Saturday, October 29, 2022

Morbiidsed mõtisklused ja elu kolmandikud

Me kõik sureme, mis aga tähendab et on hullusti vedanud. Loendamatu enamus inimesi kunagi ei sure, sest nad pole kunagi sündinud. Potensiaalsete inimeste arv, kes kunagi ei näe ilmavalgust on ettekujuteldamatult suur ... Richard Dawkins, Unweaving the Rainbow. Sellise nurga alt vaadates on kõik pea 8 miljardit käesoleval ajal eksisteerivat ilmakodanikku lotovõitjad. Kui osutud võitjaks on äärmiselt totter see tuulde lasta ehk siis elu niisama ära raisata või enneaegselt minema visata kas õnnetuse läbi või veel hullem vabatahtlikult. Kodaniku kohus on oma ainsat elu võimaluste piires mõnusalt ja mugavalt kasutada seniks kuniks jagub.

Siinkohal kerkib sujuvalt üles küsimus kauaks ja mis tähendab mõnusalt. Nagu väidetakse oled 20-30 eluaastaks oma bioloogilise funktsiooni täitnud – evolutsiooni tähenduses on inimese elu mõte elu edasi anda, pärast seda tal enam sellisel kujul tähendust ei ole. Ehk siis kõik mis peale 30 eluaastat puhas boonus, looduse poolest mõttetu raiskamine. Ühiskonna jaoks umbes 60 ehk pensiiga piiriks seatud: seni tee tööd ja ole karjale kasulik, kui kauem välja vead siis viisakuse pärast toetame aga majanduslikus mõttes oleks kena kui sa liiga kaua pensifondi ei koorma.

Inimese keha on evolutsiooni käigus kujunenud nagu ühele korralikule masinale kohane, juppidele antud garantii teatud ajaks (esimene kolmandik ehk 30 aastat), peale seda hakkab rikete tõenäosus järsult kasvama. Nagu ka masinate puhul pole mõtet raisata ressurssi liiga töökindlatele juppidele, või üritada liiga kaua vana süsteemi töös hoida - odavam uus muretseda kui vana remontida. Organismi (masina) tööiga on korraliku hoolduse ja sihtotstarbelise kasutamisega võimalik oluliselt pikendada. Kes poleks näinud mõne vanahärra vabariigiaegset läikimalöödud uunikumi, mis ikka veel tuksub ja tasahilju podisedes liigub. Samas kui õli ei vaheta või vale kütust bensupaaki lased ning jätad hooldused vahele vananevad ja kuluvad nii auto kui inimene kiiresti. Lisaks muidugi osa ka õnnel, mõned eksemplarid lihtsalt pannakse kokku defektsete juppidega või sinisel esmaspäeval.

Kokkuvõttes võiks siis elu jagada kolmeks 30 aastaseks perioodiks: esimene taastootmine, teine ühiskonna toetamine, kolmas iseendale nautimiseks kui bioloogiline ja sotsiaalne roll täidetud. Trikk on selles, et esimese kahe jooksul end mitte ribadeks pingutada, muidu kujuneb kolmandast vaid pikk põdemise ja kannatuste rada või jääb see üldse ära kui kuuekümnendates kõrvad pea alla paned.

Võitjad elumängus pole need, kes kolmekümnendates, neljakümnendates hullu panevad, firmasid loovad ja hunnikutes pappi ning kinnisvara kokku ajavad, et viiekümnendates või kuuekümnendates infarkt või insult saada. Võitjad on need kes võtavad rahulikult, elavad töötavad mõistlikus tempos, tegelevad juba sel ajal hobide ja muude meeldivate asjadega ega lase end ühiskondlikust arvamusest ja trendidest survestada säilitades piisavalt energiat ja vaimset ning füüsilist tervist oma penskarielu nautimiseks. Muidugi leiduvad mõned üksikud, kelle töö ja hobi langevad kokku, aga esiteks on need erandjuhud ja teiseks kipub iga hobi liigse koguse korral tööks muutuma.

Miks ma sellest kirjutan, eks ikka sellepärast, et enda väljateenitud puhkus läheneb meeldivalt peadpööritava kiirusega. Töö juures jõudehetkedel (loe tundidel) mõlgutan mõtteid igasugu hobide, reiside, põnevate projektide üle, mida võiks ette võtta kui töölt lõplikult ära tulen. Absoluutselt ei mõista inimesi, kes räägivad, et töölt lahkudes hakkaks kodus igav??? Mis mõttes, nii tohutult on igasugu põnevaid asju maailmas, mida uurida, vaadata, teha, ...

Nagu muuseas eeldasin, et penskariiga võiks umbes 30 aastat kesta. Pole statistikat uurinud ja ilmselt keskeltläbi on see palju lühem, kuid enda nurga alt vaadates (vanemad, vanavanemad, tervis, ...) tundub see täiesti reaalne. 85'da eluaastani on kõik mu teadaolevad otsesed eellased täis tegusad ja ontlikud olnud, üks sugulane lausa 101, liigub omal jalal ja mõistus täiesti selge.

Kas vaatate ootuse või hirmuga tulevase penskariaja peale, millised plaanid, ... ?
Tegelt ega vist keegi enne ei mõtle kui see aeg käegakatsutav, no mina igatahes ei mõelnud😜

Monday, October 24, 2022

Suvesoojus ja Sügisvärvid Albion Hills

Selili lehtedel lamades taevasse vaadates

Nädalavahetus kujunes suviselt soojaks, loomulikult vaja loodusesse hulkuma minna. Seekord lisaks koertele kambajõmmiks kaasa. Pühapäeva hommikul ärkasin alles peale 11, akna ette tõmmatud ruloo hoidis toa pimeda, pettes aju ära. Isegi koerad ei ajanud meid varem üles. Nood aimasid mingi seitsmenda meelega eelseisva väljasõidu ja sebisid ärevalt jalus. Hommikukohvi ajal valisin läpaka peal koha kuhu sõita. Tavaliselt üritan vahelduse mõttes leida mõnda uut või ammu käidud kohta. Albion Hills suht suur looduspark ja samas mitte liiga kaugel. Varem oleme seal käinud talvel murdmaasuusatamas, nii umbes 15 aastat tagasi.

Kuldkollane tunnel
Selili kollasel lehevaibal

Kohale jõudes võis veenduda, et vahepeal on kõvasti arendatud, isegi telgitamisvõimalused lisatud. Parkimisplatse mitmesaja auto jaoks kuid kuna hooaeg läbi siis park meeldivalt tühi. Üksikud matkajad ja ratturid radadel. 

