vana aastakümneid seisnud kraami siis Ukrainale antav on nii heas seisukorras vanem tehnika kui ka uhiuus sõjanduse viimase sõna järgi ehitatu. Mida edasi seda rohkem hakkab Ukraina saavutama tasakaalu materjali osas. Kui nüüd viimased uudised Patriot õhutõrje ja MLRS rakettide kohta paika peavad muutuvad Ukraina väljavaated oluliselt paremaks.

Seda on hakatud ka Venemaal mõistma, mistõttu lõunarindel asutud agaralt kaitseliine rajama. Idaosa pealetungilahingute idee on ilmselt võimalikult soodsate kaitsepositsioonide kättevõitmine. Praeguse seisuga paistab Venemaa programmiks olema Luganski ja Donetski oblastite vallutamine ning lõunarinde olukorra säilitamine, Harkovi kandis on loobutud vallutusplaanidest. Kokkuvõttes loodab Vene pool ilmselt rahulepingule, kus tunnistatakse senised vallutused. Ukraina loomulikult ei kavatse nõustuda arvestades sõjaliselt suht positiivseid tulevikuväljavaateid.

Ukraina välisminister Dimitri Kuleba sõnastas rahutingimused lühidalt ja selgelt:

1. Vene väed peavad lahkuma Ukraina territooriumilt.

2. Vene pool peab maksma reparatsioone tekitatud kahju eest.

3. Sõjakurjategijad tuleb kohtu alla anda.

On selge, et vene vägesid saab sundida lahkuma vaid sõjaliste mitte diplomaatiliste meetoditega. Seetõttu on ka Ukraina president hoiatanud, et tuleb valmis olla pikaks sõjaks ning palunud parlamendil sõjaseisukorda kolme kuu jagu pikendada. Venemaale pole veel kohale jõudnud, et seda sõda nad ei võida, aga enne pole lootustki, et hakkaksid läbirääkimistelaua taga mõistlikku juttu ajama.

Suures plaanis on Venemaa sõjas kogu maailma vastu, liitlaseks vaid Valgevene. Mõned mõttetud riigid on ÜRO avalduste põhjal sõbralikud ja paar olulist tegijat nagu Hiina ja India erapooletud majandusliku või strateegilise kasu eesmärgil. Lääneriigid jagunevad laias laastus kahte leeri: Ukraina peab võitma kusjuures Venemaa sõjalist võimsust on vaja oluliselt kärpida (USA, Inglismaa, Poola, Balti riigid, ... ), Venemaa ei tohi võita, eelistatakse mingit "tasakaalus" rahulepingut koos võimalike territoriaalsete järgiandmistega (Saksa, Prantsus, Itaalia, Ungari, ...)

Maailm ja Euroopa peavad mõistma, et rahu kestvus sõltub kõige otsesemalt rahulepingu iseloomust.

1. Venemaale mingigi territooriumi jätmine tekitab vaid ajutise äärmiselt ebakindla rahumomendi andes Kremlile aega enda kogumiseks ja sõjaväe ülesehitamiseks järgmise agressiooni tarbeks.

2. Venemaa surumine 24 Veebruari piiridesse ilma lisaklausliteta pole palju parem, ehkki Ukraina vaatevinklist paistab suht "võidukas". Rahu see kindlasti ei taga.

3. Ukraina kontrolli taastamine kogu Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumi üle annaks rohkem aega kuid ilma Ukrainale kindlate kaitsegarantiide andmiseta või Venemaa desarmeerimiseta poleks lahenduseks.

Püsiva rahu tagab Euroopas pikemaks ajaks vaid Ukraina territoriaalse terviklikkuse täielik taastamine ja Venemaa desarmeerimine või imperialistliku ideoloogia hävitamine, mis eeldab mitte ainult juhtkonna vaid ka kogu majanduspoliitilise süsteemi vahetumist. Kuna ilma totaalse sõjalise lüüasaamiseta (Ukraina või NATO väed marsivad Punasel väljakul) viimast ei saavuta on ainsaks realistlikuks lahenduseks kõigi Venemaad ümbritsevate Euroopa riikide NATO'sse võtmine või mingil muul viisil (mida ette ei kujuta) neile vettpidavate julgeolekugarantiide andmine. Ilma eelmainituta jääb alles agressiivne ja mis veelgi hullem kibestunud Venemaa, kelle sise ja välispoliitika kantud revanshismist. Nagu Saksamaa peale esimest maailmasõda, teadagi mis tulemuseks. Juhtkonna ja ideoloogiavahetus oleks äärmiselt vajalik, kuid mina ei kujuta ette kuidas seda ilma revolutsioonita saavutada.

