Tektoonilised, nimetas viimaseid uudiseid Arestovitsh. Toon välja neli kõige olulisemat.
Esiteks järgnes Krementshuki kaubanduskeskuse rünnakule G7 liidrite avaldus: "Putin will be held responsible for shopping centre 'war crime". Esimesel pilgul tundub tavaline "hukkamõist" mida nüüdseks nii tihti tehtud, et keegi suurt ei märka. Kurat peitub detailides: seekord osutatakse otseselt Putinile kui sõjakurjategijale mitte üldiselt Venemaale. Sõjakurjategijaga aga ükski endast lugupidav rahvusvaheline liider is saa läbirääkimisi pidada kui soovib edaspidi valituks saada või ajaloos hukkamõistu vältida. Kummaline kui Macron ei loobuks lõpuks oma tundidepikkustest telefonivestlustest Kremli maniakiga. Kui läbiräkimisi ei peeta, aga kõik sõjad lõppevad läbirääkimistega, siis võib eeldada, et Putinile on ühiselt otsustatud vesi peale tõmmata. Iseasi kaua viimane potis tiirleb enne kui lõplikult kanalisatsioonisüsteemi sügavustesse kaob ja mitu korda vaja vett tõmmata.
Teiseks esitati Soomele ja Rootsile ametlik kutse NATO'ga liitumiseks. Kompromiss Türgiga saavutati, mida oli ka oodata. Tegu tüüpilise Lähis-Ida lehmakauplemisega, lisaks tüübi egoga. Soome-Rootsi ühinemine NATO'ga on meile tohutu tähtsusega, jõudude vahekord Balti merel muutub kardinaalselt. Vene-NATO piir pikeneb pea kaks korda, mis tähendab, et tavarelvastusega pole Venel lootustki kogu piiri katta samas kui NATO poolt lisandub piiri lähedusse Soome moodne, võimekas ja arvukas sõjavägi.
Neljandaks on NATO'l kadunud hirm, mis seni sundinud pidevalt "provotseerimise" vältimiseks tagasi hoidma ja venitama kardinaalsete otsuste vastuvõtmisel. Lõpuks on mõistetud, et praeguse rezhiimi poolt kontrollitud Venemaa ei kavatse piirduda Ukrainaga vaid sihib edu korral järgmisi eesmärke. Globaalse tuumasõja ärahoidmiseks tuleb riskida lokaalsega ja loota, et see ei kasva üle maailmasõjaks. Ohtlikuim moment saabub kui vene väed on end lõplikult välja kurnanud ja Ukraina hakkab (praeguste hinnangute kohaselt hilissügisel) lääne relvade toetusel okupeeritud piirkondi tagasi võtma. Kreml valiku ees: kas kuulutada välja mobilisatsioon (suurt ei aita, sest liha küll saadakse juurde, kuid suur osa moodsast relvastusest hävitatud), kasutada taktikalist tuumarelva (riskantne seoses NATO ja Hiina reaktsiooniga) või üritada läbirääkimistel päästa mis päästa annab (Ukraina on siis valmis läbi rääkima vaid reparatsioonide suuruse mitte mingite territoriaalsete järeleandmiste üle).
USA luure juhi info kohaselt pole muutunud Venemaa soov vallutada pea kogu Ukraina. Paraku on muutunud vene sõjaväe võitlusvõime, käärid soovide ja võimekuse vahel liiga suured. Tavarelvastust kasutades pole mingit lootust mistõttu jälgib Lääne luure hoolikalt Moskva tuumaarsenali. Putin tegi õige kavala käigu Valgevenele tuumarelva lubamisega rikkudes sealjuures räigelt tuumarelvade leviku tõkestamise rahvusvahelisi leppeid. Kahtlemata säilitab Kreml kontrolli kasutamise üle kuid väidab, et Valgevenest (Ukrainasse, Leetu, Poolasse, ... ) lastud rakettide otsuse langetas Minsk, mistõttu Venet ei tohi rünnata. Loodab, et NATO ei riski sellisel juhul Venemaad tuumarelvaga karistada kui väiksemgi võimalus, et Batka tõepoolest ise nupule vajutas.