Lehed järves
Tüvede peegeldus järves

Radasid oli õige hulgaliselt, kõik väga hästi ära märgitud, isegi linnainimesel oleks raske eksida. Lehtede langemise staadium perfektne, piisavalt puude otsas, et ilusat sügisest värvikirevust pakkuda ja piisavalt maas, et neis püherdada😄

Kanada hani
Vahtralehemaal vahtrametsas

Plaanis oli nii kaheksakildine rada kui ka mõni lühem läbida kuid kauneid vaateid liiga palju. Kaasal lisaks moblale ka korralikum kaamera kaasas, pildistamisele kulus nii palju aega, et kokkuvõttes jõudsime pea kolme tunniga veidi üle viie kildi läbida. 


Täielik lebo lonkimine ja looduse nautimine. Koertel ohtralt lehtedes jooksmist ja nuuskimist. Kui äge oli vaadake piltidelt ise. Päev läks täiega asja ette, mitte midagi kasulikku ei teinud hommikust õhtuni😜



Sunday, October 23, 2022

Süüdista teisi selles mis endal plaanis.

Mordori kaitseminister istus täna telefoni otsas helistades mitmetele NATO kaitseministritele. Põhjuseks olevat asjaolu, et Ukrainal kavas kasutada "räpast" (radioktiivsete elementidega rikastatud) pommi. Loomulikult polnud esitada mingeid tõendeid ega ka põhjendust, mille kuradi pärast peaks Ukraina seda tegema kui esiteks läheb neil rindel niikuinii suht edukalt ja teiseks oleks see ainus kindel meetod lääneriikide eemale peletamiseks ja seega abist ilma jäämiseks.

Ainus loogiline seletus, et venemaa kavatseb ise tuumapommi kasutada üritades seda põhjendada Ukraina "räpase" pommiga, mille ise valmis nikerdanud ja plahvatama pannud. Voval ju kogemus olemas teise Tshetsheenia sõja alustamise põhjenduseks korrusmajade õhkimise näol. Tüüpiline vene poliitika: süüdista teisi selles mida ise teed või mis sul plaanis. Radioktiivse ja/või tuumakatastroofi ärahoidmiseks peab NATO suutma Kremlit USUTAVALT veenda, et mis iganes radioktiivse või tuumapommi kasutamine saab kohese ja hävitava vastuse vene Ukrainas paikneva sõjaväe ja/või poliitilise juhtkonna likvideerimise näol.

Minu hinnangul tõusis sõja räige eskaleerumise oht järsult pühapäeva õhtul. Shoigu kõned on vene "erioperatsiooni" armetu läbikukkumise vältimise strateegia üks oluline osa, väga palju sõltub sellest, mida ja kuidas talle vastati. Tähtsaim muidugi Austini sõnum, sest ainus keda venelased tõsiselt kardavad ja austavad tänu sõjalisele jõule on USA. Kui Ühendriikide kaitseminister ei suutnud venelasi piisavalt hirmutada võib juba järgmine nädal suurt pauku oodata, eriti juhul kui Ukraina hakkab Hersoni piirkonnas edukalt suurrünnakut läbi viima.

Saturday, October 22, 2022

Põlvkonnad

Eesti ajaloo vaatevinklist pakuks hoopiski järgnevad:
Tsaariaja, Esimese vabariigi, Nõuka okupatsiooni, Teise vabariigi
Kirjelduse põlvkondade eripärast leiate salemu.edu veebilehelt

Öösel läks uni ära ja mõtted hakkasid lendlema. Ei teagi miks, aga vanuse ja põlvkondade teemal. Põlvkonnaks olen alati lihtsalt määratlenud: ... vanavanemad - vanemad - iseenda vanused - lapsed - lapselapsed - ... Samas on selge, et nii lihtne see asi pole: põlvkonnad on nihkes nii erinevate sugukondade vahel kui ka sugukonna siseselt. 

Tänapäeval pole haruldus, et kodanik võib abielluda oma esimesest lapsest noorema partneriga ja "tädid/onud" võivad lapsest nooremaks osutuda. Kokkuvõttes asi kuradima keeruliseks läinud. Kui minu vahetus peres on pigem pikad põlvkonnad: vanavanematest kuni lasteni 30 aasta ringis siis sugulasel hoopiski 20 aastat, seega minu kaks vastab tema kolmele põlvkonnale.

Googeldades selgus huvitav tõsiasi, et klassikaliselt on mu põlvkonna mõiste korrektne kusjuures põlvkonna pikkuseks loetakse 22 - 33 aastat. Sotsioloogid on aga lihtsustamise mõttes ja ühiskondlike trendide paremaks mõistmiseks üleeelmise sajandi lõpust põlvkonnad palju lühema sünniaja perioodiga määranud nagu ülalolevalt graafikult võite näha. Ajaloosündmused peale teist maailmasõda Eesti puhul suurt ei sobi.

Vanavanemad kuulusid mul kõik Esimesest Maailmasõjast põhjustatud niinimetatud "kadunud põlvkonna" hulka. Paraku nende puhul pigem tegu esimese tõeliselt vaba generatsiooniga. Takkajärgi vaadates said nad igati hästi hakkama ning lasterikastena lõid kindla aluse õige laiale sugukonnale - mul oli 8 onu. Vanavanemate õnn seisnes selles, et aktiivseim eluperiood jäi esimese vabariigi aega. Talud kas saadi päranduseks või osteti, tulevik tundus helge kuni 39'da aastani. Ei murdnud neid ka järgnev sõda ega nõuka okupatsioon, mille lõppu ei näinud, kuid uskusid vankumatult, et see ei saa kestma jääda.

Vanemad jätsid ühe põlvkonna vahele kuuludes "vaiksesse generatsiooni", Eesti mõttes "okupatsiooni põlvkond". Sündisid vabariigi ajal kuid liiga noored, et sõjast aktiivselt osa võtta. Jõudsid siiski piisavalt vabadust näha mälestustes kaasa võtmiseks ja jutustustes edasi kandmiseks. Teatud mõttes ehk kõige traagilisema saatusega, sest enamus elust möödus banaalse sotsialistliku realismi tingimustes. Vähemalt pensionipõlve on saanud nautida uuesti vabanenud Eestis. Olles üle elanud vägagi raskeid aegu ei mõista nad tänapäevast virisemist elades täiesti normaalselt oma pensionist ära.