P.S. Eelmine nädal helistasid USA kaitseminister ja Staabiülemate komitee esimees Vene vastavatele tegelastele esimest korda peale agressiooni algust. Kumbki pool ei avalikustanud, millest seal tegelikult räägiti. Pole aga raske arvata, et USA pool esitas ametliku hoiatuse stiilis: kui teie teete seda (taktikaline tuumarelv, keemiarelv, ametlik sõja kuulutamine ja mobilisatsioon, Ukraina osade inkorporeerimine Vene külge, USA satelliitide kahjustamine, ...) siis meie vastame sellega (varustame Ukrainat kõige moodsama relvastusega kaasa arvatud hävitajad, murrame mereblokaadi NATO laevastikuga, isoleerime Venemaa täielikult ülejäänud maailmast, laseme teie satelliidid alla, ... )

             Lõpetuseks viimased kaadrid Mariupolist Azovstalist enne langemist

Vihm ja rekorduni

Vihmane ilm ei sega lõõgastavat lugemist lõkke ääres

Millalgi öösel hakkas sadama, rahustava rabina saatel super uni. Vahepeal tõmbasin magamiskoti luku lahti kui olemine liiga soojaks läks ja põõnasin siis ühe hooga poole kümneni. Pulsikella järgi rekordpikk uni, 10 tundi ja 35 minutit. Hommikul imestasin mis pagana värk, kuidas sai palav hakata kui temperatuur vaid paar kraadi üle nulli. Nojah, mõni ime, olin -10C peale markeeritud magamiskoti haaranud. Tegelt ei usu, et tolle suht õhukese magamiskotiga sellise külmaga normaalselt magada saaks. Telgis on mu külmarekordiks seni -5C temperatuuriga magamine ja tuleb tunnistada, et oli jahe, magamiskoti kapuuts ümber näo.

Lilled metsaoja ääres

Ämblikupoiss õies, leiate?

Sadas ühtlast vihma, õnneks tuult polnud. Kümne paiku ajasin sooja fleece ja vihmakile peale, kobisin välja, tegin lõkke, panin kohvi peale ja sättisin end lõkke äärde lugema. Koerad esialgu vahtisid minu juures, aga neil oli ilmselgelt igav. Vihmaga polnud ka isu metsa all hulkuda, lasin loomad autosse pikutama, vähemalt suht soe ja kuiv. Kolmandik raamatut loetud ja kaks raksu kohvi koos hulga kroissantidega konsumeeritud enne kui vihm pealelõunal paar tundi enne lubatud aega järgi jäi.

Lasin loomad autost välja ja otsustasin teha lühikese matka, kaugele ei riskinud minna, äkki hakkab uuesti sadama. Päris niiske ja külm, lisaks tilkus puude otsast piiskasid kaela, vihmakile kulus marjaks ära. Algul läks rada metsa all, siis mööda sajand vana taluteed paekalda ääreni. Mingi huvitav geoloogiline fenomen on tekitanud just kalda äärele oma kümmekond meetrit kõrged luitevallid. Nende harjasid mööda jalutades peaksin jõudma tagasi telgiplatsi juurde kui mobla kaarti ja GPS'i uskuda. Koerad olid rihma otsast lahti, mets tihe, jalutasin läbi tihniku mööda kitsast metsloomarada.

Mingi moment sain aru, et koeri pole enam minuga. Seisatasin, kutsusin Sushit paar korda ja jäin kuulatama. Pisem kuts ilmus krabinal põõsastest välja aga Kokot ei kuskil. Täitsa jama, sest too ju ei kuule, ka nägemine pole suurem asi. Lõhna vähemalt tunneb hästi. Mis teha??? Ütlesin Sushile: "Koko, otsi Koko". Kutsik pani ajama, paraku polnud ma sugugi kindel, et ta minust õieti aru sai. Ainus võimalus üritada täpselt sama teed tagasi minna,  kui Koko lõhna järgi tuleb, peaksime kohtuma. Tükk tegemist ja arvamist, kuna olin vaid üldsuunda mitte konkreetset trajektoori jälginud. Kümmekond minutit ärevust enne kui kuulsin krabistamist ja märkasin Kokot puude avhel. Nüüd muidugi polnud Sushit kuskil, tema pärast ei muretsenud, kutsusin paar korda ja juba jooksiski rõõmsalt ligi.

Telgipaltsil võtsime kerge näksi ja kuna aega küllalt üle otsustasin loomadega järve äärde randa sõita. Parkimisplats täiesti tühi, vaid üks auto peale meie. Matkasime kõik rannad läbi, viimase juures käisin korra metsa all, siit saaaks teoreetiliselt suht otse telgiplatsi juurde, vahepeal ainult läheb kardetavasti õige soiseks. Kokku pea viis kilti randasid pidi hulkumist.

Vinge nustriga kivi

Õhtusöök, lõke ja lugemine. Põletasin enamuse puudest ära, ei tea kas hommikul viitsin tuld teha. Seekord olin ülal südaööni enne kui koos koertega telki pugesime. Öö oli külmem kui eelmine, Kokole pidin teki peale panema, vaeseke hakkas pesas värisema, Sushil polnud häda. Endal just paras, magamiskoti luku tõmbasin kinni.

Hommikul võtsin rahulikult, tegin ikka lõkke ja põletasin hommikukohvi nautides ja lugedes pea kogu küttematerjali. Järgmistele jätsin sütituseks neli-viis peenemat halgu ja veidi kasetohtu - nii mõnus kui tuled lõkkeplatsile ja leiad sellise üllatuse eest. Koormakatte mahavõtmine, telgi kokkupanemine, kogu kolu autosse pakkimine. Prügi ei tekkinud mul üldse, paberkotid ja kroissantide karbi põletasin lõkkes, isegi banaanikoored ja õunasüdamed söestusid täielikult, vaid tühjad õllepurgid võtsin karbiga kaasa. Koerad autosse ja vaatasin telgiplatsi enne ärasõitu üle, et miskit maha ei ununeks - kõik korras ja puhtam kui enne minu saabumist.