Viimasel ajal on Ukraina osutunud väga edukaks vene poole relva ja monaladude ning komandopunktide hävitamisel. Rindelähedasi ja kaugemaid sihtmärke tabatakse ülitäpsete kaugelaske suurtükkide ja rakettidega (sealhulgas peksti venelased Maosaarelt minema) veel kaugemaid hävitavad diversioonigrupid (näiteks Moskva lähedal õhku lastud oluline objekt).
Praeguse seisuga ei usu vaatlejad, et Venemaal jaguks auru kuigi pikalt. 11 septembrile kavandatud referendumi ajaks kogu Donbassi territooriumi ei suudeta ilma tuumarelva kasutamata ära võtta. Aeg mängib Ukraina kasuks kui vaid lääs jätkab relvastuse ja moona tarnimist ning Vene tehnika, moon ja moraal kuluvad järjest enam.
Ennist sai mainitud hilissügist Ukraina vastupealetungi ajaks. Samas võib sõda kesta aastaid kui Ukraina toetamine aeglasem ja nõrgem lubatud suurtest sõnadest või võib ka kiirelt lõppeda Venemaa sõjaväe kollapsi ja revolutsiooniga. Nii teisest maailmasõjast kui jäähoki mängudest on teada, et suures ülekaalus on venelased edukad kuid võrdsetes oludes saavad haledalt rappida.
Ma ei tea, mulle on viimastest kajastustest jäänud mulje, et Ukraina seis on järjest hapum ja seda " järgmine nädal/kuu jne on otsustav ja venemaa kukub kokku/relvad saavad otsa/mehed väsivad ära" on ka liiga palju kuuldud. Igatahes, mina enam nii optimistlik pole, kui sõja alguses.
ReplyDeleteJa endiselt on vastamata küsimus, et kuidas see kõik vene poolt lõppeda saab. Uus juht ei ole lahendus. Et siis ütleb, et ups, tegime vea ja tõmbame tagasi?
Eesti venelased, kes kuulavad ka solovjove ning omavad palju sugulasi seal, ennustasid, et venemaal tuleb varsti kodusõda ja see on ainuke mõeldav lahendus. Tavalisel inimesel täna ja praegu venemaal raske(m) pole. Pangad toimivad, süüa on. Mina olen ka kodusõja osas skeptiline.
Ma hoian Ukrainale pöialt, ja mul on hea meel, et NATO on hakanud end liigutama. Loodetavasti nad saavad ikka aru, et kohe oleks pidanud reageerima ja tänaseks oleks see kõik juba läbi.
Aga Euroopa ühtsuse osas olen skeptiline, Venemaa kokkukukkumise osas olen skeptiline. Ja ma ei taha mõeldagi, mis juhtub rusudes Ukrainas, kui inimestel on hirm, puudub sissetulek, kodu...
Muidugi selge, et ega keegi suuda tulevikku ette ennustada, kõik analüüsid põhinevad vähem või rohkem täpsetel andmetel ja võimalikel loogilistel arengutel. Samas ei pruugi sõda sugugi loogiliselt areneda.
DeleteMa vastupidi olin palju pessimistlikum sõja alguses milles kerge veenduda kui mu varasemaid postitusi lugeda. Ukraina võit tundus teoreetiliselt võimalik alles paar kuud tagasi ja vaid viimase kuu jooksul on hakanud positiivne areng tunduma rohkem kui 50% tõenäoline.
Kui Ukraina võidab ehitatakse sõja lõppedes riik rahvusvahelisele abile toetudes kiirelt üles. Ma julgen arvata, et uus "Marshalli plaan" tekitab uue arenenud Euroopa suurriigi paarikümne aastaga nagu juhtus sõjas lüüa saanud Lääne-Saksamaaga. Aga selleks peab Ukraina võitma, kaotuse korral ei paku keegi vene okupatsiooni all vaevlevale rahvale abi.