Mina ja kaasa kuulume peibipuumerite lõpuotsa. Noorus möödus nõuka ajal aga sellele vaatamata mingit hullu ängi ei mäleta. Noorena on vist pea alati ja igal pool tore, eks meie ajaks oli vene kord ka lõdvemaks muutunud. Vabariigi taastamist oma silmaga ei näinudki, selleks ajaks olime juba jalga lasknud. Polnud soovi kogu oma elu Moskva võimu all veeta ja Eesti vabanemise perspektiivi ei osanud siis ette näha. Kui avanes võimalus, otsustasin selle kahtlemata ära kasutada mõeldes: teist ei pruugi tulla ja kuias ma hiljem kahetseks kasutamata shanssu.

Eesti nurga alt vaadates liigitaksin endavanuseid hoopiski teiseks tõeliselt vabaks põlvkonnaks. Nii nagu vanavanemad olid vabariigi loomisel hilistes kahekümnendates nii ka meie teise puhul. Tegelt on objektiivselt minu põlvkond kõige õnnelikum kui eelnevatega võrrelda, juba üle 30 aasta vabadust maitsenud kusjuures tuleviku perspektiivid paistavad suht helged kui vaid "kollektiivne lääs" suudab kindlana seista. Isegi kui mitte, oleme ikkagi senistest kõikse pikemalt heaolu ühiskonna eeliseid nautinud, iga lisaminut mõnusat elu on vaid boonuseks.

Lapsed on vaatamata väikesele vahele jagunenud "Y" ja "Z" generatsiooni vahel. Ega neist muud ei oskagi kirjutada kui et suutnud enamusest eakaaslaste probleemidest hoiduda. Erinevused meie ja nende mõttemaailma vahel silmnähtavad aga õnneks mitte põhimõttelised. Nemad on kogu oma elu suht lihtsalt ja kergelt igate pidi kindlustatult ilma märkimisväärsete probleemideta hakkama saanud. Pealt vaadates tunduvad asjalikud aga hinges ikka mõte: "Kas neis oskust ja jõudu ka tõsistest kriisidest läbi murdmiseks?" Loodetavasti pole kunagi vaja neid oskusi ja teadmisi, mida näpuotsaga jaganud olen. Näis kas lapselapsed saavad kuuluma Alfa või sellele järgnevasse põlvkonda, no kui neid põlvkondi inimkonnal üldse tuleb😱

Mis põlvkonda kuulute? Kas tunnete olevat õnnelik selle üle või soovinuks varasemasse, hilisemasse kuuluda?

Thursday, October 20, 2022

Häda ei anna häbeneda ...

        Mt. St. Helens vulkaanipurse - pliiniline ehk plahvatuslik ja gaasirohke

Eile hilishommiku jooksule minnes oli natuke nagu imelik tunne kõhus aga sellise tühise asja pärast ei saa ju trenni vahele jätta. Teised inimesed jooksevad vähihaigena ja ühe jalaga pea terve Kanada läbi (googeldage Terry Fox) aga kuhu see kõlbab kui mina ei viitsi puhitava kõhu pärast oma kuuekildisele ringile minna. Õige jah, olen vist unustanud mainida, et tavapärasest viiekast olen jooksuringi tasapisi kuue, kuuepoole peale venitanud, nii tuleb pool tundi aktiivsust kenasti täis.

Esimene kilt läks kenasti, teise peal kippus gaasieraldus kummaliselt aktiivseks muutuma. Kolmanda kildi alguseks oli tunne nagu Nord-Streami lekke kohal. Loodetavasti pole läheduses mingit sädet andvat aparaati, katastroofiliseks gaasiplahvatuseks piisab vaid õiges vahekorras gaasi-õhu segust ja sädemest. Surve hakkas tuntavalt kasvama, tekkis kerge kahtlus kas pean koduni vastu. OK kilomeeter veel kõrgepingeliinideni, kus mõned varjatumad võsastunud kohad. Viimases hädas pean seal end kergendama.

Jõudsin just väikese pargi juurde, kus kenasti koos tenniseplats, välibassein ja laste mänguväljak. Kõhtu lõi valu, mis sundis hoogu maha võtma. Tean nüüd väga hästi kuidas tundis ennast Mt. St. Helens sekundid enne kui viskas kaane pealt. Ainus vahe, et mul oli kohe-kohe kaas alt minemas. Enam polnud aega ei koha valikuks ega häbenemiseks, õnneks mõne sammu kaugusel tenniseväljaku äärne hekk ning veits madalam lohk, kus kanalisatsioonikaevu luuk. Mänguväljaku pingil istus mees, kes kiirelt pilgu ära pööras kui ahvikiirusel püksid alla tõmbasin ja kükitasin.

Polnud mitte sekundite vaid sekundikümnendike mäng, et mitte end täis teha. Säästan lugejaid lähemast kirjeldusest, aga saate üpris hea ettekujutuse protsessist kui vaatate ülalolevat videot. Aktiivne faas möödus hulka kiiremini kui vulkaani puhul, tropp läinud, laava kraatrist pursanud tuli tagajärgede harimise peale mõelda. Insener ei jää üheski situatsioonis hätta: kitkusin kükitades mõned pihutäied rohtu ja saigi probleem hädapärast lahendatud. Ma üldse ei imesta, et musulmanimaailmas vasaku käega pole viisakas teretada😜

Tõusin püsti, püksid üles ja sörkisin edasi nagu poleks midagi erilist juhtunud. Ringi suurt vaadata ei julgenud, oli seal rohkem tunnistajaid või mitte. Samas mis vahet, mida ma oleks siis pidanud tegema, tegu polnud ju tavalise: no varsti oleks vaja potile minna olukorraga. Sellist erakordse kiirusega arenenud plahvatust olen vaid korra lapsena üle elanud kui sõbra juures arbuusist kere täis vitsutasin. Tookord lõppes asi palju hullemini, sest ühtki varjatud kohta polnud käepärast, bussipeatus lükati hiljem buldooseriga maatasa. Takkajärgi mõeldes ikka vedas, et ma polnud kriitilisel momendil kusagil keset tänavat või tihema liiklusega kohas.

Kõhuvulkaani põhjust polnud raske ära arvata - liigne kogus looduslikke vitamiine ehk siis värsket puuvilja. Eelmisel õhtul pugisin kausitäie kiwisid, kaks banaani, suure õuna ja kõige otsa piraka mango. Eks see smuuti siis üle öö laagerdas ja kogus jõudu. Hommikul oli mass veel äraootavas seisus aga nagu igasugu surve all olevate mullijookidega juhtub lõi raputamine noateral oleva tasakaalu paigast kutsudes esile ahelreaktsiooni ja sellele järgneva plahvatuse.