Sõitsime järve äärde, looduses viibimise võimalust ei saa ju kaotsi lasta. Käisime kopratammi matkarajal ning siis pikalt mööda randa lõpuni massiivse kivikülvini. Kaugel järvel Giants Thumb saare ees jäi silma üksik purjekas. Mõtlesin proovida kui hea mu mobla zoom on - täiesti üllatav tulemus, kvaliteet pole muidugi sama mis proffide kaameraga kuid 40 kordse suurenduse kohta siiski väga hea. Viskasin korraks liiva peale külili ja jäin isegi tunnikeseks tukkuma. Koerad peesitasid minu kerest moodustunud tuulevarjus. 

40X mobla zoomi kohta pole paha

Puhkeoleku pulss kukkus metsas
netivabalt lõõgastudes silmnähtavalt

Kell alles kolm, kuidagi ei raatsinud veel kodupoole sõitma hakata. Tõin autost tooli, õltsi ja raamatu ja istusin rannas lugedes ning vahepeal niisama ilma millelegi mõtlemata laineid vahtides. Tuul oli päris tugev, korralik jänes peal. Kui kõrged pilved päikest varjutama hakkasid läks kiirelt jahedaks, enam polnud väga kaif tuule käes istuda. Mis ikka, lõõgastuspuhkus selleks korraks läbi, autosse ja kodu poole teele. Päris mõnus oli mõelda, et tegelt ka järgmine päev vabaks võetud, ei pea kohe tööle tagasi minema. Lisaks kõigele on veel järgmisel nädalavahetusel kuninganna sünna, tänu millele kolmepäevane nädalavahetus ees ootamas.

Silmapiiril sama saar, mille ees seilavat purjekat pildistasin.

Over and out - kolmeks päevaks

Kivine neemik Awendas

Palgapäeval maksti eelmise aasta kasutamata jäänud ületunnid ühe jutiga kinni. Tshekil olid head ja halvad uudised koos - nii suurt summat pole kunagi korraga teeninud aga teisest küljest pole ka kunagi nii palju sellest maksudeks riigile tagasi andnud. Kokkuvõttes mõistlik oma ületunnid võimalikult suures koguses lisapuhkusena välja võtta. Tegingi kohe algust, broneerisin kolmeks päevaks telgiplatsi Awendas. Esialgu lubas head ilma, eelmine nädal oli liigagi palav, lausa nõks üle 30 soojakraadi. Reedeks ennustus muutunud: kaks järjestikust külmafronti koos juurdekuuluva vihmaga. Mis teha, selle pärast minemata ei jäta, suurema vihmaga tõmban koormakatte lõkkeplatsi kohale üles ja loen looduses raamatut. Lohutasin end: ilm ei pruugi nii hull olla kui hirmutatakse. Vähemalt putukaennustus oli täisroheline - ei sääsed, parmud ega mustad kärbsed polnud veel jõudnud välja ronida.

Koormakate üle laua ja lõkkekoha

Keegi teine ei saanud tulla, võtsin seega vaid koerad kaasa. Kui algul veidi kahtlesin kas vanaproua Kokot tasub külma ja niiske ilmaga matkale vedada siis pühapäevahommikul asjade autosse vedamise käigus tegid mõlemad kõik, et neid mitte maha ei unustataks. Iga kord kui välja asjatama läksin pistsid kahel häälel toas ulguma. Tegelt said nad juba eelmine päev aru mis toimumas kui matkaasjad üles otsisin ja altkorruselt välisukse juurde tassisin.

Matkamas kevadises metsas

Ehkki läksime ainult kolmekesi suutsin endalegi üllatuseks Hyundai universaali tagaosa kraami triiki täis laduda. Matkaasjad on plastkastis, ei viitsinud ainult vajalikku välja sortida, kogu kast kaasa. Kaks rannatooli mugavamaks istumiseks, kaks koormakatet lõkke ja telgi kohale, pikendusjuhe (mul elektriga telgiplats). Külmkarp õllede, juustu ja kaasa leivaga, poest kavatsesin vorste grillimiseks ja juustukroissante hommikusöögiks juurde osta. Kohvimasin koos filtrite ja piisava hulga kohviga, et hommikut täiega nautida. Koertesöök, rihmad, raamatud raamatukogust ja Grishami audioraamat sõidu ajaks meelt lahutama. 

Trilliumid

Läpakas juhuks kui viitsin vihma käes blogida (ei viitsinud), mobla (fotokana ja GPS vastuvõtjana), kaks spordikella ja laadijad kõigile ning akupakk. Koerte pesad, riided pisikese seljakotiga, toolikatted mugavaks magamisaluseks, magamiskott, tekk lühikesekspügatud külmakartlikule Kokole, paksu karvaga Sushi poeb külma korral niikuinii minu vastu. 

Koerad lasin autosse, istusin rooli taha ja tsivilisatsiooniga eraldumise märgiks lülitasin mobla võrgu välja enne kui sõitma hakkasin. Plaanis kolm päeva ilma igasuguste uudiste ja inimestega suhtlemiseta looduses veeta. Kaks tundi sõitu sujus kiirelt, telgiplatsile jõudes võis rahuldusega tõdeda, et inimesi kämpingus suht vähe. Kui eelmised kaks aastat pidi pikalt ette broneerima siis nüüd on jälle rahvusvaheline reisimine lahti läinud ja rahvas enam metsa ei tiku - mulle sobib! Ilm oli jahedavõitu kuid suht ilus, esiteks panin telgi üles ja tõmbasin koormakatte lõkke kohale. Valetan - esiteks ikka korkisin õlle ja lasin hea maitsta. Üksi kulub oluliselt rohkem aega igasugu telgitamistegevuste peale, isegi koormakatte pead ülestõmbamiseks enne maas õige koha peale sättima.