Jaa-jaa, tean isegi, et elevandina vastu ööd puuvilja pugida pole hea mõte, võtke siis õppust ja ärge teie tehke😉 Põnev ja naljakas oleks kuulda teiste inimeste piinlikest situatsioonidest aga vaevalt keegi kipub selliseid sügavalt isiklikke seiku avalikult jagama😁

Monday, October 17, 2022

Võimalikud arengud rindel aasta lõpuks.

Rinnete seis 17Oct2022, aasta lõpuks pakun:
Ukraina edu Hersoni piirkonnas ja Vene edu Donetski rindel
Esiteks üldised trendid. Vene poole mobilisatsioon toob hulga liha juurde üritades tasakaalustada aspekti, milles Ukrainal rindel seni selge ülekaal. Relvastuse hulga poolest on venemaal ülekaal ja jääb ilmselt kestma sõja lõpuni, ehkki teatud relvatüüpide osas võtab Ukraina tasapisi järgi, eelkõige tänu venemaale kui põhivarustajale (tankid näiteks). Kvaliteedi osas on Ukrainal juba hulga relvastuse liikide (mitte kõigi nagu lennundus või keskmaa raketid) puhul selge eelis. Lähitulevikus küll suureneb Ukrainale antava abi hulk kuid võiduks (kiirest võidust rääkimata) mitte piisavalt, hea kui suudetakse tasakaalu hoida. 

Viimase aja probleemiks kujunemas Iraani päritolu droonid. Esiteks sööb massiline kasutamine ukrainlaste piiratud õhutõrjerakettide tagavara (droon hulka odavam kui raketid) teiseks rikub suht efektiivselt kriitilist infrastruktuuri (elektri, soojuse, veega varustamine) ja terroriseerib elanikkonda. Puhtsõjalisest seisukohast vaid kaudne mõju. Samas venelaste poolt Iraani droonide puht-terroristlik kasutamine tsiviilsihtmärkide ja elanikonna vastu võib hea õnne korral kaasa tuua vägagi positiivse arengu: Ameeriklased saadavad Ukrainasse väga efektiivse C-RAM lähimaa õhutõrjesüsteemi koos ameeriklastest operaatoritega!  https://www.youtube.com/watch?v=MMFzlwzFgKw

Väljavaated aasta 2022 lõpuks:
Väga suures plaanis pakuks, et momendi üleüldine tasakaal suurt ei muutu. 

Põhjasuunale (Valgevene kuni Sumy) viib vene pool vägesid ähvarduseks kuid maismaa rünnakut ette ei võta. Rasketehnikat viiakse hoopis venemaale, lihtsalt mobiliseeritutega rünnata oleks isegi vene jaoks mõeldamatult loll ja Valgevene sõjavägi pole usaldusväärne. 

Harkivi suunal pommitatakse teispoolt piiri aga ressursside puudusel rünnakule ei asuta.

Luhanskis ei oota märkimisväärseid muutusi, eeldan rindejoone seiskumist Troitske-Svatove-Kreminna liinil ning edasi Severodonetski kandis enam-vähem samas kus praegu. Ukrainal pole piisavalt jõudu rünnakuks mitmes rindelõigus, Luhanski vabastamine pikendaks rindejoont jättes vasaku külje haavatavaks. Ukraina jutt kohe-kohe Svatove vabastamisest on pigem infooperatsioon tegelike kavatsuste varjamiseks.

Donetski piirkonnas kardan, et Ukraina on sunnitud Bahmuti maha jätma ja aasta lõpuks taanduma Slovjanski, Kramatorski juurde ettevalmistatud kaitseliinidele. Prioriteetide küsimus, Ukraina jaoks on arvatavasti Bahmuti hoidmisest tähtsam Zaparozje ja Hersoni rinne.

             Bakhmuti rinne näeb välja nagu kaadrid esimesest maailmasõjast

Zaporozje piirkonda on koondatud kõige suuremad Ukrainas viibivad vene üksused. Põhjuseks hirm Ukraina võimaliku kavandatava läbimurde ees Tokmaki, Melitopoli suunas mille õnnestumisel lõigataks vene rinne pooleks ja tekiks tõsine oht kaotada ka Drepri idakallas koos tuumajaamaga ning kogu Hersoni oblast. Venemaa võib ka plaanida omapoolset läbimurret oblastikeskuse Zaparozje vallutamise eesmärgil. Mõlema poole jaoks ülioluline suund kuid arvatavasti pole kummalgi jõudu otsustavaks läbimurdeks. 

Herson ja Dnepri läänekallas tunduvad mulle ainsateks piirkondadeks kus lähema paari kuu (äkki juba järgmine nädal) jooksul Ukrainal võimalus märkimisväärset edu saavutada. Sõjalises mõttes on Venemaa jaoks ebamugav ja väga ohvriterohke Hersonit hoida rääkimata varustamise keerulisusest. Asjaolu, et okupatsiooniametnikud juba lahkuvad vihjab selle mõistmisele. Kokkuvõttes pakuks, et Ukraina vabastab aasta lõpuks Dnepri läänekalda.

   Snaiper nopib lolli järjekindlusega esilekerkivaid mobikuid nagu arvutimängus

Monday, October 10, 2022

Esmaspäevane loodusmatk

Mida muud ikka ilusa ilmaga oktoobrikuus teha kui metsa hulkuma. Esialgne plaan õunafarmi ubinaid korjama minna langes ära kui selgus, et farmist ise õunu korjates maksad pea poole rohkem kui poest samasuguseid ostes. Kuna kavandatud matkatee äärde see farm siiski jäi pidasin korraks kinni vaatamaks mis toimub. 

Õunafarmi müügipunkt

Tõepoolest ehtne turisti või õigemini Toronto eksootilisemate immigrantide lõks. Nimelt selliste, kelle kodumaal õunapuud ei kasva ja kelle jaoks hullult põnev neid ise puu otsast noppida. No ma saan aru, maksaks isegi banaanide või ananasside iseseisvalt korjamise eest, saaks ägedaid pilte sotsiaalmeediasse postitada. Õunad paraku meie jaoks liiga tavalised. Sügisvärvid on täiega lõkendama löönud. Isegi sõidu ajal vahtisin suu ammuli ja kerisin muudkui akent alla, et ägedamaid pilte jäädvustada. 

Vaade platoo äärelt
Pilt autoaknast

Seekordne matkarada üks läbikäimata jupp ligi 900 km pikkusest "Bruce Trailist". Kodust 60 km kiiremat teed pidi (52 otsemat kuid aeglasemat), Humber Heights rajajupp kümmekond kilti enne Hockley Valley suusamäge. Koeri kaasa võttes liiga pikka või rasket matka ei saa plaanida, ei taha vana koera liiga koormata. Glen Huffy pargis oleva parkimise eest oleks pidanud ümbrikku jättes sulaga maksma, mul kaasas vaid mobla kaane vahele susatud suurem hädaabi paberraha. Õnneks jagavad matkasõbrad netis lahkelt juhendeid kus ja kuidas ka tasuta parkida. Sõitsime veidi edasi ja mahutasimegi end kenasti 10 kohalisel varjatud platsil eelviimasena. Tütre kiire manööverdamine kitsal platsil masinate vahel tekitas kõhus õõnsa tunde, aga ei kriipinudki kedagi ära ega tonksanud kaitserauaga posti vastu.

Tütar, koerad, vahtrad
Traditsiooniline kivikuju

Kaardi peal tundus tegu olevat suht lihtsa ja sileda rajalõiguga, oleks pidanud ikka topole ka pilgu peale viskama. Niipea kui puude vahele keerasime sattusime järsu kõrge kalda äärele. Jääaja sulavete orgusid pidi tuli õige mitu korda üles alla ronida, kõige sügavama oru põhjas oli pisike jõgi kus koerad said janu kustutada. Nats üle nelja kildi metsarada kuni jõudsime maantee äärde.

Vahtralehtedega tikitud matkarada jääaja moreenil

Teadsin, et paarsada meetrit eemal asub Starbucksi kohvik, tütrel polnud miskit värskendava joogi ja kerge näksi vastu. Paraku käis seoses tänupüha esmaspäevaga tavaliselt unises ristmikukohvikus rabelemine täie hooga, ootasime oma tellimust julgelt üle veerand tunni. Kohv oli ok, soe muna-juustu-singi võileib väga maitsev, koeradki said mult kohvikus eeskujuliku käitumise eest paar ampsu. Väljudes avastasime, et tavaliselt eelistatum koht "Tim Hortoni" näol asus üle tee😏

Tagasitee kulges üllatavalt kergesti ja kiiresti. Kõmpisime sandaalid jalas metsavahel nagu tüüpilised linnauntsakad, mul kohv ja tütrel mingi karastusjook ühes käes, koerad rihmapidi teises. Paar vastutulevat ähkivat ja puhkivat seljakottidega tõsist matkajat heitsid meile pikki pilke. Oli kange tahtmine kiusu pärast mainida, et moblaga tellisime endale joogid metsavahele😁 

Tegelt ka, kümnekildisele matkale ei viitsi tavaliselt isegi pisikest seljakotti võtta, paar snäkki ühte taskusse, õlts teise ja sellest jagub. Palju lihtsam ja kiirem keerulisel maastikul liikuda. Tempot hoidsime tagasihoidliku, õnneks ei paistnud Kokol probleeme olevat, isegi järsku mäge ronis kenasti, võttis ainult looma tavalisest rohkem lõõtsutama. Kopsutäis värsket õhku, imeilus loodus, veits füüsilist koormust, mis sa hing veel esmaspäevast tahad.



Sunday, October 9, 2022

Puuk ja grillkana

Amazonis $9 ja funksib, julgen soovitada

Tänaseks suuremaks uudiseks koera peast leitud puuk. Silitasin ja nunnutasin kutsikat, käe alla jäi kummaline tükike. Ju jälle mingi seeme või praht, mida aeg-ajalt looma karvust välja nokin. Niisama ei tulnud, uurisin lähemalt - puuk raip karjatasin. Kaasa algul ei uskunud, sest teisel koeral on peas paar vägagi puugile sarnanevat nahanäsa. Tõin taskulambi, et lähemalt uurida - pesuehtne puuk, selge miks kuts end hommikul meeleheitlikult kratsis. Õnneks on kaasal kunagi muretsetud spets puugieemaldamise tööriist, sihuke kaheharuline konks (nagu mini naelakangutamis kang), mis meenutab hambaarstide piinamisvahendeid. Õnneks oli alles ka pakend koos kasutusjuhendiga. Suskasin puugi ja naha vahele ja pöörasin mõned korrad vastupäeva - täiesti üllatav, keerasingi vaevata puugi lahti.

Elukas siputas kangiharude vahel pettunult jalgu. Mõtlesin mis teha, aeda nagu ei taha visata, vetsust alla tundus hea mõte. Vetsu tuld põlema pannes avastasin, et putukas oli vahepeal kangi pealt kadunud. Otsisime viis minti põrandalt taga enne kui seina äärest leidsime, kurivaim jaksas ka piraka täisimetud punnkõhuga liikuda. Igatahes noppisin üles, viskasin vetsu ja tõmbasin mõnuga vett peale enne kui meenus, et oleks pidanud blogi tarbeks pildi tegema. Järgnes mõlema koera ja ka enda põhjalik kontroll, kutsikul ju komme voodisse ronida. Miskit ei leidnud ja seegi eksemplar esimene keda siin mandril kunagi näinud.

Pealelõunal tegime poetiiru. Kanadalastel kombeks tänupüha puhul kalkun nahka panna, oleme vahel massipsühhoosiga kaasa läinud ehkki selle elukaga palju tüli ja meie perel kulub nädal enne kui linnust jagu saame. Seekord läksime lihtsama vastupanu teed, tütrelt uurides, mida too pidusöögiks tahaks, tuli mõnevõrra ootamatu vastus: Costco grillkana. Pidada olema üks ebatervislikumatest toitudest kui kartulikrõpsud ja Coca-Cola kõrvale jätta - see-eest maitsev ja finantsiliselt mõistlik, pirakas grillkana maksab vaid 5 euri. Boonusena saavad koerad koibade krõmpsluude otsad, mis personaalselt ära hammustan kontrollides, et teravaid luukilde poleks. Poes kohtusime ka vana tuttava vene päritolu karate neiuga, kes peale 10 aastast pausi uuesti harjutama hakanud. Minulgi tekkis isu kuid hommikusest sissemagamisest ei raatsi loobuda.