Õhtune tühi rand järve ääres

Kolm õltsi ja poolteist tundi hiljem oli telgiplats valmis kas või lumetormiks, paras aeg väikeseks matkaks läbi metsa paekaldast alla järve äärde. Olin veidi mures kui pika käigu Koko vastu peab, võtsin igaks juhuks seljakoti kaasa kui peaks teda millalgi sülle või selga võtma. Tempo tavalisest veidi aeglasem aga paraja üllatusena polnud tal erilisi probleeme. Paar korda komistas, muidu täitsa asjalik veel. Rannas kippusid mõlemad vette, ei lubanud, pärast külmetavad ja saavad veel kopsupõletiku. Kaldast üles ronides krabasin vanaproua järsemas kohas sülle, päris võhmale võttis. Tegelt vist poleks vaja olnudki, viimase jupi lippas suht kergejalgselt iseseisvalt ülesmäge.

Tuttav laste ronimise kivi

Telgiplatsil lõhkusin halud peenemaks, pussiga mõned õhukesed liistud ja süütasingi lõkke ühe tikuga nagu tavaliselt (seda oskust olen ka lastele jaganud). Vorstid grillima ja koertele krõbinad ette. Nood ei näidanud üles erilist huvi oma toidu vastu, jälgisid hoopis lõkkes susisevaid vorste ebaterve uudishimuga😋 Kergemaks lugemiseks haarasin kõigepealt Brad Thori viimase põneviku "Black Ice". Peale tunnikest panin kõrvale, õige keeruline oli keskenduda. Praeguste maailmaajalugu muutvate sündmuste juures tunduvad igasugu põnevike süzheed pisikesed, tühised ja kunstlikud. Kui fantastikasse kuuluvad kolmanda maailmasõja teemalised raamatud kõrvale jätta ei saa ükski lähedalegi Ukraina sõja mastaapsusele. 

Koerad lõkke ääres peesitamas

Banaalselt võiks öelda, et momendil tegu põnevikufänni unistusega - viimased pool aastat elame sõna otseses mõttes tõsielulises põneviku seriaalis, mida saame nii interneti, teleka, raadio kui ajakirjanduse kaudu igapäevaselt vahetult jälgida. Ehkki lõpptulemust ei tea ette keegi, tundub sündmuste käik järgivat klassikaliste Hollywoodi filmide stsenaariumi. Heade võitlus "Kurjuse impeeriumiga", algsest pea kindlast kaotusest on olukord arenenud üllatavalt soodsalt ning stabiliseerunud. On tekkinud arvestatav võimalus heade võiduks. Lihtsamaiks kinnituseks asjaolu, et "Kurjuse Impeerium" võitleb praktiliselt kogu ülejäänud maailma vastu, ei majanduslikult ega sõjaliselt pole võimalik võita kui vaid maailm kindlat joont hoiab. Loos on kangelased ja kaabakad nagu peab, kõige krooniks kummagi konfliktipoole presidendid, kes oma rolle perfektselt kehastavad. Raske oleks ägedamat põnevikku välja mõelda.

Kokkuvõttes panin kõrvale ja võtsin järgmisena William Bernsteini "The delusions of crowds". Nagu pealkiri ütleb on tegu masside hulluse teemalise teosega. Väidetavalt nii religioossed, finantsilised, poliitilised kui ka muud inimühiskonda raputavad massipsühhoosid sarnased ja seotud inimaju eripäradega. Tavakodanikul on väga raske jätta kaasa minemata masside meelsusega, sest teatud määral on see kaasa sündinud. Evolutsiooniliselt oli omal ajal tegu kasuliku omadusega ellujäämise seisukohalt. Lugesin jupi kaupa pikkade tulekohendamise ja lõkkevahtimise pausidega. Magama keerasime enne ühteteist.

Kannatust, ainult kannatust!

Kremli kääbuse kõne oli suht mage ja pettumust valmistav, ei mingit teadet tuumalöögist Kiievile ega Kolmanda Maailmasõja alustamisest. Puudus isegi kilkamine suurtest võitudest, Ukraina alistamisest või vallutatud alade Venemaaga liitmisest. Samas pidas tüüp oluliseks "Erioperatsiooni" põhjendamist. Esialgsed põhjuseid nagu denatsifitseerimine või vene keele kaitse olid ununenud. Nüüd põhjendas Putler Ukraina ründamist "preventiivse" operatsioonina, hoidmaks ära Ukraina rünnakut Venemaale😱 Nagu päriselt või: lollide põhjuste asemel suutis tüüp leida veel arulagedama.