Tagasiteel väisasime poolakate "Starsky" nimelist poodi, kus kaasa jäi üht riiulit pika pilguga silmitsema. Eestis toodetud Aura mahlad ja nektarid, ei saanud ostmata jätta. Külmletis olid ka hingehinnaga "Maiuspala" ja "Vana Tallinn" jäätised, ei hakanud ostma, sõin neist Eestis isu täis. Hiljem mahlajooki mekkides pettusin - sihuke liiga magus kirsimorss😒 Loodetavasti on nektar parem. Cortlandi ilusad suured õunad tänapäeva mõttes soodsa hinnaga: poolteist euri kilo. Võtsime kuue kilo jagu, riputan garaazhi lae alla sibulakotti järelküpsema. Homme plaanis õunafarmi minna aga seal maksavad õunad pea poole rohkem isegi ise korjamise puhul - tegu vist rohkem sellise linnainimeste turistimagnetiga. Näis kas üldse ostame sealt, võib-olla lihtsalt matkame koertega looduses.

Saturday, October 8, 2022

Hilinenud sünnipäevasaluut


Öeldakse, et parem hilja kui mitte kunagi. Just nii Ukrainlased talitasid, ilutulestiku korraldasid Kremli pealikule juubelijärgsel hommikul. Võib ikka vihastada küll kui sind aetakse hommikul kell kuus üles sellise sürpriisiga. Kujutan ette kuidas tähtsad asjamehed magamistoa ukse taga põlvi väristasid, keegi ei taha sihukest uudist teatada aga teatamata ka ei julge jätta. Nii või teisiti on sõnumitooja ära neetud.

Kindlasti libauudis - Vene propaganda alusel pole ju võimalik silda rünnata😁



Kes kuidas ja miks saavad olema huvitavad küsimused, hooletu suitsetamise kaela ei saa vist enam kuidagi ajada. Kõige huvitavamaks aga kujuneb: milline saab olema vene vastus. Kas põrutab Kiievi pihta mõne raketi, tarib oma taktikalise välja, laseb Zaparozje tuumajaama või mõne suurema tammi õhku, ... või teeb näo, et tavaline õnnetus ja ei võta midagi ette - eks me varsti näeme.

Kui kaasa mind pool kaheksa hommikul Krimmi silla jutuga üles ajas keerasin külge ja proovisin uuesti magama jääda, pomisesin vaid et kindlasti libauudis. Lõpuks pidin togimise peale ise moblale pilgu peale viskama - uskumatu aga tõsilugu. Uni läinud ja uudised loetud tikkusid vallatud mõtted pähe. Olete näinud seda naljapilti kus naine ukse peal meest magamsituppa meelitab aga too istub läpaka ees: kallis, pole aega, jälgin rindejoone liikumist ... 😜 No meil oli pea sama seis😁

Head uudised ja hommikune hullamine igatahes mõjuvad sportlikule vormile toniseerivalt. Jooksin täna selle aasta kiireima viieka 22:29 kiireima keskmise kiirusega 4:25/km kuue kildi distantsil ning kirsiks tordil kõigi aegade kiireima kilomeetri - 3:56 kolmanda kilomeetri läbimise aeg. 

Friday, October 7, 2022

Oktoobri värvikirevus ja aiasaadused

Eri oksad vahetavad lehevärvi eri ajal

Oktoober on siinmaal mõnus kuu, temperatuurid igati inimlikud, üle 20 (nagu eile) tõusevad harva, alles kuu keskel oodata esimesi öökülmi. Õhk on vihmaga "puhtaks pestud" ja hingata lahe, jooksmiseks parim kuu. Päikest on ikka veel piisavalt ehkki juba seitsme ajal läheb pimedaks.

Päikesest punakad imehead kiwid 
Valmiv viigimari

Lehtpuude värvivahetus on silmale ilus vaadata, loodus hakkab vaikselt talve vastu end valmis seadma. Viimaseid aiasaaduseid hea nagistada, kiwid saavad lõpuks valmis ja loodetavasti ka viigimarjad. Tavaliselt ka teine ring maasikaid ning vaarikaid, avamaa tomateid jagub öökülmadeni.

... ja vaarikad
Sügisesed maasikad ...

Vahtralehed kuivanud rohul
Tomatid









Thursday, October 6, 2022

Glavnõi protivnik

Mitmetasandiline naljapilt😉
Nagu üks mu tuttav ütles: Ekspressi artikkel "Inimelul pole seal mingit väärtust" (kahjuks tasuline) peaks olema kohustuslik lugemine kõigile alla 50 aastastele Eestis, kes tahavad sügavuti mõista venemaa olemust. Lugesin selle läbi ja olgugi, et kuulun üle 50'ste seltskonda siis kulus mullegi mälu värskendamiseks marjaks ära. Tean ju enamust tollest niikuinii aga teadmisel ja teadvustamisel on vaks vahet. Artiklit lugedes ja sügavalt järgi mõeldes natu kindlam tunne, et olemas ka koht vene haardeulatusest väljas kuna venemaa naabriks olemise fakti pole Eestil võimalik muuta.

Twitteris oli täppi tabav mõtteavaldus vene inimeste jagunemisest info saamise seisukohalt kaheks: teleka (vanem ja harimatum põlvkond) ja interneti (noorem ja haritum). Samas ei saavat tõmmata üks-ühest seost sõja toetamise ja infoallika vahel. Suurvene shovinismi ideoloogia on ka nooremasse ja haritumasse põlvkonda eriti viimase 20 aastaga sisse imbunud, mille tunnistajaks hiljuti isegi olin. 

Kohalik vene taustaga igati tark tehnilise haridusega tüüp, kelle vaateid pea kõigil muudel teemadel jagasin, väitis tõsimeeli, et Ukraina ründas venet ja nemad võitlevad riigi säilimise nimel NATO vastu. Ukraina linnasid pommitavat ukrainlased ise. Mu küsimuse peale miks siis vene sõdurid Ukraina territooriumil mitte vastupidi leidis, et enesekaitseks tulebki puhvertsoon luua. NATO järgmise rünnaku korral toimuks siis võitlus Ukraina territooriumil ja vene jääks puutumata, sureks ka enamasti ukrainlased (venemaa eest). Mõttetu vaielda või üldse vestelda sel teemal. Nagu ka religiooni puhul lendab ideoloogilise kinnisideega tavaloogika korstnasse.

Vabandan kordamast aga mu arust venemaa muutumine normaalseks riigiks on võimalik vaid sarnaselt Saksamaaga: totaalne sõjaline lüüasaamine, liitlaste okupatsioon koos denatsifitseerimise ja haridus ning kultuurisüsteemi ümberkorraldamisega. Ainult kaotusest sõjas ei piisa, esimese maailmasõja järgse Saksamaa näide hea paralleel. Tuleb ka arvestada, et muutumine võtab aega, soodsatel tingimustel vähemalt põlvkonna.

Realistlik optimistlik (ilma tuumasõjata) lahendus on Põhja Jäämerest Musta mereni ulatuva võimsa NATO liikmetest kaitsemüüri (võtmeriigiks Ukraina) loomine ja vene tuumarelvastuse piiramine, lepinguga pole mõtet lolli mängida. Nüüd ehk saavad ka lääneriigid aru, et lepingutest Kreml kinni ei pea. Lisaks Ukraina tuumaklubisse vastu võtmine. Venelt tuumarelva hoopis äravõtmine muudaks liialt tasakaalu Kaug-Idas. Hiinal võib tekkida vastupandamatu soov Siberis "referendum" teha ja Uraali mägedeni laieneda. Autoritaarse Hiina muutumine konkurentsitult kordades võimsaimaks jõuks maailmas ei meeldiks kellelegi.
             Lõpetuseks pärle Nevzorovilt: Kontshitsa trupõ kontshitsa vlast

Monday, October 3, 2022

222

Hüpoteetiline koti tekitamine Hersoni oblastis 

Kahesaja kahekümne teine sõjapäev. 24 veebruaril poleks ealeski uskunud, et sõda nii pikaks venib. Tegin mõningaid ennustusi kuid panin täiega puusse. Vabandada saab vaid sellega, et ega enamus eksperte täpsemad polnud. Võid teada mõlema poole relvajõudude tugevust viimase mehe, tanki ja supilusikani, lennukitest ning rakettidest rääkimata, aga see ei aita. Inimlik faktor ja juhuslikkus määravad nii palju, et põhimõtteliselt võimatu ette ennustada - süsteem lihtsalt liiga keeruline.

Tänase seisuga on Ukraina võitnud tagasi initsiatiivi kuna venemaa algul rakendatud ja vahepeal jupikaupa täiendatud sõjavägi on kaotanud suure osa oma lahinguvõimest. Paberil arvud endiselt võimsamad kui Ukrainal, kuid moraal alla nulli ja juhtimine ei kannata kriitikat. Limani linn vabastati okupantide küüsist, jõudis vaevalt 12 tundi "venemaa koosseisu" kuuluda😀 Eile läks suht ootamatult käima vasturünnak Hersoni suunal piki Dnepri läänekallast. Venelased kurtsid, et Ukraina kasutavat mingit imerelva, mis katkestas kogu side sõjaväeosade vahel.

Mõlemat vasturünnakut jälgin veits murelikult. Luganski oblasti tagasivõtmisega pikendaks Ukraina oluliselt rindejoont ja samas ei oma see piirkond erilist strateegilist tähtsust, ainult moraalselt venelastele ebamugav kaotada. Kui isegi õnnestub Severodonetsk ja Lishitshansk lõpuks ümber piirata siis mida nendega talvel peale hakata. Kohalike okupatsiooni alt vabastamine on muidugi üllas eesmärk. Hersoni rünnakusuund piki Dnepri läänekallast tekitab võimaluse vene väekoondise osaliseks ümberpiiramiseks ja kolmeks tükiks lõikamiseks. On Ukrainal selleks jõudu? Samas kaldaäärsed väed venelaste teisel kaldal paikneva suurtükiväe tuleulatuses.

Nii Izjumi kui Limani katlatesse polnud tegelt palju vene sõjaväelasi järgi jäänud, enamus jõudis jala ja kergetel masinatel vehkat teha. Suur osa rasketehnikast jäi maha, isegi rikkuda ja õhku lasta ei jõutud või ei viitsitud. Ennevanasti ähvardas vaenlasele töökorras tulirelva jätmise eest sõjakohus, üldse ei mõista miks tankid, soomukid ja suurtükid vastastele jäetakse samas kui üks käsigranaat luugist sisse muudaks tanki vanarauaks. Ainus seletus tüüpiline vene pohhuism ja täielik distsipliini puudus.

Väljakuulutatud mobilisatsioon pidavat üle miljoni mehe vene armeele juurde lisama. Number on muljetavaldav kuid kvaliteedi koha pealt kahtlane. Üks asi on vabatahtlikud, hoopis teine sundmobiliseeritud, viimased vähemalt passiivselt sõja vastased. Mingikski koostööks olevat vaja vähemalt 2 kuud väljaõpet. Paraku esimesed mopikud jõudnud juba vangi langeda. Vähemalt esialgu vähendab sihukese seltskonna rindeüksustele täienduseks saatmine võitlusvõimet mitte ei tõsta. Kust ja milline saab olema varustus on üks suur küsimus, suur hulk "sõjavarudest" olevat ammu ära varastatud. Rasketehnika nõukaaegne ja juppidest kokku kombineeritud. Ukraina saab samal ajal loodetavasti läänest pidevalt lisa moodsa relvastuse ja laskemoona näol. Julgen arvata, et juba praegu annavad ukrainlased nii mitmelegi NATO liikmele sõjapidamises silmad ette.

Vene tuumashantaazhi koha pealt olevat väidetavalt tuumavaba lahendus leitud. USA nimelt ähvardab tuumarelva kasutamise korral hävitada vene sõjaväe kogu Ukraina territooriumil pluss Musta mere laevastiku kasutades tavarelvastust. Selle käiguga muudaks venelastele nii kaitse kui ründe eesmärgil taktikalise tuumarelva kasutamise lahinguväljal mõttetuks. Pole kahtlustki, et USA'l võimekust selleks jagub. Lennukikandja lahingugrupid nii Vahemeres kui Pärsia lahes löögiulatuses rääkimata Lääne-Euroopa baasides paiknevatest üksustest ja allveelaevadest. Poolasse on viimasel ajal viidud strateegilised pommitajad.

Kui kõigele vaatamata peaks puhkema täiemahuline tuumasõda ennustatakse tulemused katastroofilisemad kui külma sõja ajal. Põhjapoolkeral sureks paljudes riikides kahe aasta jooksul 97% elanikest, üle maailma vähemalt 5 miljardit, inimkond langeks tagasi preindustriaalsesse epohhi, ellujäänud kadestavad neid kes sõja esimeste minutite jooksul hukkuvad.


P.S. Tänane Muski avaldus oli muidugi täielik jamps, tehnoloogia geeniustel ei maksaks end poliitikasse segada. Arestovitsh ütles hästi: tüüp ilmselt suitsetas midagi enne enne säutsumist.