Kui see tõele vastaks oleks vaid pidanud veidi kannatlikult ootama kuni Ukraina ründab:

Siis oleks hoopis Venemaa praegu kangelase positsioonis, keda kõik riigid tormavad toetama. USA ja Euroopa Liit saadaksid relvi ja finantsabi miljardite dollarite väärtuses. Üle maailma toimuksid demonstratsioonid agressiooni ohvri Venemaa toetuseks vene lippude lehvides. Iga endast lugupidav riigitegelane üritaks Moskvasse suunduda, et sealse riigipeaga kohtuda. Venemaad kutsutaks Euroopa Liitu ja pakutaks ehk isegi NATO liikmelisust. Nii riigipea kui riigi maine fashismivastase ja uue ülla maailmakorra nimel peetava võitluse esirinnas kihutaks kõrgustesse. Rahva ennastsalgav võitlus okupandi vastu oleks muljetavaldav isegi korruptsioonist räsitud armees. Kahepealise kotka tätoveeringud ja sini-puna-valge riigilipu värvikombinatsioonid oleks moes üle maailma. Sõja võiduka lõpu puhul garanteeritud Venemaa positsioon maailmas nii ideoloogilise, majandusliku kui sõjalise külje pealt. Maailma liidrid võitleks Punasel Väljakul võiduparaadi ajal presidendile võimalikult lähedase koha eest. Nimekirja võiks veel pikalt jätkata, mis kõik oleks võinud olla kui vaid Putin oleks jaksanud veidi kannatada kuni Ukraina Venemaale ise kallale tuleb nagu ta väitis. (Eelneva iroonilise arutluskäigu leidis kaasa interneti avarustest ja ma ei saanud seda jagamata jätta).

Aga ei kannatanud, oli vaja teha "preventiivne" erioperatsioon ja Venemaa ning enda tulevik p...sse keerata. Praegusel momendil paistab (Arestovitshi analüüsi põhjal) maksimumprogrammiks kujunevat Donetski, Luhanski ja Hersoni oblastite okupeerimine ning Venemaaga liitmine. Muuks lihtsalt jõudu ei jagu kui just tuumarelva välja ei võeta. Venemaa strateegia ilmselt seisneb lootuses sõlmida selles seisus rahuleping üritades sundida Ukrainat eelnimetatud aladest loobuma. Ukraina muidugi ei saa sellega nõustuda võttes arvesse, et lääne järjest suurenev ja mõjusam abi hakkab armee võimekust märkimisväärselt tõstma. Just tuli uudis, et USA suurendas 33 miljardilist Lend-Lease abi 40 peale ja kongress hääletab presidendi palvele vastates juba homme selle kinnitamise üle. Ka lääneliitlased ei saa nõustuda mingi "Minsk 3" variandiga, kus Venemaa saaks sõja ja sõjakuritegude autasuks territooriumi juurde.

Sõda saab lõppeda rahulepinguga vaid tingimustel, et Venemaa viib oma väed Ukraina territooriumilt välja, maksab reparatsioonid sõjakahjude eest, annab sõjakurjategijad välja Haagi kohtule. Vaid ajutine vaherahu humanitaarsetel kaalutlustel võib leppida veidi kergemate tingimustega. Rezhiimi muutus, demilitariseerimine, ja ideoloogiline puhastustöö Venemaal on äärmiselt soovitavad, kuid seda ei saa väljastpoolt peale sundida ilma Vene territooriumi vallutamata, mida pole aga kellelgi kavas.

Ilma rezhiimi muutuseta ei tohiks sanktsioone eriti leevendada vaid käituda Venemaaga nii nagu Põhja-Koreaga - ülejäänud tsiviliseeritud maailmast isoleerida. Las siis praevad omas mahlas kuni aru pähe võtavad. Kui ei võta langeb riik peagi eelindustriaalsele tasemele - tegu poleks enam isegi tuumapommiga bensiinijaamaga, sest bensu keegi ei osta.

Lõpetuseks huvitav analüüs Taani mereväelaselt, kes üritab põhjendada, miks on kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks Venemaa kaotuse tunnistamine (mitte küll kodumaal) ja vägede Ukrainast välja tõmbamine. Putini (Venemaa) kolm eesmärki on tähtsuse järjekorras: võimule jäämine, Venemaa pinnal sõja vältimine ja võit Ukrainas.

Kaotuse tunnistamisega loobuks ta võidust kuid hoiaks ära sõja vene pinnal ja suure tõenäosusega suudaks massiivse julgeolekuaparaadi toel võimule jääda. Üldmobilisatsiooni ja Ukrainale sõja kuulutamisega oleks küll võimalik võit ja sõja eemal hoidmine Venemaast, kuid võimul püsimine kahtlane. Tuumasõja korral jääks kõik kolm eesmärki täitmata: Lääneliitlased on Venemaast mõõtmatult tugevamad, Vene territoorium saaks hävitavalt pihta, Putin mitte ainult kaotaks võimu vaid ka elu. 

Küüsi närides põnevil ...

Enne põhiteema juurde asumist lisan siia lingi äärmiselt asjaliku vene noormehe youtube viitega, kes jagab vene meedia pärleid läbi humooriprisma. Hoiatan ette nõrganärvilisi, ma ei kujutanud ette, et Vene propaganda tõsimeeli nii tige ja agressiivne on. Nõukaaegne imperialistide kirumine oli praeguse meedia märatseva hullumeelsuse kõrval lapsemäng. Rikutud lääne naiivitarina on mul raske uskuda, et vene riigitelevisioonist taolist shovinistlikku ja inimvihkajalikku saasta lastakse.