Sunday, October 2, 2022

Lääst Blääst ja särinal elamine

Nii nimetati Toronto Eesti majaga hüvastijätmise pidu. Rahvast oli murdu (üle 600 pileti müüdud), läksime meiegi terve perega kohale. Aktus, ansamblid, tantsimine, vanade sõpradega kohtumised (mul paraku neid siin suurt pole, aga sellest hiljem), joogid, söögid, ... Käisime hulkusime lastega terve maja ruumid ja igasugu peiduurkad läbi, mille eksistentist varem polnud aimugi.

Laas Leivat puldis - sündinud kõnemees!

Tõele au andes lootsin üritusest enamat, tegelt ei teagi täpselt mida. Sain paari sugulasega kokku, mis oli iseenesest tore, polnud neid aastaid näinud. Niisama tuttavatega vahetasin tervitusi ja arendasin lühikesi vestlusi. Ostsin kahekümne dollari eest kolm joogikupongi, esimese eest õlts, teine läks gin ja tonic alla, kolmas "Rolling Estonian" kokteil. Mahavisatud raha, ilma sõpradeta pole ikka pidu.

Andres Raudsepp ja "Mehhiko bänd"

Kaasaga metroo poole kõmpides tuli paras masendus peale. Mida kuradit ma siin Kanadas teen, viimased paar aastat kulgeb elu üksluiselt ja igavalt nagu vaevu hingitsev küünal - säraküünalt tahab mu iseloom! Ainsad veidigi toredamad momendid on reisud, matkad, suusatamine, rattasõidud, ... Tahaks kellegiga koos möllata, paraku olen viimane aasta enamasti üksi ette võtnud. Lapsed liiga suured, neil palju lõbusam oma sõpradega. Kaasa ei saa jala pärast suusatada ja matkaminegi pole soovitav. Selliseid sõpru siin õieti pole kellega koos käia: kes vanaks jäänud, kes paksuks läinud, kas niisama ei viitsi, ... armukest kah nagu imelik võtta, liiga palju potensiaalset tüli😜

Tütred lasketiiru seina ääres

Nooremana sai siinse kambaga koos aega viidetud, üksteisel külas käidud, grilliõhtuid tehtud, õltsi rüübatud ja lobisetud. Koroonaga tuli auk sisse ja ei paista, et traditsioon taastuks, rahvas enam suurt viitsi. Enne sai vabadel nädalavahetustel aias ja maja juures nokitsetud, nüüd on igasugune entusiasm kadunud - maja läheb tulevikus tütrele, mis ma rabelen, las tema teeb oma tahtmise järgi. Tuju võttis ka ära asjaolu, et mõningaid ümberkorraldusi tehti ilma minuga kooskõlastamata. Tänagi läksin aeda, vaatasin ringi ja istusin lihtsalt lamamistooli lugema. Samas kummaline, et Eestis on mul endiselt entusiasmi õunapuid lõikuda, vaarikaid rohida, puid maha võtta, maja juures askeldada ... juured ikka seal, võõramaa mullas lihtsalt hingitsen.

Melodramaatiliseks minnes on Eesti puhkus veel jäänud, mis elule mõtte annab😁 Sealsed lapsepõlvesõbrad on jäänud endiseks ja valmis ikka saunaõhtuid, pidusid ja igasugu hulle üritusi ette võtma. Siinsed inimesed liiga igavad ja alalhoidlikud, nagu kogu see arenenud riikide sotsiaaltoetuste süsteem. Olen veel liiga "noor" ja jõudu täis niisama alalhoidlikult golfi mängimiseks, keegli veeretamiseks või muudeks penskarite tegevuseks. Küll 80'selt jõuan, praegu kuni kere jaksab tahan mägedes ronida, sukeldumas käia, kiirelt suuskadel kihutada ... - aga mitte üksi. Mingitesse kohalike klubidesse ei viitsi ka minna. 

Järgmise aasta suvepuhkuseni on veel 8 pikka kuud😒 Aasta lõpus võiks tegelt nooreks penskariks hakata, paraku vastutalve kojujäämine ei tee elu lõbusamaks. Nii palju kui jaksan suusatada saan niikuinii töö juurest vabu päevi võtta ja mis ma ikka niisama istun jalad seinal. Peab mingi hea plaani välja mõtlema, kuidas elu uuesti täie leegiga lõõmama panna! Õnneks terve talv aega plaanida👌

Saturday, October 1, 2022

Sügisene suplus

    Koko tegeleb oma lemmikhobi veest kivide koukimisega, Sushi lebotab vette

Nagu eilses postituses kirjutasin lasin reedel tuumasõja hirmus linnast jalga ja läksin metsa matkama - pool eelmisest lausest nali, eks ise mõelge milline pool😉 Septembri viimase päeva ilm oli ilus ja suht soe, nõks alla 20 soojakraadi. Veetemperatuur sama, nagu videolt võite näha lasi kutsik end kõhuli vette. Olin ujukad kaasa võtnud aga vette siiski ei läinud, tuul jahedavõitu ja põhi libedaid kive täis. Eelmine talv ja suvised tormid on rannajoont ja kaldaäärset põhja kardinaalselt muutnud.

Murumunad
Kanada vahtraleht


Kivikuningas

Rannas lugesin jää ja Gröönimaa teemalist raamatut. Koerad tuterdasid ja nuuskisid ringi, vahepeal kaevasid kive kaldaäärses vees enne kui väsisid ja viskasid liiva peale siruli. Kaua ei kannatanud niisama päikese käes istuda, loomad rihma otsa ja metsa hulkuma. Kui loomad peavad üldjuhul rihma otasas olema siis metsarajal lasen nad lahti, pole muret et kaduma läheks või metsloomi üritaks püüdma minna.

Hoiatus teed ületavate elukate teemal

Muretsesin veidi Koko pärast aga too pidas kümnekildise matka üllatavalt hästi vastu, suht kerge sörgiga liikus. Ainult rannas lahtiste kivide vahel kippus koperdama. Sushi lippas nagu kutsikas edasi tagasi. Matkalt tagasi jõudes andsin koertele autasuks viinereid, koeratoitu polnud kaasas, elukad muidugi rõõmustsid. Viinerid siinmaal on ikka üks rämps nagu võisin jällekord veenduda, isegi kallimad juustuga maitsestatud firmakad jäävad koertele. Rannas lugesin veel veidi kuni silm vajus kinni, tukkusin pool tunnikest vaikse lainete sahina saatel kaabu silmadel. Koduteel autos magasid väsinud ja õnnelikud koerad kogu tee.

Kutsad rannal jooksmas