Viimase paari nädala jooksul on iga endast lugupidav poliitkommentaator üritanud ette ennustada, millise suure teadaande Kremli maniakk võidupäeval välja käib. Valik on sama lai kui palju erinevaid asjatundjaid ja erinevaid vaateid alates Ukraina sõja totaalsest ignoreerimisest kuni just väljalennutatud tuumarakettide ja kolmanda maailmasõja väljakuulutamiseni. Mis mees ma oleks kui jätaks ära kasutamata sellise rasvase võimaluse end lolliks teha😜

Alustame siis karmimast otsast:

1. Kolmas maailmasõda ja/või tuumalöök Ukrainale - seda siiski ei usu, ei sobi hästi kokku "suure võidu" tähistamisega. Samas lause: "Jätkame tööd, mis 45'l aastal pooleli jäi" - jutt muidugi maailma vallutusplaanidest, kostab päris hästi, kas mitte.

2. Sõja kuulutamine Ukrainale ja üldmobilisatsioon - analüütikute meelisversioon. Pole nii lihtne kui kostab. Ida-Ukraina (Lõuna-Ukrainast või kogu territooriumist rääkimata) vallutamiseks on momendil vägesid liiga vähe. Mobilisatsioon aitaks rohkem mehi relva alla saada, samas on küsimus kvaliteedis. Vastu räägib ka fakt, et Venemaa on hakanud mitmelt poolt maailmast vägesid koju tooma - milleks seda teha kui üldmop plaanis. Rahvamassile relvade kätte andmine ohtlik, kui rindel läheb halvasti on sul revolutsioon käes. 

3. Ukraina, Valgevene (ja Moldaavia) kuulutamine Venemaa mõjusfääriks ning ultimaatum Läänele relvaabi lõpetamiseks või muidu kasutame massiivselt kogu oma sõjalist jõudu kaasa arvatud taktikaline tuumarelv.

4. Tuumarelvaga ähvardades ultimaatum Ukraina kapituleerumiseks.

5. Ultimaatumi teele minnes miks ka mitte lisada hoiatus koos sama ähvardusega NATO laienemise kohta (Soome, Rootsi) ja või isegi 1994 aasta piiridese tagasitõmbamise kohta. Kui juba nõudmiseks läheb, miks mitte nõuda tuumasõja ähvardusel üldse NATO laialisaatmist.

6. DNR ja LNR liitmine Venemaaga. Probleemiks on siin asjaolu, et kummagi "vabariigi" territoorium pole täielikult "vabastatud" ja lisaks on vaja Venemaaga uute alade liitmiseks riigiduuma otsust kui ma ei eksi. Plaanina: "Niipea kui oleme vallutanud liidame Venemaaga" võib küll välja kuulutada. Lisada võib ka Hersoni vabariigi võimaliku väljakuulutamise ja/või liitmise.

7. Eduka erioperatsiooniga kelkimine (Ukraina sõjaline võimsus purustatud, NATO liikmelisuse oht likvideeritud, Krimmi koridor vallutatud, riik denatsifitseeritud, ...) ja peadse lõpetamise lubamine.

8. Erioperatsiooni mainimine vaid möödaminnes kuid sisuliselt ignoreerimine.

Tegelikku olukorda, vene paralleelreaalsust ja realistlikke võimalusi hinnates pakuksin välja kombinatsiooni punktidest 3, 6 ja 7. Ehk siis vastu rindu tagudes edust hõisates teatatakse vallutatud alade Venemaaga😟 liitmise kavatsusest, mõjusfääride kehtestamisest ja tuumaähvardusest Lääneliitlastele sellega mittenõustumise korral.

Kui täna Arestovitshilt küsiti, mida Putin homses kõnes teatab vastas ta: "Kremli ladviku tegevuse etteennustamine on mõttetu üritus kuna ei allu loogikale". Selleks, et ette aimata hullu käitumist peab ise hull olema. Olen sunnitud nõustuma, sest Ukraina sõja vallapäästmise fakt näitab ilmekalt, et Moskva otsused ei allu realistlikule olukorra analüüsile ega tavaloogikale.

Jääme ootama, juba mõne tunni pärast on näha kas mu seekordne ennustus ligilähedane tegelikkusele või täiega mööda. Kui peaksin täppi tabama, vihjab võimalusele, et olen sama hull kui pealik😜

Jooks, linnud, kalad

Aprilli jooksud

Pardid murul 10 ajal õhtul

Unustasin oma aprillikuu jooksukokkuvõtte postitada, parandan vea. Enam-vähem normaalselt läks, 125 kilti tuli kokku, eripäraks asjaolu, et kõik jooksud olid üle 6 kildi. Mitte et see eesmärgiks oleks olnud aga lihtsalt kujunes nii. Keskmine tempo tasapisi tõusnud võrreldes aasta esimese kolme kuuga, samas pole sammus ikka sama kergust, mida eelmine aasta kogesin, eriti sügisel. Temperatuuri poolest meeldib mulle kõige rohkem viie ja viieteist plusskraadi vahel joosta, ei hakka liiga palav.

Lindudest nii palju, et eile hilisõhtul koertega jalutamas käies hakkasid elukad äkki pisikese baptistide kiriku poole kiskuma. Eksite kui arvate, et neil järsku usuline ärkamine toimus. Hoopiski lebotas kiriku ees murul pardipaar. Emane ja isane ninapidi koos. Miks nad jõe või tiigi asemel keset linna muruplatsil kükitasid oskab vaid ornitoloog seletada. Koeri liiga ligi ei lasknud, ehkki ega nad peale nuusutamise muud teinud oleks. Pardid oleks võinud uudishimu agressioonina tõlgendada ja koertele tuule alla teha. Moblaga plõksutasin huvi pärast pildi, et näha mis kvaliteedi öörezhiim ja 6X zoom kombineerituna annavad - üllatavalt hea kui veel paari aasta taguse tehnoloogiaga võrrelda.

Kaladest nii palju, et laupäeval töö lõunavaheajal käisin järve ääres jalutamas. Mingid tüübid õngitsesid kalda ääres, veidi eemal oli ka silt üleval mis andis teada, et Ontario järv lõpuks piisavalt puhas siit püütud kalade toiduks tarvitamiseks. Põnev oli näha kalade pilte ja neid kohapealsete nimedega kokku panna - asjatundmatu kodanikuna olid mulle tuttavad vaid ahven, haug ja karp. Sildil soovitus mitu eri sorti kala kuus võib ilma akuutset mürgitust kartmata nahka panna.

Paar head lugu!

Ma pole muusikainimene, aga mõned lood on isegi minu jaoks sellised et panevad kõhust õõnsalt tundma!

Ukraina sõja dilemma

Ma pole kunagi viitsinud vaadata või kuulata podcastisid, aga nüüd avastasin ühe tõsiselt hea. Mark Feigini külaliseks on iga päev kell 22:00 Eesti aja järgi Ukraina presidendi nõunik julgeoleku alal (endine luureohvitser) Aleksei Arestovitsh (Олексій Миколайович Арестович). Jutt keerleb loomulikult sõja ümber. Olles paar korda vaadanud umbes pooletunnist otseülekannet polnud raske mõista, miks otse eetris jälgijaid pea pool miljonit. Mees teeb algatuseks lühikokkuvõtte olukorrast rinnetel ja lisab juurde analüüse erinevatel teemadel. Loomulikult ei avalda ta mingeid üksikasju. Teatab olulistest sündmustest tihtipeale takkajärgi ega ürita liialdada. Sekka lisaks mõnusat huumorit. Vene keele oskus vajalik, sest subtiitreid pole.

Tulelöögi algus elektroonilise luure komandopunktile Izjumi lähedal Zabavnes
    Teiste hulgas langes ka 2 armee elektronluure komandör kindral Simonov

Vene armee ülemjuhataja Gerassimovi haavatasaamise uudise kohta näiteks väitis, et nende agentuuril puuduvad selle kohta tõendid mistõttu ta ei kinnita ega lükka ümber. Kui Gerassimov käis Izjumis, vihjab see suuna olulisusele pluss faktile, et asjad ei lähe plaani järgi. Kinnitada võib, et kahe päeva eest 29 aprillil korraldati tulelöök kahele komandopunktile, mille tulemusel sai surma ligi 200 vaenlase sõdurit sealhulgas umbes 30 kõrgemat ohvitseri ja 1 või 2 kindralit. Nimed on täpsustamisel. Sellega seoses degradeeriti oluliselt Izjumi ruumis paiknevate vene vägede juhtimisvõimekust, lähematel päevadel pole karta tõsisemaid rünnakuid. Vene sõjaväe tegevuse halvamiseks on tänu jäigalt vertikaalsele käsuliinile kõige efektiivsem juhtkonna elimineerimine. ehk mao pea maha raiumine. Isegi kesktaseme ohvitseride kõrvaldamine peatab operatsioonide käigu kuna entusiasmi puudumise all kannatav sõjavägi saab hea põhjuse käsu puudumisel mitte midagi teha.

       Miks Ukrainas ei maksa vene marodööridel sõita lahtise katuseluugiga💀 

Kokkuvõtlikult on Arestovitshi väidetel seis selline, et Venemaal pole praeguste vägedega jõudu mastaapseid operatsioone ette võtta. Nädal või maksimaalselt kaks suudetakse saavutada siin-seal taktikalist edu ja liikuda jupi kaupa edasi kuid Donbassi rinde ümberpiiramiseks jõudu ei jagu. Ukraina teostab dünaamilist kaitset liikudes ära kahurväe turmtule alt ja tehes pisikesi vasturünnakuid teistes kohtades - väljakurnamistaktika mis paistab seni hästi funktsioneerivat. Vene pool tegevat elu lihtsamaks oma fantaasiavaesusega rünnates alati vastavalt õpikutarkusele.

Seoses Vene poole probleemiga elavjõu osas on juba pea kuu aega aktiivselt värvatud vabatahtlikke, kellest Arestovitshi väitel puudust ei ole (mitukümmend tuhat). Probleemiks aga nende väljaõpe ja varustamine. Teiseks Vene poole suureks probleemiks on eliitüksuste ja kõrgetasemelise ettevalmistusega spetside-ohvitseride nappus. Nii lahingukogemusega kopteri kui lennukipiloote pole palju järgi ehkki lennukitest niipea puudust ei tule. Kogenud tankimeeskondadega asi isegi hullem. Kokkuvõttes hakkab maismaasõda meenutama kahe erineva ajajärgu armeede kokkupõrget: Venelased ründavad massiga nagu 2 maailmasõja ajal, Ukraina peab kaasaegsel doktriinil põhinevaid mobiilseid kaitselahinguid kasutades USA sateliitluure infot ning arvukalt droone nii luureks kui aktiivseks sihtmärkide hävitamiseks.

Võimaliku üldmobilisatsiooni kohta ütles Arestovitsh, et nii head uudist oleks raske uskuda. Esiteks on Venemaal põhjust muretseda selle pärast, et mobilisatsioon võib läbi kukkuda, sõjaväe ealised mehed lähevad peitu või panevad putku. Keegi ei tea kui populaarne sõda tegelikult vene rahva hulgas on. Mobilisatsiooni fakt iseenesest vihjab asjaolule, et "kõrgtehnoloogilise tipprelvastusega" kuulsusrikas "maailma tugevuselt teine" professionaalne armee ei suuda Ukraina narkomaanidest neonatside jõukudega hakkama saada - paneb vist isegi küla lolli kukalt kratsima. Kui hüperhelikiirusel lendav Kinzhall rakett ei aita Bandeeralaste vastu, kuidas siis mina oma teise maailmasõja aegse vindi ja kümme aastat tähtaja ületanud pajukiga peaks neid lööma. Lisaks kerkib üldmobilisatsiooniga üles majandusküsimus: kes nende rindele minevate meeste töö ära teeb. Ma ei hakka rääkimagi mitme miljoni toitlustamisest ja varustamisest. Aga mis kõige hullem: valitsus pole sugugi nii kindel, et rahvast saab usaldada. Kes garanteerib, et lüüasaamise korral ei keerata torusid Kremli poole. Üldmobilisatsioon kombineerituna ebaeduga rindel võib viia revolutsioonini nagu Vene ajalugu kinnitab. 

Kui lääs jätkab Ukraina toetamist samas ja isegi võimendatud tempos on ebaedu rindel garanteeritud. Arestovitshi sõnul jääb vene rünnak lõplikult seisma ja saabub patiseis kahe nädala pärast. Juunikuus on Ukraina valmis vasturünnakule minema. Arvestades USA satelliitluure toetust saab venelastel kaitses elu väga raske olema, sest nende positsioonid nagu peopesal. Satelliit saadab pildi, annab koordinaadid, mis sisestatakse moodsate haubitsate juhtimissüsteemi, juhitavad mürsud tabavad 50km kauguselt 2 meetrise täpsusega. Enamus tulest muidugi tavamürskudega kuid "killbox" kaetakse tulega nii kiirelt ja tihedalt, et miskit ei jää järgi. Lisaks muidugi kümmet eri sorti droonid nii luure kui rünnakuvõimega. Ukraina edu garanteerimiseks peab neil olema korralik õhutõrje, mille saatmise uudised peaks varsti tulema. Lennukid ja kopterid kuluks ka ära, näis kuidas sellega kujuneb.

Mustaks hobuseks Vene poole ainsa võimalusena asjade käiku muuta on taktikalise tuumarelva kasutamine. Nad võivad seda teha nii rünnakuedu kindlustamiseks Donbassis kui ka oma seni kättevõidetud positsioonide kaitseks, eelkõige lõunarindel. Sõja dilemma: mida halvemini venelastel läheb konventsionaalsete relvadega seda suurem tõenäosus tuumarelva kasutamiseks. Minu ennustus momendi seisuga 50/50. Nad muidugi loodavad, et lääs ei julge samaga vastata kuna "rikastel ja hea eluga harjunud" inimestel on totaalse hävingu korral rohkem kaotada.

Eelnev oli lühirefereering Arestovitshi nägemusest.

Mina näen järgmist stsenaariumi:
(eelnev pessimistlik 22 aprilli ennustus ei täitunud, vene väed nädalaga minimaalselt liikunud)

Mai esimene pool: Vene jätkuvalt tugevnevad rünnakud, üks või kaks võimsamat üritust eesmärgiga Donbass ümber piirata. Erinevalt Arestovitshist arvan, et selle ajaga võivad suuta murda Slovjanskini, kuid mitte linna vallutada. Ukraina kaitselahingud koos tulelöökide ja väikeste vasturünnakutega eri piirkondades. Lõunarindel Vene üritus lõplikult vallutada Hersoni oblast ja võimalusel liikuda põhjapoole Zaporozjeni. Soome ja Rootsi annavad ametlikult teada plaanist NATO'sse astuda.

Mai teine pool: Vene pool üritab Donbassi rõngast sulgeda ja kindlustada, linnalahingud Slovjanskis Kramatorskis pluss staatilised lahingud ümbruskonnas. Kui pole edu saavutatud ja piiramisrõngast moodustatud siis esimene moment kui kaalutakse tõsiselt tuumarelva kasutamist. Lõunarindel Hersoni oblasti piiridel kindlustamine, HNR väljakuulutamine. Vaherahu läbirääkimised tingimusel, et Ukraina loovutab vallutatud alad. Ukraina ei nõustu. Vene liidab vallutatud 3 rahvavabariiki Venemaaga ja ähvardab, et Ukraina poole üritusele neid tagasi vallutada vastatakse tuumarelvaga kuna seatakse ohtu "Venemaa territooriumi" terviklikkus.

Juuni esimene pool: Ukraina asub vaatamata Vene ähvardustele vasturünnakule, esialgu suurtükiväe ja droonide täppistulega. Venemaa kaitseliin murtakse. Venemaa esitab ultimaatumi, lääs paneb kiirelt oma tuumarelvad valmis, ...

Juuni teine pool: Oleme jaanitulel Eestis, grillime liha, libistame õltsi ja tähistame maailma vabanemist hullumeelsest diktaatorist😜

Kui sõda lõplikult Ukraina kasuks kaldub võtan ka kommentaaride modereerimise maha😉